31. aug 2011

Eesti filmi arengukava: segasus, vastuolud, raha

Juuli lõpul hetkeks elavnenud avalik diskussioon arengukava projekti üle on taas soiku jäänud ja märkamatult on koos augustiga saanud otsa tagasiside andmise aeg. Lisan varem kirjutatule (vt siit ja siit) viimased tähelepanekud projekti kohta.



Segasus
Väheütlevus ja sõnastuslik segasus hakkab pihta juba visiooni alguse ja eelduste osaga, mis tekitab rea küsimusi. Need jäävadki dokumendis vastamata. Näiteks:
  • mis on filmikultuur rahvusliku identideedi kandjana?
  • mis on tasakaalustatud filmikultuur?
  • mis on rahvusvahelistumine kui vahend?
  • mis on ühiskonna kaasamine?
Ja nõnda edasi. Ühtki neist võluvaist keelendeist ei seletata dokumendis lahti ning seletamata jäävad need tühjaks kõnekõminaks. Õigupoolest on raske aru saada, milles seisneb nende eelduste erinevus vahetult järgnevaist eesmärkidest või milleks neid eeldusi üldse vaja on, kui eesmärgid räägivad sama asja pikemalt ja põhjalikumalt lahti.

Kui arengukava jääbki väljenduma nii hämaralt ja tühisõnaliselt, siis ei aita see teps mitte lahendada kava loomise ühe eestvedaja, ministeeriumi nõuniku Edith Sepa poolt välja öeldud muret, et väljaspool filmiringkonda seisjad ei saa valdkonna spetsiifikast aru.



Vastuolulised eesmärgid
Valdkonna institutsionaalse struktuuri all seisab ühe eesmärgina: "Valdkonna koordineeritud ja tervikliku arengu eest vastutab üks keskne organisatsioon". Siin peitub projekti üks suuremaid vastuolusid.

Ühelt poolt ütleb projekt asjade hetkeseisu kohta, et "rahastamine on liigselt tsentraliseeritud" Eesti Filmi Sihtasutuse (EFS) kätte ja leiab, et on vajalik "vähendada filmitootmise sõltuvust ühest institutsioonist ja selle otsustajatest". Kuigi arengukava koostamine toimub EFSi lipu all, leiab kava, et "EFS-i kui filmitootmise ja valdkonna peamise finantseerija rahastamispõhimõtete ja otsuste selgus, tulemuslikkus ei rahulda filmitootjaid".

Samas selgub, et "üks suuremaid takistusi filmivaldkonna arengule on valdkonna kujundamise eest vastutust kandva organisatsiooni puudumine" ja vajalik oleks "EFS-i rolli laiendada", mis paraku pole praeguste ressursside puhul võimalik. Mis on lahendus?

"Valdkonna tervikliku arengu koordineerimise vahendina tuleks kaaluda EFS-i põhjal Eesti Filmi Instituudi loomist, mis oleks valdkonna laiapõhjaline partner tegeledes lisaks filmitootmisele, turunduse, levitamise, rahvusvahelistumise, arhiveerimise, uurimustöö, õpetamise, täiendkoolituse, filmitootmise tehnilise baasi kujundamise ja teiste aktuaalsete teemadega."



Ehk siis: hetkel on meie filmindus liigselt sõltuv ühest asutusest - EFSist, kelle kätte on koondunud liialt võimu. See mure laheneks, kui luua uus, suurem, veel tsentraalsem asutus, mis kontrolliks ja koordineeriks enam-vähem kõike filmisse puutuvat. Nii ajab kava projekt tsentraliseerituse osas kahte kardinaalselt vastupidist asja, mis põhimõtteliselt peaksid teineteist välistama.

Institutsioonide laienemine muutub veel problemaatilisemaks, kui mõelda mainitud ressurssidele. Kui praegused "ressursid ei võimalda EFSi rolli laiendada", siis järelikult on filmiinstituudi loomiseks vaja täiendavaid ressursse ehk maakeeli öeldes lisaraha. Ei filmi ega muu kultuuri riiklik rahastus ei pruugi aga lähiaastatel kuigivõrd kasvada. Küllap sellega arvestades on ka filmi arengukavaga seoses juba varakult mainitud, et raha juurdesaamine pole kava puhul eesmärk omaette.

Kui panna need kaks asja kokku, siis näeme, et eesmärgiks seatud asutuste laienemine saab tulla vaid olemasolevatest nappidest filmirahadest. Ühesõnaga: projektis püstitatud vastutust kandva organisatsiooni loomise eesmärk tähendab olemasoleva raha eest rohkem ametnikke ja vähem filmi. Kuidas see eesmärk filmitegijaile tundub?



Raha
Enamus projektis sisalduvaid häid ideid - ja neid jagub - ei saa teostuda lisarahata.

