31. okt 2011

2011 oktoobri teine pool kinodes

Tundub, et vodkakuu paremik tuli ekraanile kuu esimeses pooles, teine pool kuigi palju meeldejäävat ei pakkunud. Ka Tootseni "Uus Maailm", mis eelmises ülevaates märkimata jäi, esilinastus juba kuu algul ja sellest rääkisin pikemalt siin.

Lausa kahes parimas kuulõpu uuslinastuses astus üles Ryan Gosling.



KURB VALENTINIPÄEV (Blue Valentine, USA 2010) on üks Goslingi kahest veenvast etteastest - ilus ja inimlik romantiline draama, armumisest suhte argipäevani, mil the dream is gone, but the baby is real★★★☆. Ja teine on Cannes'is parimaks lavastajaks pärjatud Nicolas Winding Refni stiilipomm SÕIT (Drive, USA 2011), millest kirjutasin siin.



KOLM MUSKETÄRI 3D (The Three Musketeers in 3D, USA 2011). Ogar palagan, millel Dumas' romaaniga väga vähe pistmist, kuid kogu oma süüdimatuses siiski kohati päris lõbus meelelahutus, eeskätt tänu lendavaile laevadele ja silmaklapiga Mads Mikkelsenile. Paul WS Anderson on lavastanud palju kehvemat ajaviidet (AVP), aga ka märksa etemat, näiteks "Event Horizon" ja esimene "Resident Evil". Nagu ikka jätaks film küllap parema mulje, kui seda ei peaks silmi punnitades kolmdee kunstlikus hämaruses vahtima. ★★



LAENATUD AEG (In Time, USA 2011). Kena retrokujundusega ulmekas, mis teeb puust ja punaseks tuntud loosungi, et aeg on raha. Võiks olla igati korralik film, kui seda ei ruineeritaks klišeeliku loo ja juustuse dialoogiga. Paraku seda tehakse ja tulemus on nagu vaese saunamehe versioon lavastaja Andrew Niccoli enda debüüdist "Gattaca". ★★

IDIOOT (Eesti 2011). Vastakaid hinnaguid pälvinud teatraalne Dostojevski-ekraniseering. Mu mulje haakub pigem Trashi või kirjanduskriitik Kunnuse kui näiteks Rauli omaga. Tundus pretensioonikas, eklektiline, selge sihita ja väheütlev, kuid see-eest suutis taas äratada huvi romaani vastu. ★☆



KARUPOEG PUHH (Winnie the Pooh, USA 2011). Õpikunäide sellest, kuidas teha heast raamatust kehv film. Sülelastele küllap meeldib, aga ei soovitaks. Vastutustundlik vanem võiks oma võsukest sellise vaimse kiirtoidu eest samamoodi kaitsta samuti nagu hamburgeri ja friikate eest. Häda pole selles, et mudilastefilm, ega selles, et disni, vaid selles, et eriti kehv disni. Mullinäts. Enne juba "Autod 2" kui see. ★☆

LÕKS (Setup, USA 2011). Teinekord rampväsinuna või haigest peast tahaks vaadata midagi väga halba ja tobedat. See täiesti loogikavaba straight-to-dvd kriminull sobib seks otstarbeks suurepäraselt. Küllap tahtmatult nii totter, et lausa naljakas. Vaene vana Bruce Willis★★

JOHNNY ENGLISH: TAASSÜND (Johnny English Reborn, Inglismaa 2011). Kahju kohe, et andekas koomik Atkinson sihukest jama teeb- midagi nii tüütut pole ammu näinud. Olin esimese filmi suutnud juba edukalt mälust kustutada - kahju, et see nüüd taas meenus. Sellega võrreldes on Leslie Nielseni pärand ikka kõrgem pilotaaž. 

