12. juuli 2011

Happy-Go-Lucky

“Happy-Go-Lucky”, Inglismaa 2008. Rež. Mike Leigh. 122 min.



Some are born to sweet delight, 
some are born to endless night.

Mõned sünnivad sulnisse rõõmu,
teised sünnivad igavesse öhe.



Need William Blake’i värsid jäid kunagi meelde Jim Jarmuschi “Surnud mehest”, mille tegelased kuulusid ilmselt öö laste hulka nagu Blake isegi. Küllap on romantismil, mida Blake esindas, omajagu süüd selles, et kõikvõimalikud kunstid keskenduvad üha enam kannatusele. Millest need romantiliselt külmetavad kunstnikud ja vaesed piinatud geeniused siis veel laulma ja looma peaksid kui mitte taevani karjuvast valust.

Ei saa öelda, et elu selleks vähe ainest pakuks. Kannatus on inimsoo pärisosa ja viimase aastasaja jooksul koos sellega üha kasvanud. Pole siis ime, et valjenevat ulgumist ja hammaste kirinat kostab ka raamatukaante vahelt ja ekraanidelt, eriti kunstkirjanduses ja kunstkinos. Kunstnik püüab kannatusse süveneda, kaevuda eksistentsi juurteni, pimeduse südamesse. Publiku enamus eelistab hädaorust pageda, nautides turvalisi muinaslugusid, tordiloopimist ja plahvatusi, mida serveerivad žanrifilmid. “Kirju inglile” vaatas 5000 inimest, “Kormorane” 39 000.



Võib ju kõrgilt nähvata, et selle taga on hoi polloi intellektuaalne küündimatus, kuid kas pole asi pigem mitte inimlikus soovis olla võimalikult õnnelik ja kannatada võimalikult vähe? Selles, et inimesele piisab igas päevas oma vaevast, et ta eriti ei ihka selle otsa võõrast viletsust vahtida. Ta ei tunne märkimisväärset puudust katarsisest, milleni kõrge kunst teda kaastunde ja hirmu läbi talutada püüab, jutlustades eksistentsi lootusetust ning mainides õnne ja rõõmu vaid pahupidises, küünilises või lausa nihilistlikus tähenduses - nagu Todd Solondzi “Õnn” või viimase PÖFFi võidufilm, Sergei Loznitsa “Minu õnn” (“Счастье моё”).

Kui mõjusaiks teosteks ma nimetatuid ka ei peaks, saan majanduslikus mõttes aru, miks isegi meie arthauss-kinod ei kipu sääraseid asju kavva võtma. Arvata võib, et ka keskpärased ja alla selle komöödiad nagu rutiinne “Paha pere” (“Paha perhe”) või lauslame “Südametemurdja” (“L’Arnacoeur”) on paremad publikumagnetid ja turvalisemad müügiartiklid. Kuid nagu igal kabanossil on sellelgi mitu otsa. Lati madalale laskmine peletab eemale nõudlikumaid vaatajaid, kes võivad olla küll vähemuses, aga moodustada samas väärtfilmikino püsiklientuuri. Lootust “Fockerite” rahulolevat tarbijat sisult samaväärset, kuid lihtsalt vähem tuntud vaimset rämpstoitu pakkudes multipleksist eemale meelitada on vähe. Milleks vahetada mäktoonalds toiduplatsi vastu?

Kõigi kinode peale kokku linastub komöödia sildi all nii palju masendavat jama, et klaviatuur tõrgub komöödiaks ristimast sisukamat kraami nagu “Happy-Go-Lucky” - elurõõmus ja optimistlik film, mille looja, 65-aastase briti autorikino suurkuju Mike Leigh' eesmärk pole aga iga hinna eest rahvast naerutada või Ace Ventura vaimus meeleheitlikult kildu rebida.

Leigh' kangelanna Poppy on õnnelik noor naine, kellel huumorimeel aitab elada, kuid sel pole midagi ühist klounaadiga. Poppy on päris inimene, kes elab päris elu päris maailmas, sessamas, kus me kõik. Maailmas, millel Leigh’ viisteist aastat varasema filmi “Alasti” (“Naked”) süngelt sarkastilise peategelase Johnny sõnutsi puudub tulevik. Jumal põlgab meid, apokalüpsis on ukse ees, inimkond hävimas.



See maailm pole vahepeal paremaks muutunud, kuid Poppy näeb seda teisiti. Tema eluterve optimism vastandub Johnny pessimismile samuti nagu “Happy-Go-Lucky” värviküllane koloriit “Alasti” öisele süngusele. Poppy on päeva laps, ta ei kurda ega heida meelt. Ei ta rõõmsat südant miski kurvaks tee.