Üks projektis rahaallikana välja pakutud ideedest on kinopileti maksustamine. See on ohtlik mõte, mis võib filmikultuuri arengule pigem kahjuks kui kasuks tulla. Seos mulluse kinopiletite madala hinna ja rekordilise kinokülastajate arvu vahel on ilmne. Pole kahtlust, et iga täiendav maks, mis kinopileti hinda tõstab, vähendab ka kinokülastuste arvu.

Erasektori investeeringud on aga tõepoolest koht, kust raha võiks juurde tulla tõenäolisemalt kui riigilt. Kuid projektis välja pakutud tulumaksuvabastusega MTÜ kaudu sahkerdamisest jääb väheks. Kui filmiloojail on tõesti soov olulisel määral eraraha kaasata, tuleks riigilt nõuda selleks tingimuste loomist maksukeskkonna näol. Tuleks selgelt välja öelda, et investeeringud filmi, nagu ka muusse kultuuri peavad olema maksuvabad samuti nagu investeeringud ettevõtlusse. See on pea kasutamata rahaallikas, mille kasutuselevõtuks tuleks üles näidata selget poliitilist tahet. Küsida otse, kas eesti kultuur on Eesti riigile oluline.



Seks korraks kõik. Jääme põnevusega ootama valdkonna esindajate töötuba 8. septembril ja arengukava valmimist oktoobris.

27. aug 2011

Ema, ma olen telekas!

"Issand, issand, ma olen alati teadnud, et ühel päeval pääsen telekasse," kiljus Ellen Page mulluses mitte-kuigi-super-kangelaste komöödias "Super", mis kikib "Kick-Assi" ässi vasaku jala väikese varba küünega.



Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida, vaid sellest, kuidas igaüks võib ise ekraanile saada, ja mitte lihtsalt telekasse, vaid mängufilmi. Nimelt toimuvad täna Jõgevamaal Filmitalgude raames Eesti kõigi aegade suurima massistseeni võtted. Senise rekordi, 4000 hinge, püstitas Theodor Luts enam kui 80 aastat tagasi Eesti esimeses täispikas mängukas "Noored kotkad". Nii et kes õigeks ajaks Luua bussipeatusse tõttab, pääseb nii filmi kui ajalukku.



Neil, kes Jõgevamaale ei jõua, aga ihkavad siiski pildile pääseda, tasub aga jälgida feisspuki gruppi "Pean saama näidelda, muidu suren", kus alatasa filmidesse osatäitjaid otsitakse.

25. aug 2011

Lotte ja kuukivi saladus

"Lotte ja kuukivi saladus", Eesti 2011. Rež. Janno Põldma, Heiki Ernits. 76 min.

Siiani teadsin Lottet ainult kuulu järgi. Polnud ma lugenud ühtki raamatut ega näinud filmi. Ise ka ei tea, kuidas mul on õnnestunud sedasi nii vanaks elada. Mitte et ma nüüd raisatud aastate pärast valusaid pisaraid valades särgi lõhki rebiksin ja endale ulgudes tuhka pähe raputaksin, aga kindlasti ei kahetse ma ka seda, et nüüd "Kuukivi" ära nägin. Kenasti joonistatud, rõõmus ja värvikas asi, täis leidlikke detaile ja tegelasi.



Kui veidi vanainimeselikult iriseda, siis vaat et filmi lõpuni jäi kergelt segaseks, mis on tegevust käivitav motiiv, mille ümber kogu sagimine käib. Ütleme nii, et rõhuasetused pole liiga selged. Mõne pisiasja kallal annaks veel norida - nagu mõne hääle kerge sobimatus karakteriga või pildi ja heli kohati napp sünkroonsus. Näiteks suu liikumised tekitavad siin-seal mulje, nagu oleks tegu tõlgitud ja dubleeritud filmiga. Algupoole tundus ka, et kasuks tuleks vähem loba ja pikem samm, aga teisalt on tekstis ridamisi eht-kivirähulikke vaimukusi, mille kärpimisest oleks kahju. "Mispärast peab armastus olema nii raske ja märg?"



Rohkem vinguda küll ei taha, sest need on tõesti pisiasjad ja filmi tervikuna oli lust vaadata ka mul, kes ma teps mitte sihtgruppi ei kuulu. Kuulujaid, mudilasi oli kinosaalis vähemalt kolm korda rohkem kui täiskasvanuid ning nad elasid kuuldavalt kaasa, naersid ja kommenteerisid valjusti. Üks nuttis ka, aga vaevalt et ekraanil toimuva pärast. "Tahaks ka," õhkas lapsehääl otse mu selja taga iga kord, kui näidati midagi eriti ägedat nagu oataim, millega saab Kuule sõita nagu liftiga.



Publiku hääleka kaasaelamise poolest oli see sama tore kinokogemus kui "Hobo With a Shotgun" HÕFFil. Säärast ühiselamust ei saa kodus mingi nipiga, soeta või sajatolline ekraan. Nii et jah, "Lottet" võib rahumeeli soovitada ka täisealistele. Pole sugugi igav ega vaevav kino - vastupidi, tükk maad huvitavam kui mõnigi hollivuudi lastemultikas - näiteks "Rio" või "Autod 2".