VÕÕRKEHA (The Thing, USA 2011). Hollandlase Matthijs van Hejningeni uusversioon B-veterani John Carpenteri ligi kolme aastakümne tagusest ulmehorrorist. Loe pikemalt siit★★★

NAHK, MILLES ELAN (La piel que habito / The Skin I Live In, Hispaania 2011). Kordan Armastuse & Anarhia ajal öeldut: uuem Almodóvar ei köida mind teps mitte. See soovahetuslugu on ehk mõnevõrra mõistlikum kui "Murtud embused", aga üldmulje jäi ikka sama - kena, aga igav nagu Ikea mööbel. ★★



TINTINI SEIKLUSED: ÜKSSARVE SALADUS (The Adventures of Tintin: Secret of the Unicorn, USA 2011). Tintini-fännid ja mõned muudki arvustajad nimetavad seda elutuks plastmassiks. Mulle, kes ma originaalkoomiksit ei tunne, paistis see täitsa vahva lastemultikana ja kinnitas, et Spielbergi on veel vara täielikult maha kanda. Suurejooneline, värvikas, detailiküllane seiklusjutt maalt ja merelt. "Rango" kõrval uhkemaid tänavusi USA animatsioone. ★★★

Võõrkeha / The Thing

"The Thing", USA 2011. Režissöör Matthijs van Heijningen. 102 min.


Halloween on kõige õigem aeg rääkida John Carpenterist. Olgu algatuseks öeldud, et ma ei pea Carpenteri 1982. aasta "The Thingi" sääraseks ajatuks tulnukaulme klassikaks nagu "Alien" või "Predator". Viks ja viisakas B-film oli see efektipõhine gorefest kahtlemata - küllap üks eredamaid, millega B-mogul Carpenter kunagi hakkama on saanud, kuigi mulle on temalt hoopis suuremat muljet avaldanud näiteks "Starman". Aga vaevalt et mingi maamärk - kui, siis ehk efektide vallas.



Ja selle nurga tagant ligi hiilides paistab tänavune "The Thing" üsna väärika uusversioonina. Hea küll, näpuga järge ajades on see eellugu, mitte uusversioon, aga tühja tost. Igatahes pole see kaugeltki mitte mulluse "Elm Streeti" taoline materjali lörtsimine. Hollandlane Hejningen suhtub Carpenteri filmi piisava lugupidamisega, rõhudes samadele punktidele, eelkõige siis efektidele, ja tuunides loo kokkuvõttes ehk köitvamakski.

Carpenteri "Thingi" häda oli ju mõneti selles, et seal polnud õieti ühtki meeldejäävat tegelast peale Kurt Russelli. No üks neeger ehk ka, aga kogu ülejäänud trupp moodustas enam-vähem anonüümse biomassi, keda monstrumile ükshaaval ette sööta. Hejningen teab, et inimnäoga tegelase surm paistab õudsem, ja on asja ses suunas arendanud. Siin on mitu meeldejäävat tüüpi, näiteks "Warriorist" tuttav austraallane Joel Edgerton ja Susanne Bieri "Hævneni" peategelasi Ulrich Thomsen.



Aga mis peamine vahe - mängu on toodud naised. Ühest küljest uue aja märk, kuid samas - hapra piiga ja kohutava kosmosekolli vastandusest sündis edu valem juba "Alienis". Niisiis astub siin leegiheitjaga vehkiva kangelase rollis üles Mary Elizabeth Winstead ("Death Proof") ja esineb... no mitte just säravalt, aga mitte ka kehvasti.

Ning ega me tegelikult pole siia tulnud vaatama inimesi, vaid nimikangelast. (Huvitav, miks "Asi" tõlkeks ei sobinud?) Too pole küll ehk nii perversselt naljakas kui Carpenteril, aga see-eest uue aja tehnilisi võimalusi kasutades võib-olla ilgemgi. Kuigi naturaalset löga võiks siiski rohkem olla.



"Võõrkeha" kinos: Forumcinemas. Hinnanguid: IMDB (6.6/10), Rotten Tomatoes (33% fresh), Viljar Voog, ÕL (3/5).

