22. aug 2011

Baraka

"Baraka", USA 1992. Rež. Ron Fricke. 96 min.


Jorge Luis Borges räägib ühes jutus müstilisest objektist Aleph, mille kaudu saab näha maailmakõiksuse otsatust nii tervikuna kui igas selle üksikasjas korraga ja igast kandist. Douglas Adams kirjeldab oma galaktikas hääletamise reisijuhis seadet nimega Total Perspective Vortex, kuhu pistetud isikule näidatakse korraga universumi lõpmatust ja tema enda olulisust sellega võrreldes - hinge hävitav kogemus, mida keegi üle elada ei suuda (välja arvatud Zaphod spetsiaalselt ainult tema jaoks loodud paralleeluniversumis).



"Baraka" pakub sarnast totaalset vaadet maailmale, ehkki sedavõrd piiratumas mastaabis, et vaatajal jääb hing sisse. Sidusa loota ja igasuguse kommentaarita näitab Fricke pühapaiku, rituaale, olemist, olendeid ja looduse ülevust üle ilma - seda kõike haruldases 70 mm laiekraanformaadis, mis on nii suurejooneline kui ka erakordselt detailne. Kõlab nagu kõrgkvaliteetne slaidšõu, mille iga sekund on fotograafiliselt kaunis, kuid tervik jääb köitvaks ka pooleteise tunni jooksul.



"Barakat" kõrvutatakse sageli Godfrey Reggio kümme aastat varasema "Koyaanisqatsiga", millesse Fricke panustas operaatori ja monteerijana. Kaht filmi ühendab sõnatu pildikeel, eristab Reggio üsna üheselt ökoloogiline, vaat et ludiitlik agenda: ilm on hukas, nagu "Qatsi" hopikeelne pealkirigi ütleb. Fricke paistab oma taieses jätvat rohkem hingamisruumi ja tõlgendusvõimalusi. 'Baraka' tähendab mitmes kõrbekeeles lihtsalt 'õnnistust'.



Lisaks on globaalses "Barakas" enam Alephi-efekti kui USAs filmitud "Qatsis". Vaid muusika poolest kipub Fricke teos mu kõrvus Reggio omale alla jääma. Philip Glassi minimalismi peetakse mõnikord filmide jaoks kohatult pealetükkivaks ja "Koyaanisqatsi" pole vast tema loomingu tipp, aga "Baraka" eklektiline heliriba, mis koosneb Michael Stearnsi originaalmuusikast ja mitmest muust asjast, kisub kohati häirivalt njuueidžilikuks - õõnsaist sündihelidest paaniflöödini. Ent koguelamust see ei kõiguta, pilt on ikkagi põhiline. Ja see paneb mõtlema - elule ja millelegi muule.

milline õnn on tohtida tunda
milline õnn on tohtida mõelda

kujuta ette - mõtle mis tahad
kujuta ette - vaata mis näha


(Juhan Viiding. Õnnelaul.)



Hinnanguid: IMDB (8.3/10), Rotten Tomatoes (83% fresh), Roger Ebert (6/8), Soprano (9/10), Hardi Elutuba (film, mida soovitada tervele inimkonnale).

Kommentaare ei ole :