Lapsed vaatavad "Lottet" niikuinii. 7-aastane Sissi ütles pärast seanssi, et talle meeldis rohkem kui "Smurfid 3D". Ja mitte ainult sellepärast, et 3D-prillid ajavad tal pea valutama. Talle lihtsalt meeldib Lotte.




"Lotte ja Kuukivi saladus" kinodes: Artis, Solaris, Forumcinemas.

24. aug 2011

Kobras / The Beaver

"The Beaver", USA 2011. Rež Jodie Foster.


Pealkirjast hoolimata ei räägi see film pärani piibrist, vaid depressioonist, millele aktiivne ameeriklanna Jodie Foster läheneb muidugi melanhoolsest taanlasest Trierist kardinaalselt erinevalt. Fosteri film on publikusõbralik ja perekeskne komöödiasugemetega draama. Depressiooniteema vähesest filmilikkusest proovib Foster üle saada fantaasia ja nalja abil. Realistlike eeldustega lugu keerab ruttu üpris väheusutavale koomilisele rajale, kuid püüab sellest hoolimata lõpuni ühtlasi ka tõsist nägu teha olla ja tõsiseid sõnumeid edastada, mis kuigi hästi ei õnnestu. Uimasevõitu lugu ei idane ega mädane - ei elulises ega fantastilises mõttes. Küllap on tõsi, et depressiooni vastu aitavad muutused, aga ühelt poolt kaldub siinne sündmuskäik ulmevalda, teisalt on suhted ja tegelased pingutatult tõsimeelsed ja see ei lase filmil ka komöödiana toimida.

Kuigi rahaliselt on "Kobras" ilmselt läbikukkumine, pole film otseselt kehv - võimalik, et omal teemal etemgi kui Trieri oma. Mel Gibson on... depressiivne, Foster ise teeb ka püüdlikult traagilist nägu, aga Jennifer Lawrence'i osatäitmine on taas kord puhas rõõm. Kokkuvõttes keskmine või õige veidi üle selle film, kuigi väljamõeldud sõbra idee avas juba enam kui poole sajandi eest hoopis terviklikumalt ja nauditavamalt "Harvey" (mille uusversiooni plaanis mõni aeg tagasi vändata Spielberg).



"Kobras" kinos. Hinnanguid: IMDB (6.9/10), Rotten Tomatoes (63% fresh), Roger Ebert (5/8).

22. aug 2011

Baraka

"Baraka", USA 1992. Rež. Ron Fricke. 96 min.


Jorge Luis Borges räägib ühes jutus müstilisest objektist Aleph, mille kaudu saab näha maailmakõiksuse otsatust nii tervikuna kui igas selle üksikasjas korraga ja igast kandist. Douglas Adams kirjeldab oma galaktikas hääletamise reisijuhis seadet nimega Total Perspective Vortex, kuhu pistetud isikule näidatakse korraga universumi lõpmatust ja tema enda olulisust sellega võrreldes - hinge hävitav kogemus, mida keegi üle elada ei suuda (välja arvatud Zaphod spetsiaalselt ainult tema jaoks loodud paralleeluniversumis).



"Baraka" pakub sarnast totaalset vaadet maailmale, ehkki sedavõrd piiratumas mastaabis, et vaatajal jääb hing sisse. Sidusa loota ja igasuguse kommentaarita näitab Fricke pühapaiku, rituaale, olemist, olendeid ja looduse ülevust üle ilma - seda kõike haruldases 70 mm laiekraanformaadis, mis on nii suurejooneline kui ka erakordselt detailne. Kõlab nagu kõrgkvaliteetne slaidšõu, mille iga sekund on fotograafiliselt kaunis, kuid tervik jääb köitvaks ka pooleteise tunni jooksul.



"Barakat" kõrvutatakse sageli Godfrey Reggio kümme aastat varasema "Koyaanisqatsiga", millesse Fricke panustas operaatori ja monteerijana. Kaht filmi ühendab sõnatu pildikeel, eristab Reggio üsna üheselt ökoloogiline, vaat et ludiitlik agenda: ilm on hukas, nagu "Qatsi" hopikeelne pealkirigi ütleb. Fricke paistab oma taieses jätvat rohkem hingamisruumi ja tõlgendusvõimalusi. 'Baraka' tähendab mitmes kõrbekeeles lihtsalt 'õnnistust'.



Lisaks on globaalses "Barakas" enam Alephi-efekti kui USAs filmitud "Qatsis". Vaid muusika poolest kipub Fricke teos mu kõrvus Reggio omale alla jääma. Philip Glassi minimalismi peetakse mõnikord filmide jaoks kohatult pealetükkivaks ja "Koyaanisqatsi" pole vast tema loomingu tipp, aga "Baraka" eklektiline heliriba, mis koosneb Michael Stearnsi originaalmuusikast ja mitmest muust asjast, kisub kohati häirivalt njuueidžilikuks - õõnsaist sündihelidest paaniflöödini. Ent koguelamust see ei kõiguta, pilt on ikkagi põhiline. Ja see paneb mõtlema - elule ja millelegi muule.

milline õnn on tohtida tunda
milline õnn on tohtida mõelda

kujuta ette - mõtle mis tahad
kujuta ette - vaata mis näha


(Juhan Viiding. Õnnelaul.)



