2. aug 2011

Eesti filmi arengukava: statistikast ja filmikriitikast

EPL Online'ile kirjutatud lugu hetkeolukorra analüüsist ja filmikriitika käsitlusest arengukava projektis.

Eesti filmi arengukava on meie filminduse ametlik tulevikuplaan, mis peab valmima sügisel ning on praeguseks omaenese arengus jõudnud poolele teele. Arengukava eesmärk on analüüsida Eesti filmi hetkeseisu ja planeerida tulevikku, selle koostamise eestvedajaks on lisaks Eesti Filmi Sihtasutusele (EFS) Kultuuriministeerium (KM), kokkukirjutajaks konsultatsioonifirma PricewaterhousCoopers (PwC). Dokumendi sisu on arutatud nii kutsutud filmiinimestest moodustatud töögruppides kui laiemas ringis, sealhulgas feisspukis.

Kava projektversiooni saab lugeda EFSi kodulehel. 31. augustini ootab PwC projektile kirjalikku tagasisidet. Oleks tore, kui alljärgnevad tähelepanekud ärgitaksid huvilisi kodumaise filmi arengu üle kaasa mõtlema ja arvamust avaldama.

Et keskenduda käesolevas tagasisides projekti sisule, mitte vormile, mainin vaid lühidalt, et kõikvõimalikke vigu on tekstis silmatorkavalt palju ning baroksed ametkondlikud keelendid kipuvad mõtte üle domineerima. Arengukava ametlikku keelepruuki kasutades võiks edaspidi kaasata professionaalse toimetaja, aitamaks kaasa teksti kvaliteedi tõstmisele.


Statistika on teadus, mis käsitleb arvandmete kogumist, töötlemist ja analüüsimist.


Hetkeseis. Filminduse hetkeolukorra kirjeldust sisaldavaist statistikatabeleist näeme, et viimastel aastatel on vähenenud Eesti filmi rahastus, täispikkade mängufilmide arv, vaadatavus ja turuosa. Pilt on kole, aga eks nii ilu kui koledus ole vaataja silmis ja sõltu sellest, kuidas pilku suunata.

Näiteks pärast Eesti filmi kuldset 2007. aastat, mil linastus seitse täispikka mängufilmi, sealhulgas “Klass”, “Sügisball” ja “Jan Uuspõld läheb Tartusse”, on kohalikke filme kinos vaadanute arv kahtlemata kahanenud, aga mil määral just, sõltub sellest, mida millega võrrelda. Vaatepunkti ja perspektiivi valik laseb Frodol paista Gimli kõrval võrdsena, kuid Gandalfi kõrval kääbikuna.

Kui võrdluseks rekordaastaga võtta kahe (koostööfilmi “Polli päevikud” arvestades kahe ja poole) täispikaga 2010. aasta, saab tõesti väita, et Eesti filmi vaadatavus on langenud 81%. Samas toimusid möödunud aastal ära jäänud esilinastused ridamisi käesoleva aasta alguses, mistõttu on tänavu ainuüksi esimesel poolaastal linastunud viis täispikka mängukat ning eesti filme vaatas kuue kuuga kinos ligi kaks korda rohkem inimesi kui mullu terve aastaga. Kui nii võtta, siis pole seis üldse kurb - aasta lõpuks tuleb kinokülastusi mullusega võrreldes kahtlemata üle 100% rohkem. Kas peaks siis hoopis hõiskama? Võib-olla mitte, kuid tasub küsida, kuidas ja milliste andmete abil nappi ja ajas ebaühtlaselt jaotuvat filmitoodangut hinnata.


Arendame, parandame, toetame.


Turuosa kaalumine on samuti mitme otsaga asi. Mullune eesti filmi turuosa väiksus oli tingitud suuresti sellest, et samal ajal kui kodumaiseid filme ja ühtlasi nende vaatajaid aasta jooksul nappis, kasvas kinokülastuste üldarv rekordiliselt - eelkõige tänu sellele, et ekraane tuli juurde ja piletihind langes erakordselt madalale. Tänaseks on piletid taas jõudsasti kallinema hakanud ning pole põhjust arvata, et see kinokülastuste üldarvu ei vähenda. Tolle arvu suhe Eesti filmi kasvanud vaatajaskonnaga muutub veelgi rohkem.

Siinkohal torkab silma, et tänavused vaatajanumbrid on projektis miskipärast toodud 25. mai seisuga ning on 14. juunil EFSi infolehes avaldatuist oluliselt väiksemad. Aegunud andmete esitamine projektis on kummaline, kui arvestada, et too avalikustati alles kuu hiljem, 12. juulil ja peaks hetkeolukorda kirjeldama oktoobris ilmuvas dokumendis. Kui arusaam asjade seisust pole adekvaatne, siis on raske selle baasilt tulevikku planeerida.