20. okt 2011

Sõit / Drive

"Drive", USA 2011. Rež. Nicolas Winding Refn. 100 min.

"Lähme sõidame, kogu öö on veel ees..." Kui Galaktlan nikerdaks sellele Smilersi tekstile sünteetilise tausta, passiks see Nicolas Winding Refni uue filmi "Sõit" heliribale sama valatult kui nitro Pässa Riksi vanale bemmile.

"Sõit" on moodne muinaslugu salapärasest, suisa üliinimlikult vägevast autojuhist (Ryan Gosling), kes on masinatega rohkem sina peal kui inimestega ja kruiisib öises Los Angeleses, olles mehe või kahe eest väljas nii peal- kui allilmas. Smilersit tuleks remiksida, et kõlada kokku filmi heliriba täitva võluvalt naiivse sündipopi ja retroelektroga, aga Hendrik Sal-Salleri autolembene tekst võtab asja idee kenasti kokku, selles poleks vaja komagi muuta.



Napisõnalisele "Sõidule" on iseloomulik, et olulised asjad öeldakse välja lauldes. Tõsimeelne luulelend, millega laulutekstid otsesõnu ekraanil toimuvat kirjeldavad ja selgitavad, paneb muhelema. Näiteks stseen, kus kangelane ja kangelanna teineteist igatsedes kaugusse vahivad, taustal Desire sulnis lõõritus sellest, kuidas ta ei maga ja ei söö. Või teemalugu, milles College & Electric Youth avavad vähimagi irooniata peategelase olemuse: "Oled tõestanud, et oled tõeline inimene ja tõeline kangelane".

Tänapäeva taani mehed hamletliku ebaluse all ei kannata. Ei kevadel Cannes'is parimaks lavastajaks kroonitud Refn ega samalt festivalilt kinga saanud Lars von Trier pole mingid vorstinäpud, vaid sirgjoonelised viikingid, kes lajatavad ikka sajaga, kui vähegi võimalust on. Refni ja Trieri loomingulised ambitsioonid on sama erinevad kui exploitation ja arthouse, aga nende käekirjal on lisaks löövusele ja jõulisusele muudki ühist.



Esiteks šokitaotluslik vägivald. Trieri "Antikristuse" kangelanna kastreerib end suures plaanis. Refni filomograafia keskseks teemaks on vägivald juba alates säravast debüüdist "Diiler" ("Pusher", 1996).

Teiseks hoolikalt hoitud pikivahe naissooga. Trieri naised on üleelusuurused kannatajad, keda ootab märtri või saatana saatus. Refni testosterooniküllases loomingus on naistel statisti roll, kui sedagi.

Ning kolmandaks pessimistlik, lausa misantroopne ilmavaade. Maailm on mõlema filmides kõle, vägivaldne, soojuseta paik. "Sõit" on tuntavalt Refni nägu ja nauditavalt kindla käega lavastatud, aga stiilipuhtas, kuid üldjoontes siiski standardses hollivuudi põnevikus kipub Refni isikupära siiski rohkem sordiini alla jääma kui kunagi varem.



Miks ma ütlen levipealkirjaks pandud "Ohtliku sõidu" asemel "Sõit"? Sest "Sõit" on originaalpealkirja "Drive" korrektne eestikeelne vaste, "Ohtlik sõit" aga jõhker algupärandi vägistamine. Miks ei tule Kafka või Dostojevski tõlkijail pähe nende teoste lakoonilisi pealkirju autori piiratud fantaasiaks pidada ning omaenese geniaalsete mõttevälgatuste abil värvikamaks tuunida? "Ahistav protsess"? "Õnnis idioot"?

Õigem oleks muidugi küsida, miks filmipealkirjade nuritõlkijail, kelleks üldjuhul on levitajad, selline mõte alatasa pähe tuleb ja kust tuleb kihu vahendatavat loomingut naeruväärsete moonutustega labastada. Aga küllap tuleb neile lihtsalt andestada, sest nad ei tea, mis nad teevad.

