30. sept 2011

Armastus & anarhia 2011. Kolmas jakso

Veel kümme annust rakkaust ja anarkiat.



SNOWTOWN (Austraalia 2011). Troostitu tõsielupõhine sarimõrvalugu, Cannes'is ära märgitud. Justin Kurzeli lavastajadebüüt on tehniliselt - pildi, õhkkonna, montaaži, heliriba ja näitlejatööde poolest - ülitugev, aga teema mind paraku väga ei koti. Jättis külmaks. ★★★

BENGAALI DETEKTIIV (Bengali Detective, USA-Inglismaa-India 2011). Hindud, kes Kalkutas tõsimeeli Sherlockit mängivad, on doki jaoks hea teema, ja siin on lõbusaid stseene, aga kokkuvõttes on film siiski veits uimane ja hõre. ★★



NORRAMAA POJAD (Sønner av Norge / Sons of Norway, Norra 2011). "Tüütu mehe" Jens Lieni muhe kasvulugu, hipipila ja punknostalgia. Kokakoola - kapitalismi must veri! Pistols! Nudistid! Söör Rotten isiklikult! Selge selgroota, aga see-eest reibas värk. ★★★☆

KES SIIS VEEL, KUI MITTE MEIE (Wer Wenn Nicht Wir, Saksamaa 2011). Sarmitu lähiajalooline jahu, mida ei viitsinud lõpunigi vaadata. Get over it, meine Damen und Herren.



GUILTY OF ROMANCE (Koi no tsumi, Jaapan 2011). Märksa kobedam ja edevam Sion Sono kui "Cold Fish". Romantikast on asi kaugel, jutt käib korraliku koduperenaise seksuaalsest vabanemisest kõlvatuse läbi nagu Buñueli "Belle de Jouris". Sonot eristab Buñuelist nii ühiskondlik taust kui sedasorti piirideta pöörasus, mille peale saab tulla ainult jaapanlane. ★★★

REISIN ÜKSI (Jeg reiser alene, Norra 2011). Siirupine, loogikavaba, klišeeküllane perefilm põlvkonnale, kes oli 90ndail noor ja kasvatab nüüd lapsi. Kogu filmi enam-vähem ainus pluss on armas väike tedretähniline plika. 90ndate hitte sisaldav heliriba võiks olla hea, kui muss oleks stooriga vähegi seotud. ★☆



ARIRANG (Lõuna-Korea 2011). Veel napim videopäeviku vormis enesevaatlus kui "This is Not a Film" - siin on autor kaameraga kahekesi. Aga mis pullile keelatud, on Zeusile lubatud. Kuna Kim Ki-Duk on geniaalne filmilooja, siis on tema puhul tulemuseks film mis film - vaadatav ja huvitav, ja et Kim suudab jätta vastupandamatult ausa mulje, siis ka inimlikult köitev. Braavo. ★★★☆

THE LOST THING (Austraalia-Inglismaa 2010). Oscari pälvinud lühianimatsioon Shaun Tani pildiraamatu põhjal - võimas fantaasiamaailm täis kummalisi masinolevusi. Tervikuna juutuubis üleval★★




MARWENCOL (USA 2010). Kõvasti auhindu saanud dokk mehest, kes on sunnitud pärast traagilist õnnetust taas nullist alustama ja loob omaenda maailma, tirides end Gulliverina juukseidpidi soost välja. Imetlusväärne. ★★

MATKA EDENIIN (Soome 2011). Masendav pseudointellektuaalne iba. Vägisi kokku punnitatud klassikaline muusika, klassikaline joonistus ja õõnes hispaaniakeelne jutustajatekst, kusjuures kaameratöö ja pildikvaliteet meenutavad pornokunn Palumäe katsetusi, millel olid vähemalt head pealkirjad, siin pole sedagi. Põgenesin 20. minutil.

Jatkuu...



Festivalifilmidest veel: ensimmäinen, toinen ja neljäs jakso. Armastuse ja Anarhia 2011 parimad filmid ja kokkuvõte.

23. sept 2011

Cyril Tuschi: Hodorkovski - poslednii geroi?

Alates neljapäevast, 22. septembrist linastub Artises dokumentaalfilm maailma rikkaimate inimeste hulka kuulunud Vene oligarhist Mihhail Hodorkovskist, kes Putiniga vastollu minnes kaotas kõik ja sattus vangi. Vestlesin filmi looja Cyril Tuschiga.



