30. juuli 2011

Tomboy

"Tomboy", Prantsusmaa 2011. Rež. Céline Sciamma.


Eesti ajalehed tormavad lemmingutena ajaloo utiilikonteineri poole, olles otsustanud suuremal või vähemal määral internetist väljuda - mitte küll päriselt, vaid ligipääsu tekstidele piirates ja tasuliseks muutes, aga tulemus on siiski enese isoleerimine avalikust, üldiselt kättesaadavast inforuumist ja diskussioonist. Kahetsusväärne lugu, sest lehtedes kirjutatakse mõndagi huvitavat, mis vääriks paremat saatust. Aga pole parata, valikuvabadust väärtustavas ühiskonnas peavad igaühele jääma põhivabadused: vabadus endale jalga tulistada, vabadus endale auku kaevata ja vabadus endale mulda peale kraapida.

Kuidas see filmidesse puutub? Aga nii, et paljud aastal 2011 lehtedes ilmunud filmilood ja -arvustused kaovad nagu mutiauku ja otsida tuleb neid raamatukogust, kohe järgmisest kaustast 1978. aasta Rahva Hääle kõrval. Näiteks hetkel ei saa ma lehes ilmunud tekstile lihtsalt viidata, vaid pean ümber jutustama: Kim Ki-Duki intervjuus küsiti, kas filmide tegemine ja vaatamine pole nagu narkootikumid ning kas sellest sõltuvusest poleks targem loobuda. Seda lugedes küsisin sama endalt ja vaatajana oli mul raske vastata teisiti kui jaatavalt.



Loobumisplaane just ei hau, aga filmide vahtimine on kahtlemata eskapistlik-narkootiline rõõm, lootosesöömine ja unustus - ei räägita ju asjata tselluloidunistustest ja unelmate vabrikust. Filmi kaudu saab rahumeeli, ohutult ja suhteliselt odavalt nautida kõike, mida elu pakub kitsilt, kalli raha eest, üldse mitte või paketis kõikvõimalike soovimatute kõrvalnähtude ja tagajärgedega: puhast ilu, eksootikat, närvikõdi, seiklusi, kättemaksu, kangelaslikkust, julmust, eneseohverdust, suuri tundeid, romantikat, seksi - ühesõnaga, inimlike ihade täitumist rohkem või vähem varjatud moel.

Libiido ehk soojätkamisega seotud ihad on filmis sama olulisel kohal kui elus. Olgu kired millised tahes, filmides leiavad nad väljundi ja lahenduse. Sublimeeritud või sublimeerimata kujul, alates Romeo Montecchi ja Giulietta Capuletti surematust hingelisest armastusest ja lõpetades pornoga, millele on iseloomulik sihtgrupi skopofiilse iha vahetu ja varjamatu rahuldamine kuni selleni välja, et film võib koosneda vaid kopulatsiooni-stseenidest, ilma et sel oleks mingit muud sisu ega lugu. Jääb puhas sihtotstarbelisus ja funktsionaalsus, omamoodi ideaalfilm, mis on viimaks ometi täielikult kirjanduse varjust välja pääsenud. Vaatajale näidatakse ainult seda, mida ta näha tahab.

Sihtotstarbelisus toob endaga kaasa suunatuse kindlale sihtgrupile, kuna vaatajaskond pole oma ihades ühtne, kõik ei soovi näha ühte ja sama. Neile, kes sihtgruppi ei kuulu, võib võõraste ihade täitumine olla vastuvõetamatu, lausa tabu, nii et ihatööstus jaguneb vastavalt publiku maitse-eelistustele ja sättumustele tuhandeks alaliigiks lihtsaist kodustest sidumismängudest fujoshi ja saapafetišini. Ent inimlikud ihad ei piirdu vaid seksiga, sihtotstarbelise kino spekter on palju laiem, võtame kasvõi sadistlikud õudusfilmid või lõputuist trikkidest koosnevad ekstreemspordidokid. Võib-olla sobiks katusterminiks ekspluateerimine, kui see ei tähistaks pigem meelelahutust, mis üritab vaatajat ihade kõditamisega kinno meelitada, mitte neid otseselt ja täielikult rahuldada.



Üks osa publikust, eelkõige naispublikust ihkab näha ekraanil lapsi (aseksuaalses kontekstis muidugi, kuigi eks ole seegi soojätkamisega seotud soov), ja sellele ihale vastabki "Tomboy". Lapsed on siin vahetpidamata kaadris ning selle funktsionaalse tuuma õigustamiseks on konstrueeritud rudimentaarne, psühholoogiliselt väheusutav narratiiv. Poolteist tundi suures plaanis lapsi jõllitanud "Tomboy" kulminatsioon saabub vastsündinud imiku näitamisega.

(Viimases rubriigis leidub küll vist veelgi radikaalsemaid teoseid - viimati Pöffil ning tänavu ka kinos reklaamiti prantsuse filmi "Beebid" lausetega "Kõik armastavad beebisid" ning "Nad krooksuvad. Nad kakavad. Nad nutavad. Ja nad muudavad elu peaaegu talumatult kauniks ning maagiliseks." Ei julgenud vaatama minna.)

"Tomboys", nagu öeldud, on loo algmed, kuid ei enamat. Sihtgruppi kuulumata nihelesin piinlikkusest ja igavusest nagu ema Teresa "Emmanuelle'i" vaadates. Kinosaalist kostis küll heldinud naerukahinaid, nii et ilmselt on filmil olemas oma publik, kes jagab seansi eel sissejuhatuseks kõlanud hinnagut nii nunnu. Armsaid pisiplikasid ja kena kaameratööd imetledes ei pruugi ju mõelda selle üle, kui nunnu ikkagi on film, mis räägib tüdrukust, kes tahab olla poiss ning näitab lapse alastust, platoonilist lesbisuhet ja suudlust teise omavanuse tirtsuga; ega selle üle, kas selle kõige himukas pealtvaatamine ei või viidata pedofiiliale mõnevõrra tugevamas kui vaid aseksuaalses tähenduses.



"Tomboy" kinos. Hinnanguid: IMDB (7.9/10), Veraprima (helge film).

Kommentaare ei ole :