Hinne: 7/8

See on Ekspressile kirjutatud lugu.



"Ohtlik sõit" kinodes: Sõprus, Solaris, Forumcinemas. Hinnanguid: IMDB (8.3/10), Rotten Tomatoes (93% fresh), Roger Ebert (7/8), lyhiyhendus (eneseteadlik kunstiteos).

19. okt 2011

Riskipiir / Margin Call

"Margin Call", USA 2011. Rež. J. C. Chandor.

Põneva draamana üpris üllatav saavutus pealtnäha nii igava ja ebafilmiliku ainese kohta nagu investeerimispangad ja börsikrahh. Keda need pintsaklipslased ikka huvitavad? Aga eks see teema ole jälle vähem trööbatud kui mõni muu ja nii on sellega lihtsam silma paista kui, ütleme, maffiafilmiga.

Sisult on "Margin Call" samasugune terav sissevaade kapitalismi telgitagustesse nagu Oscari-dokk "Inside Job" ja filmina omas žanris mitte vähem silmapaistev kui too. Harvadele konkureerivatele mängukatele nagu Oliver Stone'i mullune "Wall Street: Money Never Sleeps" paneb "Margin Call" pika puuga ära, taastades muuhulgas mu viimasel ajal vankuma kippuvat usku Kevin Spaceysse ja Jeremy Ironsisse, kes teevad siin mõlemad toreda rolli. Ka Paul Bettany on hea ning isegi Demi Moore, keda ma pole kunagi sallinud, sobib siia kenasti.



Lisaks näitlejatöödele võlub mind stsenaariumi leidlikkus ja stampidest hoidumine. Suur plaan on ju algusest peale selge, aga rohujuuretasand hoiab huvi ja paneb uskuma, et nii need asjad küllap käivadki. Inimeste käitumine ja motivatsioon suure masinavärgi osadena tundub hirmutavalt tõepärane. Ei välista muidugi, et selle mõistmiseks on vaja mõningast kontoritöö kogemust. Aga eelkõige äratab imetlust see, kui väljapeetult film on lahendatud. Näiteks vastupandamatu liftistseen koristajaga. Millegagi ei minda liiale, piiratud ajas ja ruumis kulgev lugu on delikaatne ja kontrolli all kuni maitseka, pealetükkimatu muusikani välja.

Debüüdi kohta on "Margin Call" suisa uskumatult tugev asi. See on "Source Code'i" ja "Limitlessi" kõrval üks paremaid tänavusi ameerika filme, mis siiani meie kinodesse jõudnud.




"Riskipiir" kinodes: Solaris ja Forumcinemas. Arvamusi: IMDB (7.5/10), Rotten Tomatoes (78%), Roger Ebert (7/8), James Berardinelli, ReelViews (7/8), Kober (8/10), Trash (8/10), Margus Palu (hea).

2011 oktoobri esimene pool kinodes

Katsudes kuuülevaate vohamist kuidagigi kontrolli all hoida, proovime seekord sedapidi. Siit leiab ka mitu juba septembris linastunud filmi, mis tolle kuu kokkuvõttest välja jäid - ütleme, et tehnilistel põhjustel.



RISKIPIIR (Margin Call, USA 2011). Üllatavalt haarav draama börsikrahhist. Parimaid ameerika filme tänavu. Kirjutan sellest pisut pikemalt siin. 8/8

LE HAVRE (Le Havre, Soome-Prantsusmaa-Saksamaa 2011). Septembris linale jõudnud muhe humanistlik draama immigratsioonist. Vanameister Aki Kaurismäe võib-olla parim saavutus "Minevikuta mehe" kõrval. Kõrge viis levitajaile tarbetu pealkirjatäienduse eest ("Le Havre - sadamalinn"). 7/8