Tegite seda filmi viis aastat. Kas saavutasite selle ajaga kõik, mida soovisite saavutada?

Üldiselt küll, kuigi ma ei jäänud muidugi rahule sellega, et mul ei õnnestunud rääkida Kremli võimuritega nagu Vladimir Putin või tema propagandaülem Vladislav Surkov, "vertikaalse demokraatia" leiutaja ja nii-öelda putinjugendi "Naši" looja, kes töötas 1990ndail Hodorkovski firmas. Aga suur asi oli see, et sain lisaks kirjavahetusele viimaks kohtuda ka vangistatud Hodorkovski endaga.

Mis mulje Hodorkovski teile jättis? Hodorkovski poeg Pavel ütleb filmis, et inimesed pole olemuselt head. Kas tema isa on teie meelest hea inimene?

Varem huvitas mind põhiliselt fantaasia ja eskapism, aga selle filmi tegemise käigus õppisin taas mõtlema moraaliküsimustele - sellele, mis põhjustel ja kui kaugele võib minna. Mindki šokeerisid jutud Hodorkovskiga seotud võimalikest mõrvadest ja tuhandeist vallandatuist. Jäi mulje, et üheksakümnendail võis Hodorkovski olla väga halb kapitalist, aga räägiti ka tema heategudest nagu hariduse toetuseks loodud fondid. Mu vaatenurk muutus filmi tegemise käigus ning ma püüdsin seda ka filmis edasi anda, mitte minna lihtsama vastupanu teed ja näidata Hodorkovskit kas saatana või inglina.



Filmi ei jõudnud intervjuu sotsioloog Olga Krišnovskajaga, kes ütles midagi minu meelest tõelähedast – et Hodorkovskis on kummalisel moel võrdsetes osades romantikut, idealisti ja küünikut. Et venelased suhtuvad enamasti võimu ja rahasse küüniliselt, aga Hodorkovskis on palju ka idealismi, lausa naiivsust. Ta pole usklik, aga vabatahtlikult vangi minnes käitus nagu usklik, nagu messias. Olenemata sellest, mida ta varem tegi - ta tõi ohvri ja jal, mil isegi filmides pole enam tõelisi kangelasi, on see väga huvitav.

Ma usun, et tänapäeval ei saa enam jagada maailma lihtsalt heaks ja halvaks. Dokumentalistid nagu Michael Moore on veendunud, et nad võitlevad hea asja eest, pahade kapitalistide vastu ja selle nimel lavastavad mõndagi. Ka Wikileaksi looja Julian Assange on kindel, et on heade poolel, aga ta on põhjustanud palju probleeme inimestele enda ümber, nii naistele kui sõpradele, kellega ta on riskinud. Temast tuleb mu järgmine film - mängufilm, mitte dokumentaal, kuid pigem subjektiivse tõe esitamine mängufilmi vahenditega.



Kas tänapäeval saab enam tõmmata selget piiri doki ja mänguka vahele?

Mõnes mõttes mitte, kuid vahe on siiski suur. "Hodorkovskit" alustades mõtlesin küll kõrgilt, et vahet pole, mõlemal puhul on vaja ainult dramaturgiat ja teemasse süvenemist, aga see pole nii. Ma ei osanud arvata, kui suur on montaaži osatähtsus dokfilmi puhul. Dokumentaal sünnibki tegelikult alles montaažis. Mängufilmi puhul peab lugu enne valmis olema. Panen kogu filmi ette sekundi täpsusega kirja ning joonistan kaaderhaaval üles, ja siiski jääb võtetel palju määramatust. Dokfilmi puhul aga seisneb kogu loominguline protsess eelkõige montaažis.

Kas mängufilmi tegijal on rohkem vabadust?

Ei, seda mitte. Dokumentalist on omal kombel äärmiselt vaba. Ta ei vaja viiekümnest inimesest koosnevat truppi, piisab kolmest. Mängufilmis on aga teistmoodi vabadus, vabadus teemaga mängida ja eksperimenteerida. Doki puhul tuleb olla tähelepanelik ja kiire, pidevalt reageerida ja olla psühholoog. Intervjueeritava eesmärgid erinevad intervjueerija omadest. Tal võib näiteks olla hirm ja intervjueerija võib tahta seda ületada. „Hodorkovski“ tegemine õpetas mulle kõvasti psühholoogiat, arusaamist inimeste erinevaist eesmärkidest ja hirmudest.