Hinnanguid: IMDB (8.3/10), Rotten Tomatoes (83% fresh), Roger Ebert (6/8), Soprano (9/10), Hardi Elutuba (film, mida soovitada tervele inimkonnale).

20. aug 2011

Sigur Rós: Kodus / Heima

"Heima", Island 2007. Rež. Dean DeBlois. 94 min.

Tänaseks paar aastat vaikinud Sigur Rósi laivile sattusin Roskildes kuu enne bändi Islandi-tuuri, mida dokumenteerib "Heima". Kahjuks esinesid nad Taani festaril kitsukeses Arena telgis, mis jääb hämarail ajendeil sinna surutud indistaaride publikule pahatihti kitsaks. Selleks, et esinejaid mitte ainult kuulda, vaid ka näha, tuleb Arenal aegsasti, soovitavalt tubli tunni jagu varem kohal olla. Kuid tiheda kavaga festivalil on ajaga targematki teha kui tühja passida ja Godot'd oodata.



Õnneks oli mul pressifotograafi kaelakaart, millega pääsesin profipiltnike seas esimese kahe loo ajal otse lava ette. Suurt tühjagi paraku pildistada polnud, sest bändi varjas kogu ametliku fotografeerimisaja valge vaevu läbipaistev kangaloor, millel kumasid tagantvalguses pillimeeste ähmased siluetid. Pildile jäi vähe, aga elusast peast oli vaatepilt võluv ja harmoneerus islandlaste inglisaundiga ideaalselt.



Kui pildistamine läbi sai, tungles telgis publikut tihedamalt kui konservikarbis sprotte. End sisse suruda oli sama võimatu kui vene ajal Viru varieteesse. Tuli jääda välja ja leppida visuaalita heliga, mis kõlas sinnagi nii põrmustavalt kaunilt, et pühi pisaraid. Isegi kakerdavad ja õlut pritsivad briti jõmmid ei suutnud elamust rikkuda.

Nii et vägev orkester ja võimas saund. Juba selle pärast tahaks filmi soovitada. Ja intervjuude pärast vähimagi staarikompleksita muusikutega. Aga "Heima" ei räägi ainult Sigur Rósist, vaid, nagu pealkirigi ütleb, ka nende kodumaast Islandist. Pole ise sinna sattund, aga filme vaadates saan aru küll, miks mõnedki eestlased toda saart fännavad.



Esiteks paistab see looduslembese individualisti paradiisina. Meie riigis on rahvast isegi suhteliselt hõredalt, aga pindalalt üle kahe korra suuremal Islandil elab neli korda vähem inimesi kui Eestis. Asustustihedus on kümme korda väiksem kui meil, sada korda väiksem kui Indias. Üks "Heima" kontserte toimub protestilaagris, kus rohelised piketeerivad dokist "Dreamland" tuttava Kárahnjúkari hüdrojaama vastu. Laager koosneb neljast telgist.



Teiseks - kuigi nii majesteetlikke maastikke Eestist ei leia, tundub paljugi kahtlaselt kodune, kohtlaselt tuttav: sompus taevas, sõbralikud puumajad, harvad lagunevad hooned, kampsuneis inimesed. Meikäläiset.

See maastik ja keskkond on vahvad vaadata nii iseenesest kui koos Sigur Rósi meloodiatega, mis paistavad sellelt pinnalt täiesti loomulikult välja kasvavat. Ilus maa. Ilus muusika. Ilus film. Eeskujulik õppetund sellest, kuidas riigile kultuuri abil brändi luua. Unustage Eesti Nokia - kus on Eesti Sigur Rós?




Sigur Rós: Starálfur. "Sigur Rós: Kodus" Katusekinos. Hinnanguid: IMDB (8/10), Rotten Tomatoes (100% fresh), Bruno, 13-street (10/10).

18. aug 2011

Melanhoolia / Melancholia

"Melancholia", Taani 2011. Rež. Lars von Trier. 130 min.


Algatuseks mõned reportaaživormis muljed:

5 min: udusevõitu planeedid kõrvulukustava keelpillisaagimise ja bassimürina saatel. Tänapäeval tahaks kvaliteetsemat kosmosesimulatsiooni näha. Volüümi ja viiulitega rabamine tundub odavapoolne trikk.

10 min: aegluubis ilukaadrid - kaunis, juba "Antikristuses" kasutatud võte. Kontrastiks järgneb dogmalikult hüplev käsikaamera, et korraks meenutada, kui kaugele Trier tänaseks Dogme 95 printsiipidest tüürinud on.