UNELMATE KODU (Dream House, USA 2011). Jim Sheridani ("In America") vaat et perfektne vana kooli põnevusmüsteerium. Kõik Sheridani kaubamärgid: high-end teostus, pisikesed plikad ja tippnäitlejad (Daniel Craig, Rachel Weisz, Naomi Watts). Sulgege minutiks kõik meeled, kui keegi püüab teile näidata treilerit - see spoilib tubli pool süžeed ette ära. 7/8

VÕITLEJA (Warrior, USA 2011). Kah juba septembrist jooksnud asi, mida jõudsin vaatama alles oktoobris Fagira ülikiitva arvustuse põhjal. Pettuda ei tulnud. Pole kindel, kas nõustun võrdlusega Aronofsky "Wrestleriga", sest too ei räägi justkui eelkõige või peamiselt spordist. Aga tõesti, tõesti - võistluslikust kähmlusest küll vist enam oluliselt köitvamat filmi teha ei anna. Ehk ainult Clint Eastwoodi "Million Dollar Baby" (2004) on tugevam laks olnud. (Eestikeelne pealkirjatõlge on kummaline. Kas eesmärk oligi jätta mulje, et mullusest "The Fighterist" on juba riimeik tehtud?) 7/8



HAIGLASELT ÕNNELIK (Sykt lykkelig / Happy Happy, Norra 2010). Tore väike suhtedraama raskustest pererollide ning isiklike õnnepüüdluste ühendamisel. Pealkirjatõlge pole taas suurem asi, originaalis on arvatavasti tegu väljendiga. Kasvõi "Õnn ja rõõm" oleks eesti keeles märksa paremini kõlanud. 6/8
COLOMBIANA (Prantsusmaa-USA 2011). Prantsuse kommertskino kunni Luc Bessoni produtseeritud märul tuli ka juba septembris ekraanile. Iseenesest pole filmis midagi erilist, suht tavaline märul haprast nais-killerist, kes võitleb kogu ilma kurjuse vastu, mis tõstab sedakorda pead Ladina-Ameerikas. Värvi ja tempot on aga piisavalt ja küllap sattusin kinno sobivas meeleolus. Sisult üsna sarnase "Hanna" vastu see siiski ei saa. 6/8

MA EI TEA, KUIDAS TA SEDA TEEB (I Don't Know How She Does It, USA 2011). Kõik sõimavad seda (Rotten Tomatoes 18%), aga mulle tundus vahetult pärast jubedat "What's Your Numberit" (vt allpool) üsna sümpaatne, ehkki pigem telesaade kui film. Seks ja linn kümme aastat hiljem: tagajärjed. Karjäär ja kaks last. Omamoodi nunnu ja muhe. Pierce Brosnani ja Sarah Jessica Parkeri duett oli vahva juba viieteist aasta eest "Mars Attacksis". 5/8



ELIITKILLERID (Killer Elite, USA-Austraalia 2011). Rutiinne retropõnevik Stathami ja de Niroga. Vaese Jasoni karjäär paistab sammuvat Steven Seagali ja Van Damme jälgedes. 3/8

MIS SU NUMBER ON? (What`s Your Number? USA 2011). Aasta viletsamaid romkomme, mille koht on rimi euroste dvd-de kastis, mitte kinos. Vaesest kapten ameerikast on lausa kahju. Isegi New Order ei suuda sellist jama päästa. 2/8

TÕELINE TERAS (Real Steel, USA 2011). Viljar Voog arvab Õhtulehes, et seda filmi olla võimatu vihata. Ega ikka ei ole küll. See on imal, infantiilne ja silmakirjalik pere-exploitation poksirobotitega, kes muuhulgas tantsivad. Ökk. Mingist karismast pole juttugi, filmi päästnuks vaid ennasttäis jõnglase traagiline surm hullunud metallmonstrumi kämmalde vahel. Tasub lugeda näiteks Peter Bradshaw' arvustust The Guardianis. 'Küüniline' on just õige sõna selle filmi kohta. 2/8