Kas te ise ei kartnud säärasel poliitiliselt tundlikul teemal filmi teha?

Kartsin küll, eriti Venemaal olin algul väga paranoiline. Ajakirjanik Anna Politkovskaja ja Putini-kriitiline eksluuraja Aleksandr Litvinenko olid tapetud just enne seda, kui ma sinna läksin. Kartsin isegi miilitsaid, kes on väikese raha eest kõigeks valmis. Tänapäevani paluksin Moskvas Saksa saatkonnal endale lennujaama vastu tulla, sest kardan kadunuks jääda.

Midagi hullu siiski ei juhtunud ja hirm läks üle. Mind küll jälitati varjamatult ja kuulati pealt mu telefonikõnesid, aga ei enamat. Enne esilinastust tänavusel Berlinalel varastati mu arvuti koos filmiga ja mul oli taas hirm. Kuid tagantjärgi selgus, et see polnud poliitiline rünnak, vaid lihtsalt vargus. Enam ma ei karda.



Intervjuu ilmus Ekspressis.



Leia 3,14159265 erinevust:



Noor Hodorkovski.



Noor Ilves (vasakul). Noor Sagdiyev (paremal).

Armastus & anarhia 2011. Toinen jakso

Veel kümme filmi Helsingi festarilt Rakkautta & Anarkiaa.



HODORKOVSKI (Saksamaa 2011). I fought the Kreml and the Kreml won... Korralik, huvitav dokk Vene lähimineviku rahamaailma ja poliitika võtmekujust, keda ümbritseb märtrioreool. Loe ka intervjuud filmi režissööri Cyril Tuschiga. 6/8

OSLO, 31. AUGUST (Norra 2011). Joachim Trieri silmapaistmatu, lahjapoolne draama varakeskealiste eluraskustest ja eksistentsiaalsest kriisist. 5/8

HABIBTI (Inglismaa 2010). Araabia juurtega lavastajanna Nour Wazzi igati ontlik lühikas kultuurikonfliktist. Hiam Abbass teeb meeldjääva rolli. 5/8

THIS IS NOT A FILM (Iraan 2010). Pealkiri võtab asja ammendavalt kokku. Teades, et lavastaja Jafar Panahile mõisteti kodumaal 20 aastat filmimiskeeldu ja 6 aastat vanglat, võib mittefilmi rahumeeli vaatamata jätta. Kohtuotsus võis olla liig karm, aga mingi karistuse ligimeste aja raiskamise eest on mees selle juraga ära teeninud küll. Mittefilmi ainsad vähegi huvitavad kaadrid on koduloomadest - Panahi enda iguaanist ja tema naabri koerast. 2/8



KUHU NÜÜD MINNA? (Et maintenant, on va où? / Where Do We Go Now? - Liibanon 2011). Liibanoni lavastajanna Nadine Labaki film on särav näide sellest, kuidas rääkida kristluse ja islami kokkupõrkest nutu ja halata. Südantsoojendavalt inimlik, võluvalt värvikad tüübid. Meenutab Kusturica parimaid hetki. 8/8

ARRIETTY (Jaapan 2010). Imeilus variatsioon Pöial-Liisi teemadel Hayao Miyazaki stsenaariumi järgi. Ghibli stuudio oma ületamatus headuses, tosi kuin vesi. 7/8



MÄNG (Play, Rootsi 2011). Ruben Östlundi võimas käsitlus tolerantsist ja ükskõiksusest. Tõhus ühiskonnakriitika, raju realism, lööv nii sisult kui vormilt. Parim sel festaril siiani nähtud film. 8/8

THE TRIP (Inglismaa 2010). Michael Winterbottomi lavastatud koomuskisarja filmiversioon koosneb Steve Coogani ja Rob Brydoni kerglasest lobast, kuulsuste häälte matkimisest ning toidukriitikast stiilis "The consistency is a bit like snot, but it tastes great." Paiguti päris naljakas. 6/8



KÜTJA (Кочегар / A Stoker, Venemaa 2010). Stiilne lumelörtsine iistern lõputu kauboidisko saatel. Justkui vene "El Mariachi". Oma kolmeteistkümnenda filmiga on Aleksei Balabanov jõudnud "Brati" suurvene šovinismist väikerahvaste mõistmiseni. 7/8

ÜKSKORD ANATOOLIAS (Once Upon a Time in Anatolia, Türgi 2011). Nuri Bilge Ceylani Cannes'is graandprii pälvinud film tundub takkajärgi mõeldes märksa huvitavam kui kinos istudes. Vaadata oli seda paras vaev. Kaks ja pool tundi rõhutatult aeglast argisust ja loost hoidumist, mis alles lõpuks hakkab senssi meikima. 6/8

Jatkuu...