Taoline õnneseen võib närvidele käia ja tuua meelde Hašeki tegelase nimega Reibas Kretiin. Kuid Poppy ei lase end nii kergelt lahterdada. Ta pole vaid naerukajakas, vaid ka südamlik, intelligentne ja avameelne naine. Ainulaadne, mitmeplaaniline ja inimlikult usutav karakter nagu juba ligi nelikümmend aastat filme teinud Leigh’ loomingus ikka.

Leigh’ tegelased erinevad põhimõtteliselt peavoolukino omadest, nagu filmiteadlased Ray Carney ja Leonard Quart on märkinud. Hollivuudi kangelased on paari joonega visandatud tühjad tähistajad, kelle soovid, mõtted, teod ja olemus kattuvad. Nende identiteet on selge tervik, millest nad on teadlikud. Nii näeb inimene enamasti iseennast. Tegelase ja vaataja vaatepunktid kattuvad, publikul on lihtne tegelase ja teda ümbritseva fantaasiamaailmaga samastuda.

Leigh näitab inimesi kõrvalt, kolmandas isikus, nagu me oleme harjunud teisi nägema. Me ei tea nende mõtteid, aga näeme, et nende teod, nende maailmas väljenduv olemus ei pruugi kokku käia sõnastatud soovide ja eesmärkidega. Hoopis suuremat rolli võivad mängida teadvustamata tunded ja iseloomujooned. Samastumise asemel pakub Leigh lähivaadet inimestele, võimalust neid lähedalt jälgida ja nende käitumisega suhestuda. See on huvitav, kuna tegelased, keskkond ja nendega sündiv on ebatavaliselt tõetruud. Leigh ei esita skeeme ega loe moraali, vaid näitab elu.



Leigh’ filmide usutavat realismi aitab luua tema teatriõpinguil ja -kogemusel põhinev loomemeetod, mida ta ise kirjeldab avastusretkena. Leigh, kellele noorpõlves avaldas suurt mõju Ameerika improvisatsioonilise indikino klassiku John Cassavetese “Varjud” (“Shadows”), alustab filmi loomist üldisest ideest ja valib selle põhjal näitlejad, tihti nende seast, kellega ta varemgi on koostööd teinud.

Karakterid ja lugu sünnivad pika prooviperioodi, analüüsi, improvisatsioonide ja katsetuste käigus. Võtete alguseks on tegelaste taust põhjalikult läbi mõeldud, stseenid läbi mängitud ja stsenaarium kirjas. Tihedas koostöös näitlejatega sünnivad näitlejatööd, mis on pälvinud rohkemgi auhindu kui korduvalt pärjatud lavastaja ise. Sally Hawkins sai Poppy rolli eest Kuldgloobuse ja Berliini festari Hõbekaru.

Seejuures on töö näitlejatega ainult üks Leigh’ kui filmilooja tugevaid külgi reaalsusetaju, huumorimeele, psühholoogilise läbinägelikkuse ja originaalsuse kõrval. “Happy-Go-Luckyst” paistab see kõik suurepäraselt välja.

Rutiinivaba, rõõmsameelne, kuid ühtlasi tõsiseltvõetav ja mõtteainet pakkuv film. Ei kannatusele. Puhas rõõm.



Kinolehele kirjutatud tekst.


"Happy-Go-Lucky" Katusekinos. Hinnanguid: IMDB (7/10), Rotten Tomatoes (93% fresh), Roger Ebert (8/8), Danzumees (5/5), Malcolm (4/5), Ninja Robot (4/6), Tiit Tuumalu, PM (Hawkins on võrratu), Jaan-Juhan (kümneid auhindu väärt), Erkki (inspireeriv).

3 kommentaari :

joonas ütles ...

Pealkirjast. Kuigi üldiselt on "Happy-Go-Lucky" pealkiri miskipärast eesti keelde tõlkimata jäetud, kohtab mõnel pool, näiteks Filmiveebis, tõlget "Rõõmurull". See vist ETVst pärit pealkiri ei tundu kuigi õnnestunud ja jätab kuidagi totaka mulje. Pigem võiks eestikeelne pealkiri olla "Õnneseen".

Kober ütles ...

"Muretult õnnelik" oli kusagil tõlgitud.

Aga film on igat kiidusõna väärt, kinnitan takka :D

GuidoMukk ütles ...

Film hea.
Reibas Kretiin suutis ka mind ära väsitada pisut..