45 min: sigaigav, juhuslik uimerdamine.

60 min: jääb mulje, et Lars ei tea kuigi täpselt, mida teeb. Tegevus on üha suvalisem.

70 min: mõistan, miks Trieril oli vaja Cannes'is Hitlerist rääkida: sellise ebamäärase udu reklaamimiseks polnud muud võimalust.

105 min: "It's not fun anymore," ütleb keegi ekraanil. Ega ei. Aga see kestab veel kaua.



Küllap maailmalõpp ongi tõsine asi, kuigi seda on kuulutatud juba aastatuhandeid ja viimasel ajal on hukatuseprohveteid siginenud iga nurga peal sama ohtralt kui "Briani elus". Kinos on apokalüptika omaette õitsev žanr, milles nüüd on käe valgeks saanud ka kunstkino nišist välja murda üritav Trier. Või pigem püüab ta kunstkino piire laiendada, ristates ulmet kunstiga ja ilmalõppu isikliku depressiooniga.

Depressioon on filmi jaoks küllalt tänamatu teema, sest selles inimene kipub olema tegutsemis- ja suhtlemisvõimetu ning kõrvaltvaatajale võib tema vaikne kannatus ruttu tüütuks muutuda. Muidugi võib ka säärasele viljatule masendusele, tühjusele ja lootusetusele keskendumisest sündida tugev film - näiteks van Santi "Last Days". Trier aga, nagu öeldud, ei piirdu üksikisiku traagikaga, vaid seob selle kogu inimkonna ja ühtlasi elu kui sellise lõpuga universumis. Ehk lisab puhtisiklikule nii üldise kui üldse võimalik.

Julge katse, aga kas ka õnnestunud? Ütleks, et pigem mitte. Trier prantsatab sisekosmose ja väliskosmose katastroofe ühendades kahe tooli vahele, saavutamata kummagi kujutamisel kuigi veenvat tulemust. Maailmalõpuloona meenutab "Melanhoolia" oma punnitatud nahksuses ilmalõpužanri üht nõrgimat esindajat, M. Night Shyamalani ökoõnnetust "The Happening". Sedagi oli sama huvitav vaadata kui värvi kuivamist. Trieri kangelanna, kahtlemata markii de Sade'ilt laenatud nimega Justine'i melanhoolia ehk tumemeelsus tundub jälle apokalüpsisega võrreldes egoistlik ja tühine ning viide tema paravõimetele röövib viimsegi võimaluse teda inimlikult mõista.



"Melanhoolias" on paar suurt ideed, aga need pole korralikult läbi töötatud ja jäävadki suuresti vaid idee tasandile. Detailid ja loogika logisevad häirivalt kõvasti kuni selleni, et ähvardav planeet ripub ööpäevaringselt taevas. Ka pole "Melanhoolia" ideed erinevalt "Antikristuse" omadest kuigi värsked:  inimekond on kosmoses üksi, on oma kurjuses ilmalõpu ära teeninud, lõpp on lähedal.



Trieri ambitsioonikust tuleb siiski tunnustada ja häid külgi on filmil veel. Manuel Alberto Claro kaameratöö pole ehk nii uhke kui Anthony Dod Mantle'i oma eelmises filmis, aga siin on palju ilusaid hetki. Ja hulk tugevaid näitlejaid, kellest suurimat muljet ei jätnud mulle mitte Cannes'is parimaks näitlejannaks kroonitud Kirsten Dunst, kelle osaks on kaks tundi mossitada ja kaks korda riided seljast võtta. Juba "Antikristuses" säranud Charlotte Gainsbourgi roll oli hoopis mitmekülgsem. Ja tugevaid näitlejatöid on "Melanhoolias" palju rohkem kui siinkohal üles lugeda jõuan.

Aga siiski ei oska ma "Melanhoolias" näha palju enamat kui pettumust valmistavat järge "Antikristusele" - samuti nagu "Manderlay" oli kesine jätkuosa "Dogville'ile".




"Melanhoolia" kinos: Artis ja Forumcinemas. Hinnanguid: IMDB (7.9/10), Rotten Tomatoes (75% fresh), Cochrane (7/10), Xipe (7/10), Triin Tael, ÕL (3/5), Viljar Voog, ÕL (2.5/5), Mathura, Sirp (hea film, võimalik, et Trieri parim), Dream (meeldis, jääb meelde), Lassie (oli huvitav, just suure rahvamassi sees), Kalver (täitsa viisakas), Kaarel Kressa, EPL (ilus, kuid tekitab negatiivseid emotsioone), Vaskuss (Trier pole sedavõrd halba filmi enne teinud), Erxor (elu on liiga lühike, et seda selliste filmide vaatamisele raisata).

15. aug 2011

Tallinna kilud

"Tallinna kilud", Eesti 2011. Rež. Jaak Kilmi, Kiur Aarma.