Festivalifilmidest veel: ensimmäinenkolmas ja neljäs jakso. Armastuse ja Anarhia 2011 parimad filmid ja kokkuvõte.

20. sept 2011

Armastus & anarhia 2011. Ensimmäinen jakso

Rakkautta & Anarkiaa festivali fiiliksest ning Helsingi puhvetite eripäradest ehk kunagi edaspidi. Algatuseks napakymppi - esimesed kümme festivalil nähtud filmi, lühidalt.



THE GUARD (Iirimaa-UK 2011) - Mõnusa fiilinguga, tugeva Paddy aroomiga karm ja lõbus krimilugu. Igisümpaatne Brendan Gleeson mängib üsna samasugust tüüpi nagu "The Generalis" (1998), kuid sedapuhku mitte pätti, vaid võmmi. ★★★☆

NAHK, MILLES ELAN (La piel que habito / The Skin I Live In, Hispaania 2011). Uuema aja Almodóvar ei köida mind teps mitte. See viimane on ehk mõnevõrra mõistlikum kui "Murtud embused", kuid üldmulje on sama - ilus, aga igav nagu Ikea mööbel. ★★

HEADHUNTERS (Norra 2011) - üsna nõrgalt põhjendatud, kuid küllap just tänu sellele üllatavaid pöördeid tegev jabur krimimeelelahutus. ★★☆



KODURAHU (Kotirauha, Soome 2011). Lihtsakoeline lugu lihtsast kinnisvaraarendajast, kelle äri ja kogu elu kipub masu tõttu kiiva kiskuma. Selliseid filme on ikka vaja, kaaskodanike elu kaasajal on üldhuvitav teema. ★★☆

VENNAD (Veljekset, Soome 2011). Mika Kaurismäe usutavalt tänapäevane perekonnadraama tõukub Dostojevski Karamazovitest. Minieelarvega, kergelt kodukootud, kuid lõbus vaatamine. Nauditavad improviseeritud näitlejatööd. ★★★

SÕIT (Drive, USA 2011). Lakooniline tegevuspõnevik, mille eest taanlane Nicolas Winding Refn Cannes'is parimaks lavastajaks krooniti. Tehniliselt laitmatu, suisa perfektne sooritus, aga ei tea, kas just raputav. Samas žanris avaldas mullu  enamgi muljet näiteks poolaka Jerzy Skolimowski "Essential Killing" (2010). Veel paar sõna "Drive'ist" siin★★★☆



COLD FISH (Tsumetai Netaaigigyo, 2010). Sion Sono nihkes huumoriga mammutmiks Takashi Miike "Visitor Q-st" ja Joel Schumacheri "Falling Downist". Loo ühiskonna- ja kombekriitiline iva võib kahe- ja pooletunnises seksi, vägivalla, vere ja tisside padrikus eksleval vaatajal vabalt ka leidmata jääda. Ehtjaapanlikult ogar friigifilm, kuid siiski pigem tüüpiline kui ennenägematu. ★★☆

GORBATŠOV (Gorbaciof, Itaalia 2010). Küllalt sümpaatselt välja peetud karakteriuuring elatanud hämaramehe ja noore hiina kaunitari kohtumisest Naapoli allilmas. ★★☆

GIANNI JA NAISED (Gianni e le donne / The Salt of Life, Itaalia 2011). Gianni di Gregorio teine lavastus pole ehk nii särav kui kolme aasta tagune "Rukkimaarjapäeva lõuna", aga on siiski väga muhe ja südamlik vaatamine sellest, kas ja kuidas staarost võib olla raadost

20 SIGARETTI (Itaalia 2010) - Aureliano Amadei isiklikus sõjašoki-draamas on meeldejäävaid kaadreid, aga dokumentaalsest taustast hoolimata ei jätnud kogu lugu ei tugevat ega ka mitte tõepärast muljet. Kunstiklišeed on tugevamad kui elu. 