Lisaks toimus oktoobri algul nii Tartus kui Tallinnas uue saksa kino festival, mis mulle küll paraku märkimisväärseid elamusi ei pakkunud.
PINA (Saksamaa-Prantsusmaa-Inglismaa 2011). Elava klassiku Wim Wendersi tantsudokk on hetketi väga kena ja valdavalt võimsalt kolmemõõtmeline vaatepilt, aga selle täielikuks nautimiseks on ilmselt tarvis märksa suuremat huvi moderntantsu vastu kui mul kunagi olema saab. 5/8

UNITÕBI (Schlafkrankheit / Sleeping Sickness, Saksamaa 2011). Berlinalel parima lavastaja Hõbekaru võitnud Ulrich Köhleri postkoloniaalne draama tundus põgusal kokkupuutel intelligentne ja huviäratav, aga kahjuks jäi see kohtumine lõpuni pealiskaudseks, ja kogu film oluliselt salapärasemaks kui ta vist loomu poolest pidanuks olema, sest sihukest tõlke- ja subtiitrijama pole näinud mulluse PÖFFi põhjalikult pekki keeratud "Biutifuli" seansist saati. 5/8

LAUL MINUS ENESES (Das Lied im Mir / The Day I Was Not Born, Saksamaa 2010). Buenos Airese eksootilisel taustal hargnev tasapaksust ja väheveenvast juurteotsimise-loost ei leidnud ma suurt enamat silmarõõmust kena kaameratöö üle. 4/8

KES SIIS VEEL, KUI MITTE MEIE (Wer Wenn Nicht Wir / If Not Us, Who?, Saksamaa 2011). Tsiteerin oma R&A festivalipostitust: sarmitu lähiajalooline jahu, mida ei viitsinud lõpunigi vaadata. 2/8

18. okt 2011

Uus Maailm

"Uus Maailm", Eesti 2011. Režissöör-stsenarist Jaan Tootsen. Produtsent-stsenarist Jaak Kilmi. Tootja Kuukulgur Film. 88 min.

Algatuseks pean tunnistama nagu mõni teinegi, et objektiivset hinnangut ma filmile anda ei saa - olen minagi seltsimajas söönud ja joonud, kokanud ja kultuuranud. Paljud filmis nähtud näod on elust tuttavad ja kogu üritus ääretult sümpaatne. Kellele ei meeldiks särasilmsed noored? Kes armastab pimedaid jokk-ametnikke ja kalapilguga väikekodanlasi?

Sellest hoolimata olen veendunud, et Jaan Tootseni debüüt-täispikk on ka filmina hea. Ja mitte lihtsalt hea, vaid tõenäoliselt päris mitme aasta peale parim pikk eesti film. Miks nii?



Esiteks sellepärast, et ühe doki õnnestumise peamine eeldus on huvitav teema. Siin on see leitud ning teiseks ka põhjalikult käsitletud. Küllap tuleb viisaastakuni ulatunud filminikerdamise eest lisaks tegijaile tänada rahastajaid, näiteks Raimo Jõeranda EFSAst. See selleks - tulemus on kaunike ja kokkuvõttes üles võetud materjali hulk ning see, kuidas lavastaja Tootsen ja noor monteerija Marta Pulk selle kokku on lõiganud, sobiks edaspidi eeskujuks igale eesti dokumentalistile.



Kolmandaks - kuigi Tootseni tunded seltsi ja seltsimaja vastu on ilmselt enam kui soojad, ei vaata ta seltsi tegevust ja tegelasi läbi roosade päikeseprillide, vaid näitab neid, eelkõige muidugi filmi peategelast, trikster Erkot, vastuoluliste ja elusatena. Sestap võiks "Uus Maailm" huvi pakkuda neilegi, kellele need inimesed või nende anarhistlik tegevus nii lähedased pole. Ka ei usu ma, et filmi nautimine eeldaks erilisi eelteadmisi, kuigi eemalseisjaile võib mõni detail jääda hämaraks - näiteks see, kuhu Erko järsku kadus ja miks temaga skaibis rääkima pidi. Aga see on tühi-tähi, üldiselt on lugu väga selgelt edasi antud.