Pikapeale hakkab tunduma, et kultuuripealinna aasta pole sugugi vaid kõva kõminaga tühi tünn. Vähemalt kinovallas on sündinud mitu head asja. Geriljakino. Põhukino. Tulemas on Stalkeri festival. Ja praegu linastub see film, jutustades pealetükkimatul moel leidlikke lugusid meie linnakesest. Kui see on propaganda, siis just säärast propagandat üdini korrumpeerunud populistide ikke all ägav pealinn vajabki. See on teretulnud võimalus tallinlasele, kes kõigest hoolimata tahaks südamesopis olla kodupaiga patrioot. Võimalus tunda, et kuigi linnal pole ehk parimad ajad, leidub siin siiski ajalugu, huvitavaid tegelasi ja häid mõtteid. Et see on inimeste, mitte pimedate bürokraatide linn.

Vormilt ja toonilt meenutavad "Tallinna kilud" suuresti Kilmi ja Aarma kahe aasta tagust filmi "Disko ja Tuumasõda". Too pseudodoki vorm töötab taas vähemalt sama hästi. Peamine vahe on ehk selles, et kui "Disko" puhul tekitas üldistusaste koos faktide äärmiselt vabameelse käsitlusega vanainimeses kohati soovi õiendada ja selgitada, kuidas asjad ikka tegelikult olid, siis "Tallinna kilude" väiksemais ja isiklikumais lugudes seguneb fiktsioon dokumentaalsusega veel sujuvamalt, kahtlusi jätmata. Vahva ja vaimukas asi, tasub vaadata.




"Tallinna kilud" Sõpruses. Hinnanguid: vaskuss (lõbus ja mõtlemapanev), merleke (polnud viga), klm (ei lagunenud, aga sakkis).

8. aug 2011

Mida tARTuFFil 2011 näha saab?

Tartu festival on alati vahva filmipidu olnud ja täna alanud kuues tARTuFF paistab silma eriti tugeva kavaga. Mõni sõna mõnest filmist, mida näinud olen.



Kõigepealt muidugi festivali kõmulisim - ametlik avafilm, Lars von Trieri apokalüptiline "Melanhoolia" ("Melancholia", Taani 2011), mille ümber on palju kära olnud tänavusest Cannes'ist saati. Tõsi, mitte niivõrd seepärast, et Kirsten Dunst seal parimaks näitlejannaks kuulutati, vaid pigem tänu varemgi suupruukimisega silma paistnud režissööri Hitleri-lembesele sõnavõtule. Provotseerida Trier oskab. Kes Dogma-veterani loominguga kursis, teab, et tema puhul ei saa milleski ette kindel olla. Iga ta film suudab millegagi üllatada - peetagu seda siis heaks või halvaks. Mulle tundub "Melanhoolia" võrreldes Trieri eelmise teosega "Antikristus" pigem tagasiminek, aga paarile tuttavale filmisõbrale avaldas suurt muljet. Vaadata tasub kasvõi sellepärast, et küllap jääb see üheks aasta räägituimaks filmiks.



Minu sügav sümpaatia kuulub aga hoopis paremini armastusfilmide festari teemasse sobivale asjale - Kanada romantilisele draamale "Kujuteldav armastus" ("Les Amours imaginares" / "Heartbeats", 2010). Kaunis ja leidlik lugu, kurb ja natuke nukralt naljakas nagu kujutatav emotsioon isegi. Krzysztof Kieślowski "Lühifilmi armastusest" kõrval veenvamaid ja tõsiseltvõetavamaid armastusfilme, mida näinud olen. Soovitan südamest.



Alejandro Amenábari "Sisemeri" ("Mar Adentro", Hispaania 2004) on taas armastusest üsna kaugel, olles hoopis dokumentaalse taustaga eutanaasia-lugu, peaosas Javier Bardem ("Biutiful"). Minu lemmikute hulka "Sisemeri" ei kuulu - liig palju sentimenti ja pateetikat, pealegi olen eutanaasiast näinud märksa tugevamaid asju, näiteks Barry Levinsoni mullune, samuti tõsielul baseeruv "You Don't Know Jack". Aga kõikvõimalikke priise Oscarist Euroopa filmiauhindadeni korjas "Sisemeri" omal ajal kõvasti.



Allah üksi teab, mis ökodokkidel armastusega pistmist on, aga tühja tost - ka selles rubriigis on väärt kraami:

"Vihmategijad" ("Rainmakers", Holland 2010) on muljetavaldava kaameratööga, üliesteetiline dokk lihtsate inimeste keskkonnamuredest maailma rahvarohkeimas riigis Hiinas, kus vihma kõmmutatakse rakettidega pilvist alla.

"Päikesekuninganna" ("Queen of the Sun: What Are the Bees Telling Us?", USA 2010) on samuti väga kenasti vormistatud loodusdokk, mis räägib mõndagi harivat nii mesilastest ja nende kadumisest kui laiemalt ökoloogiast ja inimkonna tulevikust.

