18. aug 2011

Melanhoolia / Melancholia

"Melancholia", Taani 2011. Rež. Lars von Trier. 130 min.


Algatuseks mõned reportaaživormis muljed:

5 min: udusevõitu planeedid kõrvulukustava keelpillisaagimise ja bassimürina saatel. Tänapäeval tahaks kvaliteetsemat kosmosesimulatsiooni näha. Volüümi ja viiulitega rabamine tundub odavapoolne trikk.

10 min: aegluubis ilukaadrid - kaunis, juba "Antikristuses" kasutatud võte. Kontrastiks järgneb dogmalikult hüplev käsikaamera, et korraks meenutada, kui kaugele Trier tänaseks Dogme 95 printsiipidest tüürinud on.

45 min: sigaigav, juhuslik uimerdamine.

60 min: jääb mulje, et Lars ei tea kuigi täpselt, mida teeb. Tegevus on üha suvalisem.

70 min: mõistan, miks Trieril oli vaja Cannes'is Hitlerist rääkida: sellise ebamäärase udu reklaamimiseks polnud muud võimalust.

105 min: "It's not fun anymore," ütleb keegi ekraanil. Ega ei. Aga see kestab veel kaua.



Küllap maailmalõpp ongi tõsine asi, kuigi seda on kuulutatud juba aastatuhandeid ja viimasel ajal on hukatuseprohveteid siginenud iga nurga peal sama ohtralt kui "Briani elus". Kinos on apokalüptika omaette õitsev žanr, milles nüüd on käe valgeks saanud ka kunstkino nišist välja murda üritav Trier. Või pigem püüab ta kunstkino piire laiendada, ristates ulmet kunstiga ja ilmalõppu isikliku depressiooniga.

Depressioon on filmi jaoks küllalt tänamatu teema, sest selles inimene kipub olema tegutsemis- ja suhtlemisvõimetu ning kõrvaltvaatajale võib tema vaikne kannatus ruttu tüütuks muutuda. Muidugi võib ka säärasele viljatule masendusele, tühjusele ja lootusetusele keskendumisest sündida tugev film - näiteks van Santi "Last Days". Trier aga, nagu öeldud, ei piirdu üksikisiku traagikaga, vaid seob selle kogu inimkonna ja ühtlasi elu kui sellise lõpuga universumis. Ehk lisab puhtisiklikule nii üldise kui üldse võimalik.

Julge katse, aga kas ka õnnestunud? Ütleks, et pigem mitte. Trier prantsatab sisekosmose ja väliskosmose katastroofe ühendades kahe tooli vahele, saavutamata kummagi kujutamisel kuigi veenvat tulemust. Maailmalõpuloona meenutab "Melanhoolia" oma punnitatud nahksuses ilmalõpužanri üht nõrgimat esindajat, M. Night Shyamalani ökoõnnetust "The Happening". Sedagi oli sama huvitav vaadata kui värvi kuivamist. Trieri kangelanna, kahtlemata markii de Sade'ilt laenatud nimega Justine'i melanhoolia ehk tumemeelsus tundub jälle apokalüpsisega võrreldes egoistlik ja tühine ning viide tema paravõimetele röövib viimsegi võimaluse teda inimlikult mõista.



"Melanhoolias" on paar suurt ideed, aga need pole korralikult läbi töötatud ja jäävadki suuresti vaid idee tasandile. Detailid ja loogika logisevad häirivalt kõvasti kuni selleni, et ähvardav planeet ripub ööpäevaringselt taevas. Ka pole "Melanhoolia" ideed erinevalt "Antikristuse" omadest kuigi värsked:  inimekond on kosmoses üksi, on oma kurjuses ilmalõpu ära teeninud, lõpp on lähedal.



Trieri ambitsioonikust tuleb siiski tunnustada ja häid külgi on filmil veel. Manuel Alberto Claro kaameratöö pole ehk nii uhke kui Anthony Dod Mantle'i oma eelmises filmis, aga siin on palju ilusaid hetki. Ja hulk tugevaid näitlejaid, kellest suurimat muljet ei jätnud mulle mitte Cannes'is parimaks näitlejannaks kroonitud Kirsten Dunst, kelle osaks on kaks tundi mossitada ja kaks korda riided seljast võtta. Juba "Antikristuses" säranud Charlotte Gainsbourgi roll oli hoopis mitmekülgsem. Ja tugevaid näitlejatöid on "Melanhoolias" palju rohkem kui siinkohal üles lugeda jõuan.

Aga siiski ei oska ma "Melanhoolias" näha palju enamat kui pettumust valmistavat järge "Antikristusele" - samuti nagu "Manderlay" oli kesine jätkuosa "Dogville'ile".




"Melanhoolia" kinos: Artis ja Forumcinemas. Hinnanguid: IMDB (7.9/10), Rotten Tomatoes (75% fresh), Cochrane (7/10), Xipe (7/10), Triin Tael, ÕL (3/5), Viljar Voog, ÕL (2.5/5), Mathura, Sirp (hea film, võimalik, et Trieri parim), Dream (meeldis, jääb meelde), Lassie (oli huvitav, just suure rahvamassi sees), Kalver (täitsa viisakas), Kaarel Kressa, EPL (ilus, kuid tekitab negatiivseid emotsioone), Vaskuss (Trier pole sedavõrd halba filmi enne teinud), Erxor (elu on liiga lühike, et seda selliste filmide vaatamisele raisata).

3 kommentaari :

Siim Rohtla ütles ...

Hää on mõne filmi puhul Sinuga päris ühel meelel olla... :]

joonas ütles ...

See on tore jah, seda juba iga päev ei näe. Viimati vist "Source Code" mullu kevadel?

joonas ütles ...

Heh, juhuslikult komistasin ammusele leheuudisele: Breivikit võis inspireerida Lars von Trieri film.