3. sept 2011

Eleegia / Elegy

"Elegy", USA 2008. Rež. Isabel Coixet. 108 min.

Psühholoogiline draama vana targa mehe ja noore kauni naise suhtest. Hispaania lavastajanna Coixet' ("My Life Without Me") filmi aluseks on palju pärjatud ameerika kirjaniku Philip Rothi ("Portnoy tõbi") romaan, mida ma pole lugenud. Võimalik, et loo kerge konstrueeritus ja literatuursus tuleb just raamatust, aga sama hästi võib olla, et just film lahjendab borši puljongiks. Igatahes tuleb "Eleegiaga" võrreldes meelde tunduvalt tummisemaid lugusid vananeva intellektuaali armastuse võimalikkusest. Näiteks David Lodge'i ja Robertson Daviese romaanid, eriti aga Iris Murdochi "Must prints" ja Aldous Huxley "Pärast tulevärki" ütlevad samal teemal justkui rohkem ja veenvamalt.

Kuidagi sulepeast imetud tundub see edevuse, eruditsiooni ja ebakindluse kombinatsioon, mida "Eleegias" jõuliselt kehastab Ben Kingsley. Või õigemini see, et sihuke elatanud professoriärra oma ea, staatuse ja elukogemuse juures võiks armuasjus niimoodi puntrasse joosta. Aga no mine isahane tea. Alles hiljuti kirjutas meilgi siin Jaan Kaplinski millestki sarnasest.

Pealegi on Kingsley tegelase ihaobjektiks Penélope Cruz, kelle võlud võtaksid kahtlemata dalai-laamagi jalust nõrgaks, ehkki tudengieast, kuhu film teda suruda püüab, on ta väljas. Kui Tom Tykwer esitles "Taevas" Arvo Pärdi surematu "Spiegel im Spiegeli" saatel Toskaana maastiku võlu, siis "Eleegia" esitleb sama meloodiaga Penélope katmata keha kenadust. Looduse ime seegi.

Kokku huviga vaadatav klassikaline kraam, sobiv eeskätt vaatajale, keda köidavad suhted ja suured tunded. Dialoog suudab paar korda meeldivalt üllatada, näitlejad on tugevad. Philippe Claudeli samal 2008. aastal valminud draama "Armastan sind juba ammu" lõpulaul sobiks ka "Eleegiat" kokku võtma: "...tout le temps perdu ne se rattrape plus". Kaotatud aega ei saa enam iial tagasi.




Hinnaguid: IMDB (6.8/10), Rotten Tomatoes (75% fresh), Roger Ebert (6/8), Danzumees (3/5).

Kommentaare ei ole :