23. sept 2011

Cyril Tuschi: Hodorkovski - poslednii geroi?

Alates neljapäevast, 22. septembrist linastub Artises dokumentaalfilm maailma rikkaimate inimeste hulka kuulunud Vene oligarhist Mihhail Hodorkovskist, kes Putiniga vastollu minnes kaotas kõik ja sattus vangi. Vestlesin filmi looja Cyril Tuschiga.



Tegite seda filmi viis aastat. Kas saavutasite selle ajaga kõik, mida soovisite saavutada?

Üldiselt küll, kuigi ma ei jäänud muidugi rahule sellega, et mul ei õnnestunud rääkida Kremli võimuritega nagu Vladimir Putin või tema propagandaülem Vladislav Surkov, "vertikaalse demokraatia" leiutaja ja nii-öelda putinjugendi "Naši" looja, kes töötas 1990ndail Hodorkovski firmas. Aga suur asi oli see, et sain lisaks kirjavahetusele viimaks kohtuda ka vangistatud Hodorkovski endaga.

Mis mulje Hodorkovski teile jättis? Hodorkovski poeg Pavel ütleb filmis, et inimesed pole olemuselt head. Kas tema isa on teie meelest hea inimene?

Varem huvitas mind põhiliselt fantaasia ja eskapism, aga selle filmi tegemise käigus õppisin taas mõtlema moraaliküsimustele - sellele, mis põhjustel ja kui kaugele võib minna. Mindki šokeerisid jutud Hodorkovskiga seotud võimalikest mõrvadest ja tuhandeist vallandatuist. Jäi mulje, et üheksakümnendail võis Hodorkovski olla väga halb kapitalist, aga räägiti ka tema heategudest nagu hariduse toetuseks loodud fondid. Mu vaatenurk muutus filmi tegemise käigus ning ma püüdsin seda ka filmis edasi anda, mitte minna lihtsama vastupanu teed ja näidata Hodorkovskit kas saatana või inglina.



Filmi ei jõudnud intervjuu sotsioloog Olga Krišnovskajaga, kes ütles midagi minu meelest tõelähedast – et Hodorkovskis on kummalisel moel võrdsetes osades romantikut, idealisti ja küünikut. Et venelased suhtuvad enamasti võimu ja rahasse küüniliselt, aga Hodorkovskis on palju ka idealismi, lausa naiivsust. Ta pole usklik, aga vabatahtlikult vangi minnes käitus nagu usklik, nagu messias. Olenemata sellest, mida ta varem tegi - ta tõi ohvri ja jal, mil isegi filmides pole enam tõelisi kangelasi, on see väga huvitav.

Ma usun, et tänapäeval ei saa enam jagada maailma lihtsalt heaks ja halvaks. Dokumentalistid nagu Michael Moore on veendunud, et nad võitlevad hea asja eest, pahade kapitalistide vastu ja selle nimel lavastavad mõndagi. Ka Wikileaksi looja Julian Assange on kindel, et on heade poolel, aga ta on põhjustanud palju probleeme inimestele enda ümber, nii naistele kui sõpradele, kellega ta on riskinud. Temast tuleb mu järgmine film - mängufilm, mitte dokumentaal, kuid pigem subjektiivse tõe esitamine mängufilmi vahenditega.



Kas tänapäeval saab enam tõmmata selget piiri doki ja mänguka vahele?

Mõnes mõttes mitte, kuid vahe on siiski suur. "Hodorkovskit" alustades mõtlesin küll kõrgilt, et vahet pole, mõlemal puhul on vaja ainult dramaturgiat ja teemasse süvenemist, aga see pole nii. Ma ei osanud arvata, kui suur on montaaži osatähtsus dokfilmi puhul. Dokumentaal sünnibki tegelikult alles montaažis. Mängufilmi puhul peab lugu enne valmis olema. Panen kogu filmi ette sekundi täpsusega kirja ning joonistan kaaderhaaval üles, ja siiski jääb võtetel palju määramatust. Dokfilmi puhul aga seisneb kogu loominguline protsess eelkõige montaažis.

Kas mängufilmi tegijal on rohkem vabadust?

Ei, seda mitte. Dokumentalist on omal kombel äärmiselt vaba. Ta ei vaja viiekümnest inimesest koosnevat truppi, piisab kolmest. Mängufilmis on aga teistmoodi vabadus, vabadus teemaga mängida ja eksperimenteerida. Doki puhul tuleb olla tähelepanelik ja kiire, pidevalt reageerida ja olla psühholoog. Intervjueeritava eesmärgid erinevad intervjueerija omadest. Tal võib näiteks olla hirm ja intervjueerija võib tahta seda ületada. „Hodorkovski“ tegemine õpetas mulle kõvasti psühholoogiat, arusaamist inimeste erinevaist eesmärkidest ja hirmudest.



Kas te ise ei kartnud säärasel poliitiliselt tundlikul teemal filmi teha?

Kartsin küll, eriti Venemaal olin algul väga paranoiline. Ajakirjanik Anna Politkovskaja ja Putini-kriitiline eksluuraja Aleksandr Litvinenko olid tapetud just enne seda, kui ma sinna läksin. Kartsin isegi miilitsaid, kes on väikese raha eest kõigeks valmis. Tänapäevani paluksin Moskvas Saksa saatkonnal endale lennujaama vastu tulla, sest kardan kadunuks jääda.

Midagi hullu siiski ei juhtunud ja hirm läks üle. Mind küll jälitati varjamatult ja kuulati pealt mu telefonikõnesid, aga ei enamat. Enne esilinastust tänavusel Berlinalel varastati mu arvuti koos filmiga ja mul oli taas hirm. Kuid tagantjärgi selgus, et see polnud poliitiline rünnak, vaid lihtsalt vargus. Enam ma ei karda.



Intervjuu ilmus Ekspressis.



Leia 3,14159265 erinevust:



Noor Hodorkovski.



Noor Ilves (vasakul). Noor Sagdiyev (paremal).

Kommentaare ei ole :