"Rohelise päikese all" ("Sous le soleil vert" / "Under the Green Sun", Prantsusmaa 2009) pole telefilmina ehk teab mis kunstiteos, ent sisaldab see-eest väga põnevat vaadet anti-konsumeristlikele öko-elustiilidele, freeganeist isemajandavate kommuunideni nii linnas kui maal. Mitte naeruväärt hipindus ega puuembamine, vaid õpetlik ja mõtlemisainet pakkuv materjal.

Ja last, not least - suure iseäraku, vanameister Werner Herzogi Antarktika-dokk "Kohtumised maailma lõpus" "Encounters at the End of the World", USA 2007) meenutab suuresti tema kvaasi-mängufilmi "Wild Blue Yonder". Mõlemas on olulisel kohal allveekaadrid, mõlemad on leidlikud mõtisklused inimsoost ja selle tulevikust või tuleviku puudumisest. Vahva vabadus.



tARTuff 2011 ajakava

2. aug 2011

Eesti filmi arengukava: statistikast ja filmikriitikast

EPL Online'ile kirjutatud lugu hetkeolukorra analüüsist ja filmikriitika käsitlusest arengukava projektis.

Eesti filmi arengukava on meie filminduse ametlik tulevikuplaan, mis peab valmima sügisel ning on praeguseks omaenese arengus jõudnud poolele teele. Arengukava eesmärk on analüüsida Eesti filmi hetkeseisu ja planeerida tulevikku, selle koostamise eestvedajaks on lisaks Eesti Filmi Sihtasutusele (EFS) Kultuuriministeerium (KM), kokkukirjutajaks konsultatsioonifirma PricewaterhousCoopers (PwC). Dokumendi sisu on arutatud nii kutsutud filmiinimestest moodustatud töögruppides kui laiemas ringis, sealhulgas feisspukis.

Kava projektversiooni saab lugeda EFSi kodulehel. 31. augustini ootab PwC projektile kirjalikku tagasisidet. Oleks tore, kui alljärgnevad tähelepanekud ärgitaksid huvilisi kodumaise filmi arengu üle kaasa mõtlema ja arvamust avaldama.

Et keskenduda käesolevas tagasisides projekti sisule, mitte vormile, mainin vaid lühidalt, et kõikvõimalikke vigu on tekstis silmatorkavalt palju ning baroksed ametkondlikud keelendid kipuvad mõtte üle domineerima. Arengukava ametlikku keelepruuki kasutades võiks edaspidi kaasata professionaalse toimetaja, aitamaks kaasa teksti kvaliteedi tõstmisele.


Statistika on teadus, mis käsitleb arvandmete kogumist, töötlemist ja analüüsimist.


Hetkeseis. Filminduse hetkeolukorra kirjeldust sisaldavaist statistikatabeleist näeme, et viimastel aastatel on vähenenud Eesti filmi rahastus, täispikkade mängufilmide arv, vaadatavus ja turuosa. Pilt on kole, aga eks nii ilu kui koledus ole vaataja silmis ja sõltu sellest, kuidas pilku suunata.

Näiteks pärast Eesti filmi kuldset 2007. aastat, mil linastus seitse täispikka mängufilmi, sealhulgas “Klass”, “Sügisball” ja “Jan Uuspõld läheb Tartusse”, on kohalikke filme kinos vaadanute arv kahtlemata kahanenud, aga mil määral just, sõltub sellest, mida millega võrrelda. Vaatepunkti ja perspektiivi valik laseb Frodol paista Gimli kõrval võrdsena, kuid Gandalfi kõrval kääbikuna.

Kui võrdluseks rekordaastaga võtta kahe (koostööfilmi “Polli päevikud” arvestades kahe ja poole) täispikaga 2010. aasta, saab tõesti väita, et Eesti filmi vaadatavus on langenud 81%. Samas toimusid möödunud aastal ära jäänud esilinastused ridamisi käesoleva aasta alguses, mistõttu on tänavu ainuüksi esimesel poolaastal linastunud viis täispikka mängukat ning eesti filme vaatas kuue kuuga kinos ligi kaks korda rohkem inimesi kui mullu terve aastaga. Kui nii võtta, siis pole seis üldse kurb - aasta lõpuks tuleb kinokülastusi mullusega võrreldes kahtlemata üle 100% rohkem. Kas peaks siis hoopis hõiskama? Võib-olla mitte, kuid tasub küsida, kuidas ja milliste andmete abil nappi ja ajas ebaühtlaselt jaotuvat filmitoodangut hinnata.


Arendame, parandame, toetame.


Turuosa kaalumine on samuti mitme otsaga asi. Mullune eesti filmi turuosa väiksus oli tingitud suuresti sellest, et samal ajal kui kodumaiseid filme ja ühtlasi nende vaatajaid aasta jooksul nappis, kasvas kinokülastuste üldarv rekordiliselt - eelkõige tänu sellele, et ekraane tuli juurde ja piletihind langes erakordselt madalale. Tänaseks on piletid taas jõudsasti kallinema hakanud ning pole põhjust arvata, et see kinokülastuste üldarvu ei vähenda. Tolle arvu suhe Eesti filmi kasvanud vaatajaskonnaga muutub veelgi rohkem.