Jatkuu...



Festivalifilmidest veel: toinen, kolmas ja neljäs jakso. Armastuse ja Anarhia 2011 parimad filmid ja kokkuvõte.

4. sept 2011

Kujuteldav armastus / Les Amours imaginaires

"Les Amours imaginares" / "Heartbeats", Kanada 2010. Rež. Xavier Dolan. 95 min.


Kõigist armastusest rääkivaist teostest, mida näinud või lugenud olen, on mulle sügavaima mulje jätnud Krzysztof Kieślowski "Lühifilm armastusest", James Baldwini romaan "Giovanni tuba" ja Peeter Sauteri jutt "Kunagi ammu". Hiljuti lisandus tänu Tartuffile sellesse ritta verinoore kanadalase Dolani film armukolmnurgast, mille tippudeks on lehvivate lokkidega Michelangelo Taavetit või noort Bob Dylanit meenutav Nicolas' (Niels Schneider) ning kaks temasse armunud sõpra: Marie (Monia Chokri) ja Francis (lavastaja Dolan ise).



Dolani visuaalne käekiri oli väga väljapeetud juba 20-aastase nooruki debüüdis "Kuidas ma tapsin oma ema". Siin, oma teises filmis, kasutab ta veel põhjalikumalt nii vanu kui uusi võtteid. Hoolega komponeeritud, kunstipäraselt valitud koloriidiga kaadreid ühendab hüplik breikbiit-montaaž. Ohtrad maalilised aegluubis kaadrid vahelduvad tihedalt teksti tulvil, justkui dokumentaalsete intervjuudega. Rääkivad pead, kellele hüppeliselt üha lähemale zuumitakse, paistavad 100% dokumentaalsed ning lisavad põhiloolegi kõvasti usutavust.

Aeglasi kaadreid saadab kirev ja leidlik heliriba; suur osa filmist meenutab ülistiliseeritud muusikavideot. Lugude valik on värske, mõjuv ja omanäoline alates Bachi ja Wagneri klassikast ning teemalaulust, Cheri klassikalisest palast "Bang Bang" itaalia tragedienne'i Dalida südantlõhestavas töötluses, ja lõpetades House of Paini padukargamise ning belgia pidubiidiga Vive la Fête. Dolani saundträkk toimib vaat et sama hästi kui kunagi "Trainspottingu" oma.



Mis Kieślowski, Baldwini, Sauteri ja Dolani teoseid ühendab? Emotsioon - jah, aga mitte romantika, vaid alasti elu: igatsus, ootus, ebakindlus, pettumused, lootus, meeleheitlik vettehüpe tundmata kohas,  enesepaljastuse hirm ja iha. Korraga soe, ilus, nukker, naljakas ja piinlik. Mis ajendab inimesi nii käituma, mida me sedasi saavutada loodame?


PS. Ning ei, see pole hea armastusfilm mitte selle pärast, et see on prantsuse keeles. Keel ei puutu krässus karva võrragi asjasse. Dialoogi on filmis suhteliselt vähe, sõnum ja stiil on olulisemad.



Hinnanguid: IMDB (6.9/10), Rotten Tomatoes (72% fresh), Anne (7/10), Dream (5/10), Cochrane (4/10), MNC Broz (2/10), Susanna (nagu vana vein, mis muutub ajaga paremaks).

3. sept 2011

Luscheri & Mathieseni filmifestival 2011

Kinofestivale sigib kui seeni. Alles said läbi Pärdi muusikaga filmipäevad, Stalkeri ja EVA festarid, kui juba on alanud uus - Luscheri ja Mathieseni nimeline restoran näitab Toompeal kolmapäeva, 7. septembrini tasuta kino. Üritus, muide, toimub juba kolmandat aastat, aga mina juhtusin sinna neljapäeval esimest korda, vaadates festivali avafilmi "Eleegia".

Luscheri ja Mathieseni terrass on vabaõhukinona vahva leid. Head muljet ei rikkunud kuigivõrd pisiasjad - et kohtadega oli kitsas ja hädavaevu õnnestus nõnda istuma saada, et korralikult ekraani näha; et vihma hakkas sadama ja varju alt välja ulatunud jalad ligunesid läbi; et heli polnud pildiga päris sünkroonis, kuigi film jooksis udusevõitu DVDlt; et leidus fanaatiline automobilist, kellel oli hädasti vaja seansi ajal ekraani kõrvalt oma tranduletiga läbi tagurdada. Ikkagi oli tore. Ekraan ja projektsiooni kvaliteet olid igati tasemel. Kindlasti lähen veel.

