1. juuli 2011

Transformerid: Kuu varjukülg / Transformers: Dark of the Moon

"Transformers: Dark of the Moon", USA 2011. Rež. Michael Bay. 157 min.


Esimene jagu Bay transformeri-seeriast läks paljudele peale, kuju muutvad robotid leidsid poolehoidu ootamatuist kohtadest nagu Trashi blogi. Järg müüs sama hästi, kuid pälvis arvustajailt vaid põlgust, kandideerides seitsmele kuldvaarikale ja võites neist kolm: halvim film, halvim lavastaja ja halvim stsena. Ka Trash oli pettunud. Nüüd on sari jõudnud kolmanda, väidetavalt viimase osani ja nii robotid kui retseptsioon jätkavad endisel kursil.



Lavastaja Bay ja produtsent Spielbergi seisukohalt on arusaadav, et töötavat valemit ei maksa muuta: iga mänguroboti-filmidesse investeeritud kopkas on siiani tagasi toonud kaks. Järelikult tuleb veel kord kahesaja milli eest pakkuda veel rohkem sedasama: autodeks muutuvaid roboteid, plahvatusi ja tulevärki Bay isikupärases stroboskoopilis-kaootilises käekirjas, mida lavastaja ise nimetab fucking the frame. Teatud määral see töötab: märuli ja meelelahutusena täidab "Transformers 3" oma lubadusi enam kui mõnigi muu ulmeline kassahitt, näiteks samuti Spielbergi produtseeritud "Super 8" või viimane "X-Men".

Veidral kombel on Bay oopuse eeliseks huumor. Jutt käib muidugi tahtmatust huumorist - "Transformers 3" planeeritud koomika on piinlik ja nõme. Kui sa just ei juhtu Jar Jar Binksi fännide hulka kuuluma - sel juhul on siin sinu jaoks suisa kaks uut väikest lemmikut. Seda kompenseerib kuhjaga stsena ja dialoogi ilmselt ettekavatsemata totruse määr, mis ületab lihtsa naeruväärsuse, ajades tõepoolest naerma. Tobeda moonutatud inimhäälega robotid pole vähem naljakad kui inimtegelased, kes loobivad pärleid nagu "What the hell was that?" ja "Promise you never let me go".

Lisagem vaprad sõdurpoisid, lehviva tähelipu, pateetilise muusika ja ardentsed üleskutsed kaitsta vabadust ning naerukohti saab kokku rohkem kui mõnes keskmises komöödias. See, et jaapani mänguasjadel põhinevas, sisuliselt lastefilmis mängivad teismelisi tublisti üle kahekümne Shia LaBeouf ja Rosie Huntington-Whiteley, poleks iseenesest kuigi koomiline, kui viimase näitlejaanne ületaks täispuhutava kumminuku oma. Eelmistes filmides Shia pruudi osas esinenud Megan Fox tundub tema kõrval isiksusena - tal oli vähemalt nii palju iseloomu, et režissööri Hitleriga võrrelda ja selle eest sarjast kinga saada. Rosie on aga täielik fembot - piltilus, kuid elutu, tuimem tükk kui noor Schwarzenegger.

"Transformers 3" ehk suurim häda on eelmistele filmidele sarnaselt selles, et oma kahe ja poole tunnises pikkuses annab see inimtegelastele liiga palju ruumi. Kuigi Shia ja Rosie kõrval astuvad üles ka mõned pärisnäitlejad - John Turturro, Frances McDormand, John Malkovich - pole neil siin midagi asjalikku teha ega arukat öelda. Iga robotiteta minut on liiast ja neid ikka jagub, eriti selgelt ülearu pika filmi esimeses pooles.

No ja siis veel see kolmdee. Ärgake, lavastajad, ja unustage see. 3D ei ole efektne ega tore, see ei anna filmielamusele juurde, vaid võtab ära. Prillide ebamugavusega kaasnev hämar, servadest udune pilt ei ole kallimat piletihinda väärt.

Aga ikkagi, kõigest hoolimata ei tundunudki "Transformers 3" lõppkokkuvõttes nii halb kui eelinfo põhjal  karta võis - pigem nagu high-end versioon "Skyline'ist" kergete "Fast Five'i" ja "Battle LA" elementidega. Normaalne popkornikino, ei võta tükki küljest. Jaapanlaste "Karate-Robo Zaborgari" vastu see muidugi ei saa.



"Transformerid: Kuu varjukülg" kinos: Solaris ja Forumcinemas. Hinnanguid: IMDB (7/10), Rotten Tomatoes (37% fresh), Roger Ebert (2/8), Peter Bradshaw (2/5), James Berardinelli (3/8), Walter Chaw, filmfreakcentral.net (0/4).

1 kommentaar :

joonas ütles ...

Eesti subtiitrites torkasid silma veidrused nagu piilar, invasion ja sittuge koordinaate. Käsklus watch and listen oli tõlgitud nad vaatavad ja kuulavad.