Siinkohal torkab silma, et tänavused vaatajanumbrid on projektis miskipärast toodud 25. mai seisuga ning on 14. juunil EFSi infolehes avaldatuist oluliselt väiksemad. Aegunud andmete esitamine projektis on kummaline, kui arvestada, et too avalikustati alles kuu hiljem, 12. juulil ja peaks hetkeolukorda kirjeldama oktoobris ilmuvas dokumendis. Kui arusaam asjade seisust pole adekvaatne, siis on raske selle baasilt tulevikku planeerida.


Tulevik on tunni aja pärast.


Filmikriitika. Kuigi tagasiside vähesusest kui olulisest probleemist on palju rääkinud ka filmitegijad, muuhulgas nii arengukava feisspuki arutlusgrupis kui sügisesel mängufilmikonverentsil, ei pööra arengukava kriitikale peaaegu mingit tähelepanu. Kriitika ei vääri äramärkimist ei visiooni all ega arengukava ulatust määratledes, filmivaldkonna osana. Seda mainitakse üldse ainult kolm korda.

Esmakordselt tuleb kriitikuist juttu kui filmitootmisvaldkonna oskustöölistest (näiteks valgustajate ja monteerijate kõrval), keda esiteks polevat üldse ja keda teiseks professionaalselt ette ei valmistata, mistõttu seesinane tootmisvaldkond kannatab.

Järgmisel mainimisel selgub hoopis, et "professionaalsel filmikriitikal puudub väljund". Vastupidiselt eelmises lõigus väidetule leitakse niisiis, et (professionaalne) kriitika on siiski olemas, aga seda pole kusagil avaldada. Kriitika liigitatakse samas lauses filmiteaduse alla, mille alarahastatus olevatki väljundi puudumise põhjuseks.

Ning kolmandat ja viimast korda kohtame kriitikat filmiteaduse, täpsemalt selle arenduse toetamise all. Saame teada, et "filmiteadus aitab muuhulgas tagada, et... filmivaldkonna üks olulisemaid tagasiside mehhanisme, filmikriitika, on kõrgel tasemel". Nii et kriitika on oluline, kuigi vaid tagasisidena filmiloojaile. Kuidas filmiteadus selle taset tagab? Vaat nii: "...on vajalik luua filmiteaduri koht Filmimuuseumi juurde, toetada eesti filmi uuriva kirjanduse ja uurimistööde kirjutamist ning avaldamist, luua filmindust käsitlev erialaajakiri ja soodustada Filmimuuseumi, Filmiarhiivi ja BFM-i koostööd".

Kolme tekstikoha peale kokku paistab projekti autorite käsitus sellest, mis on filmikriitika või selle roll näiteks laiema filmialase mõttevahetuse arendamisel või publiku harimisel, segasevõitu. Projekt ei tee vahet filmiteadusel ja filmikriitikal, akadeemilisel ja ajakirjanduslikul kriitikal ning topib need kõik ühte väiksesse, väheolulisse nurgatagusesse patta. Projektis pole ühtki spetsiifiliselt kriitika arengut toetavat mõtet peale filmiajakirja loomise. Oleks kahtlemata tore, kui filmiajakirja loomiseks raha leitaks, aga kas sellest piisab? Erialaväljaandena saaks ajakirjast tõenäoliselt kitsalt tsunftisisene asi, mis laiema auditooriumini vaevalt et jõuab.


Professionaalne kriitik ja tema isand.


Kriitikaga seotava sõna professionaalne tähendus jääks projekti kontekstis hämaraks, kui varasemate mõttevahetuste põhjal ei aimuks selle tagant toosama mõnelegi filmiinimesele südamelähedane kujutlus kriitikust kui kitsalt teda ennast teenivast abi- või oskustöölisest, kes seda rolli ustavalt täites professionaali aunimetuse ära teenib. Säärase enesekeskse lühinägelikkuse ületamine aitaks kaasa kogu valdkonna arengule. Kui tuntakse puudust haritud kriitikuist, nagu projekt pooleldi tunnistab, siis peaks esimene meede olukorra parandamiseks olema võimaluste loomine selle eriala õppimiseks. Hetkel meil see võimalus puudub, isegi Balti Filmi- ja Meediakoolis pole iseseisevat filmiteooria õppekava (vt Margit Tõnson. Parem kui BFM. EE 15.06.2011).

Ja siinkohal panen seks korraks punkti. Ceterum censeo, soovitan kõigil, kellele Eesti filmi saatus huvi pakub, arengukava projekti lugeda ja selle kohta enne augusti lõppu kirjalikult arvamust avaldada. Seda saab teha muuhulgas feisspuki arutlusgrupis ja meiliaadressil moonika.olju@ee.pwc.com.



Veel samal teemal: arengukava taustast ja digidemokraatiast.