8. aug 2011

Mida tARTuFFil 2011 näha saab?

Tartu festival on alati vahva filmipidu olnud ja täna alanud kuues tARTuFF paistab silma eriti tugeva kavaga. Mõni sõna mõnest filmist, mida näinud olen.



Kõigepealt muidugi festivali kõmulisim - ametlik avafilm, Lars von Trieri apokalüptiline "Melanhoolia" ("Melancholia", Taani 2011), mille ümber on palju kära olnud tänavusest Cannes'ist saati. Tõsi, mitte niivõrd seepärast, et Kirsten Dunst seal parimaks näitlejannaks kuulutati, vaid pigem tänu varemgi suupruukimisega silma paistnud režissööri Hitleri-lembesele sõnavõtule. Provotseerida Trier oskab. Kes Dogma-veterani loominguga kursis, teab, et tema puhul ei saa milleski ette kindel olla. Iga ta film suudab millegagi üllatada - peetagu seda siis heaks või halvaks. Mulle tundub "Melanhoolia" võrreldes Trieri eelmise teosega "Antikristus" pigem tagasiminek, aga paarile tuttavale filmisõbrale avaldas suurt muljet. Vaadata tasub kasvõi sellepärast, et küllap jääb see üheks aasta räägituimaks filmiks.



Minu sügav sümpaatia kuulub aga hoopis paremini armastusfilmide festari teemasse sobivale asjale - Kanada romantilisele draamale "Kujuteldav armastus" ("Les Amours imaginares" / "Heartbeats", 2010). Kaunis ja leidlik lugu, kurb ja natuke nukralt naljakas nagu kujutatav emotsioon isegi. Krzysztof Kieślowski "Lühifilmi armastusest" kõrval veenvamaid ja tõsiseltvõetavamaid armastusfilme, mida näinud olen. Soovitan südamest.



Alejandro Amenábari "Sisemeri" ("Mar Adentro", Hispaania 2004) on taas armastusest üsna kaugel, olles hoopis dokumentaalse taustaga eutanaasia-lugu, peaosas Javier Bardem ("Biutiful"). Minu lemmikute hulka "Sisemeri" ei kuulu - liig palju sentimenti ja pateetikat, pealegi olen eutanaasiast näinud märksa tugevamaid asju, näiteks Barry Levinsoni mullune, samuti tõsielul baseeruv "You Don't Know Jack". Aga kõikvõimalikke priise Oscarist Euroopa filmiauhindadeni korjas "Sisemeri" omal ajal kõvasti.



Allah üksi teab, mis ökodokkidel armastusega pistmist on, aga tühja tost - ka selles rubriigis on väärt kraami:

"Vihmategijad" ("Rainmakers", Holland 2010) on muljetavaldava kaameratööga, üliesteetiline dokk lihtsate inimeste keskkonnamuredest maailma rahvarohkeimas riigis Hiinas, kus vihma kõmmutatakse rakettidega pilvist alla.

"Päikesekuninganna" ("Queen of the Sun: What Are the Bees Telling Us?", USA 2010) on samuti väga kenasti vormistatud loodusdokk, mis räägib mõndagi harivat nii mesilastest ja nende kadumisest kui laiemalt ökoloogiast ja inimkonna tulevikust.

"Rohelise päikese all" ("Sous le soleil vert" / "Under the Green Sun", Prantsusmaa 2009) pole telefilmina ehk teab mis kunstiteos, ent sisaldab see-eest väga põnevat vaadet anti-konsumeristlikele öko-elustiilidele, freeganeist isemajandavate kommuunideni nii linnas kui maal. Mitte naeruväärt hipindus ega puuembamine, vaid õpetlik ja mõtlemisainet pakkuv materjal.

Ja last, not least - suure iseäraku, vanameister Werner Herzogi Antarktika-dokk "Kohtumised maailma lõpus" "Encounters at the End of the World", USA 2007) meenutab suuresti tema kvaasi-mängufilmi "Wild Blue Yonder". Mõlemas on olulisel kohal allveekaadrid, mõlemad on leidlikud mõtisklused inimsoost ja selle tulevikust või tuleviku puudumisest. Vahva vabadus.



tARTuff 2011 ajakava

Kommentaare ei ole :