Tulevik on tunni aja pärast.


Filmikriitika. Kuigi tagasiside vähesusest kui olulisest probleemist on palju rääkinud ka filmitegijad, muuhulgas nii arengukava feisspuki arutlusgrupis kui sügisesel mängufilmikonverentsil, ei pööra arengukava kriitikale peaaegu mingit tähelepanu. Kriitika ei vääri äramärkimist ei visiooni all ega arengukava ulatust määratledes, filmivaldkonna osana. Seda mainitakse üldse ainult kolm korda.

Esmakordselt tuleb kriitikuist juttu kui filmitootmisvaldkonna oskustöölistest (näiteks valgustajate ja monteerijate kõrval), keda esiteks polevat üldse ja keda teiseks professionaalselt ette ei valmistata, mistõttu seesinane tootmisvaldkond kannatab.

Järgmisel mainimisel selgub hoopis, et "professionaalsel filmikriitikal puudub väljund". Vastupidiselt eelmises lõigus väidetule leitakse niisiis, et (professionaalne) kriitika on siiski olemas, aga seda pole kusagil avaldada. Kriitika liigitatakse samas lauses filmiteaduse alla, mille alarahastatus olevatki väljundi puudumise põhjuseks.

Ning kolmandat ja viimast korda kohtame kriitikat filmiteaduse, täpsemalt selle arenduse toetamise all. Saame teada, et "filmiteadus aitab muuhulgas tagada, et... filmivaldkonna üks olulisemaid tagasiside mehhanisme, filmikriitika, on kõrgel tasemel". Nii et kriitika on oluline, kuigi vaid tagasisidena filmiloojaile. Kuidas filmiteadus selle taset tagab? Vaat nii: "...on vajalik luua filmiteaduri koht Filmimuuseumi juurde, toetada eesti filmi uuriva kirjanduse ja uurimistööde kirjutamist ning avaldamist, luua filmindust käsitlev erialaajakiri ja soodustada Filmimuuseumi, Filmiarhiivi ja BFM-i koostööd".

Kolme tekstikoha peale kokku paistab projekti autorite käsitus sellest, mis on filmikriitika või selle roll näiteks laiema filmialase mõttevahetuse arendamisel või publiku harimisel, segasevõitu. Projekt ei tee vahet filmiteadusel ja filmikriitikal, akadeemilisel ja ajakirjanduslikul kriitikal ning topib need kõik ühte väiksesse, väheolulisse nurgatagusesse patta. Projektis pole ühtki spetsiifiliselt kriitika arengut toetavat mõtet peale filmiajakirja loomise. Oleks kahtlemata tore, kui filmiajakirja loomiseks raha leitaks, aga kas sellest piisab? Erialaväljaandena saaks ajakirjast tõenäoliselt kitsalt tsunftisisene asi, mis laiema auditooriumini vaevalt et jõuab.


Professionaalne kriitik ja tema isand.


Kriitikaga seotava sõna professionaalne tähendus jääks projekti kontekstis hämaraks, kui varasemate mõttevahetuste põhjal ei aimuks selle tagant toosama mõnelegi filmiinimesele südamelähedane kujutlus kriitikust kui kitsalt teda ennast teenivast abi- või oskustöölisest, kes seda rolli ustavalt täites professionaali aunimetuse ära teenib. Säärase enesekeskse lühinägelikkuse ületamine aitaks kaasa kogu valdkonna arengule. Kui tuntakse puudust haritud kriitikuist, nagu projekt pooleldi tunnistab, siis peaks esimene meede olukorra parandamiseks olema võimaluste loomine selle eriala õppimiseks. Hetkel meil see võimalus puudub, isegi Balti Filmi- ja Meediakoolis pole iseseisevat filmiteooria õppekava (vt Margit Tõnson. Parem kui BFM. EE 15.06.2011).

Ja siinkohal panen seks korraks punkti. Ceterum censeo, soovitan kõigil, kellele Eesti filmi saatus huvi pakub, arengukava projekti lugeda ja selle kohta enne augusti lõppu kirjalikult arvamust avaldada. Seda saab teha muuhulgas feisspuki arutlusgrupis ja meiliaadressil moonika.olju@ee.pwc.com.



Veel samal teemal: arengukava taustast ja digidemokraatiast.

1 kommentaar :

joonas ütles ...

Artikli kirjutamise ajal ei õnnestunud mul saada kontakti BFMiga, sestap toetusin viidatud Margit Tõnsoni artiklile Ekspressis. Hiljem BFMiga seotud inimestega rääkides on selgunud, et asi pole päris nii: filmiteooria eriala BFMis siiski eksisteerib. Vabandan eksituse pärast. Niisiis tuleks võimalusi filmiteooria õppeks mitte niivõrd nullist luua, kuivõrd olemasolevaid laiendada ja toetada.