Kuna L&M festivali kava ja filmiinfo on kavalasti peidetud kuhugi feisspuki albumisse, et keegi seda üles ei leiaks, riputan selle paari viite ja kommentaariga siia.



L 3.09: Pedro Almodóvari "Murtud embused" (Hispaania 2009), millest olen kunagi kaks sõna kirjutanud siin.

P 4.09: Tarsem Singhi "The Fall" ("Kukkumine", USA-India 2006) - võimas unenäoline fantaasia ulmeliste, kuid reaalselt eksisteerivate võttepaikadega. Visuaalne pidusöök, soovitan.

E 5.09: "Choke" ("Lämbumine", USA 2008). Selle aluseks on "Kaklusklubi" autori Chuck Palahniuki teine, mitte vähem vihane ega äge raamat, mille sloganiks on "Fight Club for sex addicts".

T 6.09: Laurent Tirard'i ("Väike Nicolas") fiktiivne kirjanikubiograafia "Molière" (Prantsusmaa 2007).

K 7.09: "Savage Grace" ("Metsik graatsia", Prantsusmaa-Hispaania-USA 2007) - intsestidraama Julianne Moore'iga. Arvamusi: Peter Bradshaw, Guardian (4/5), Danzumees (3/5).



Luscheri & Mathieseni aadress on Kohtu 12. Seansid algavad kell 21:15, aga tundub, et kui tahta säärast istekohta, kust oleks hea filmi vaadata, tasub varakult platsis olla. Kohti saab broneeerida aadressil projektid@luschermatiesen.com.

Eleegia / Elegy

"Elegy", USA 2008. Rež. Isabel Coixet. 108 min.

Psühholoogiline draama vana targa mehe ja noore kauni naise suhtest. Hispaania lavastajanna Coixet' ("My Life Without Me") filmi aluseks on palju pärjatud ameerika kirjaniku Philip Rothi ("Portnoy tõbi") romaan, mida ma pole lugenud. Võimalik, et loo kerge konstrueeritus ja literatuursus tuleb just raamatust, aga sama hästi võib olla, et just film lahjendab borši puljongiks. Igatahes tuleb "Eleegiaga" võrreldes meelde tunduvalt tummisemaid lugusid vananeva intellektuaali armastuse võimalikkusest. Näiteks David Lodge'i ja Robertson Daviese romaanid, eriti aga Iris Murdochi "Must prints" ja Aldous Huxley "Pärast tulevärki" ütlevad samal teemal justkui rohkem ja veenvamalt.

Kuidagi sulepeast imetud tundub see edevuse, eruditsiooni ja ebakindluse kombinatsioon, mida "Eleegias" jõuliselt kehastab Ben Kingsley. Või õigemini see, et sihuke elatanud professoriärra oma ea, staatuse ja elukogemuse juures võiks armuasjus niimoodi puntrasse joosta. Aga no mine isahane tea. Alles hiljuti kirjutas meilgi siin Jaan Kaplinski millestki sarnasest.

Pealegi on Kingsley tegelase ihaobjektiks Penélope Cruz, kelle võlud võtaksid kahtlemata dalai-laamagi jalust nõrgaks, ehkki tudengieast, kuhu film teda suruda püüab, on ta väljas. Kui Tom Tykwer esitles "Taevas" Arvo Pärdi surematu "Spiegel im Spiegeli" saatel Toskaana maastiku võlu, siis "Eleegia" esitleb sama meloodiaga Penélope katmata keha kenadust. Looduse ime seegi.

Kokku huviga vaadatav klassikaline kraam, sobiv eeskätt vaatajale, keda köidavad suhted ja suured tunded. Dialoog suudab paar korda meeldivalt üllatada, näitlejad on tugevad. Philippe Claudeli samal 2008. aastal valminud draama "Armastan sind juba ammu" lõpulaul sobiks ka "Eleegiat" kokku võtma: "...tout le temps perdu ne se rattrape plus". Kaotatud aega ei saa enam iial tagasi.




Hinnaguid: IMDB (6.8/10), Rotten Tomatoes (75% fresh), Roger Ebert (6/8), Danzumees (3/5).