31. aug 2011

Eesti filmi arengukava: segasus, vastuolud, raha

Juuli lõpul hetkeks elavnenud avalik diskussioon arengukava projekti üle on taas soiku jäänud ja märkamatult on koos augustiga saanud otsa tagasiside andmise aeg. Lisan varem kirjutatule (vt siit ja siit) viimased tähelepanekud projekti kohta.



Segasus
Väheütlevus ja sõnastuslik segasus hakkab pihta juba visiooni alguse ja eelduste osaga, mis tekitab rea küsimusi. Need jäävadki dokumendis vastamata. Näiteks:
  • mis on filmikultuur rahvusliku identideedi kandjana?
  • mis on tasakaalustatud filmikultuur?
  • mis on rahvusvahelistumine kui vahend?
  • mis on ühiskonna kaasamine?
Ja nõnda edasi. Ühtki neist võluvaist keelendeist ei seletata dokumendis lahti ning seletamata jäävad need tühjaks kõnekõminaks. Õigupoolest on raske aru saada, milles seisneb nende eelduste erinevus vahetult järgnevaist eesmärkidest või milleks neid eeldusi üldse vaja on, kui eesmärgid räägivad sama asja pikemalt ja põhjalikumalt lahti.

Kui arengukava jääbki väljenduma nii hämaralt ja tühisõnaliselt, siis ei aita see teps mitte lahendada kava loomise ühe eestvedaja, ministeeriumi nõuniku Edith Sepa poolt välja öeldud muret, et väljaspool filmiringkonda seisjad ei saa valdkonna spetsiifikast aru.



Vastuolulised eesmärgid
Valdkonna institutsionaalse struktuuri all seisab ühe eesmärgina: "Valdkonna koordineeritud ja tervikliku arengu eest vastutab üks keskne organisatsioon". Siin peitub projekti üks suuremaid vastuolusid.

Ühelt poolt ütleb projekt asjade hetkeseisu kohta, et "rahastamine on liigselt tsentraliseeritud" Eesti Filmi Sihtasutuse (EFS) kätte ja leiab, et on vajalik "vähendada filmitootmise sõltuvust ühest institutsioonist ja selle otsustajatest". Kuigi arengukava koostamine toimub EFSi lipu all, leiab kava, et "EFS-i kui filmitootmise ja valdkonna peamise finantseerija rahastamispõhimõtete ja otsuste selgus, tulemuslikkus ei rahulda filmitootjaid".

Samas selgub, et "üks suuremaid takistusi filmivaldkonna arengule on valdkonna kujundamise eest vastutust kandva organisatsiooni puudumine" ja vajalik oleks "EFS-i rolli laiendada", mis paraku pole praeguste ressursside puhul võimalik. Mis on lahendus?

"Valdkonna tervikliku arengu koordineerimise vahendina tuleks kaaluda EFS-i põhjal Eesti Filmi Instituudi loomist, mis oleks valdkonna laiapõhjaline partner tegeledes lisaks filmitootmisele, turunduse, levitamise, rahvusvahelistumise, arhiveerimise, uurimustöö, õpetamise, täiendkoolituse, filmitootmise tehnilise baasi kujundamise ja teiste aktuaalsete teemadega."



Ehk siis: hetkel on meie filmindus liigselt sõltuv ühest asutusest - EFSist, kelle kätte on koondunud liialt võimu. See mure laheneks, kui luua uus, suurem, veel tsentraalsem asutus, mis kontrolliks ja koordineeriks enam-vähem kõike filmisse puutuvat. Nii ajab kava projekt tsentraliseerituse osas kahte kardinaalselt vastupidist asja, mis põhimõtteliselt peaksid teineteist välistama.

Institutsioonide laienemine muutub veel problemaatilisemaks, kui mõelda mainitud ressurssidele. Kui praegused "ressursid ei võimalda EFSi rolli laiendada", siis järelikult on filmiinstituudi loomiseks vaja täiendavaid ressursse ehk maakeeli öeldes lisaraha. Ei filmi ega muu kultuuri riiklik rahastus ei pruugi aga lähiaastatel kuigivõrd kasvada. Küllap sellega arvestades on ka filmi arengukavaga seoses juba varakult mainitud, et raha juurdesaamine pole kava puhul eesmärk omaette.

Kui panna need kaks asja kokku, siis näeme, et eesmärgiks seatud asutuste laienemine saab tulla vaid olemasolevatest nappidest filmirahadest. Ühesõnaga: projektis püstitatud vastutust kandva organisatsiooni loomise eesmärk tähendab olemasoleva raha eest rohkem ametnikke ja vähem filmi. Kuidas see eesmärk filmitegijaile tundub?



Raha
Enamus projektis sisalduvaid häid ideid - ja neid jagub - ei saa teostuda lisarahata.

Üks projektis rahaallikana välja pakutud ideedest on kinopileti maksustamine. See on ohtlik mõte, mis võib filmikultuuri arengule pigem kahjuks kui kasuks tulla. Seos mulluse kinopiletite madala hinna ja rekordilise kinokülastajate arvu vahel on ilmne. Pole kahtlust, et iga täiendav maks, mis kinopileti hinda tõstab, vähendab ka kinokülastuste arvu.

Erasektori investeeringud on aga tõepoolest koht, kust raha võiks juurde tulla tõenäolisemalt kui riigilt. Kuid projektis välja pakutud tulumaksuvabastusega MTÜ kaudu sahkerdamisest jääb väheks. Kui filmiloojail on tõesti soov olulisel määral eraraha kaasata, tuleks riigilt nõuda selleks tingimuste loomist maksukeskkonna näol. Tuleks selgelt välja öelda, et investeeringud filmi, nagu ka muusse kultuuri peavad olema maksuvabad samuti nagu investeeringud ettevõtlusse. See on pea kasutamata rahaallikas, mille kasutuselevõtuks tuleks üles näidata selget poliitilist tahet. Küsida otse, kas eesti kultuur on Eesti riigile oluline.



Seks korraks kõik. Jääme põnevusega ootama valdkonna esindajate töötuba 8. septembril ja arengukava valmimist oktoobris.

Kommentaare ei ole :