Uue Maailma - nii seltsi kui filmi - ehk suurim saavutus on näidata, et inimeste kooselus on muidki võimalusi kui süstematiseeritud õnn, tasapaks keskmine eksistents ja rasvane rahulolu. Seda meenutust on meile kõigile väga vaja. Ja ühtlasi pakub film mõtteainet teemal, kuidas neid võimalusi tuleks realiseerida.

Näiteks tänavu Tartufil linastunud dokis "Rohelise päikese all" sai näha, kuidas mõni sarnane kommuun on mujal maailmas olnud mõnevõrra (ametkondlikku ebardsõna kasutades) jätkusuutlikum. Kohalikes oludes jääb tunne, et seltsimaja tegutseks ehk siiani, kui riik ja selle ametnikud, kasvõi president Ilves, oleks kodanikualgatust reaalselt, mitte ainult sõnades toetanud.



Aga filmina on "Uus Maailm" igal juhul positiivset energiat täis ja rõõmus elamus. Tükk aega mõlgutasin, et filmile oleks ehk kasuks tulnud, kui võtted oleksid kestnud veel veidi kauem, seltsimaja sulgemiseni tänavu septembris. Et suure finaali käigus tekkinud konfliktid oleksid karakterid veel selgemini välja joonistanud ning loole tublisti dramaatilisust lisanud, umbes nagu Altamonti festival pani punkti armastuse suvele.

Siis sain aru, et see oleks teine, hoopis pessimistlikum ja süngem film, millele ma ikkagi eelistan just praegust, lootusrikast ja helget. Lõppu, mis ei tekita tunnet, et säravale suvele järgneb paratamatult tusameele talv, mille käigus hipidest saavad japid ja aktivistidest ametnikud. Miski pole paratamatu. Evolutsioon jätkub. Meie reliikvia on vabadus!




PS. Pimeduse leegionid marsivad juba Mordorist vasturünnakule ning öördajate kõverad küüned kraabivad kohtumaja ust. Esika-järgselt on filmist välja tsenseeritud naabriproua Ivi Rebase nägu ja hääl. Pole välistatud, et "Uut Maailma" võib oodata Kadri Kõusaare "Magnuse" saatus. Tasub kinos ära käia, kuni veel võimalust on.



"Uus Maailm" kinodes: Sõprus, Artis, Plaza. Arvamusi: Tiit Tuumalu, PM (suudab üllatada ja köita), Jürgen Rooste, Sirp (loodusdokumentaal kodanikuühiskonnast), Mart Niineste, EPL (näitlik ja õpetlik lugu), Tõnu Karjatse, ERR (aasta paremaid kodumaiseid tõsielufilme), Veiko Märka ja Tõnis Kahu, EE (film on tugev selles, mida ta laseb põhilise taga ja varjus aimata).

13. okt 2011

Armastus & anarhia 2011. Parimad filmid. Ääremärkusi

Alustaks septembris toimunud 24. Rakkautta & Anarkiaa kokkuvõtet peamisest - parimaist filmidest. Arvata võib, et suur osa neist linastub juba kuu aja pärast PÖFFil, nii et need nimed tasub juba sellepärast kõrvade taha salvestada.

Mileedid ja misterid, lubage tutvustada - parimad Rakkautta ja Anarkiaa festivalil 2011 nähtud filmid, viidetega mu festivalipostidele, kust leiab iga filmi kohta veel paar sõna, ja pikematele postitustele, mille kohta neid on:
  • Arirang - Kim Ki-Duki autoportree-dokk
  • Jelena (Елена) - Andrei Zvjagintsevi eetikavaatlus
  • Kuhu nüüd minna? (Et maintenant, on va où? / Where Do We Go Now?) - Liibanoni muusikaline komöödia usutülidest
  • Kütja (Кочегар / A Stoker) - Aleksei Balabanovi stiilne iistern
  • Marwencol - ameerika dokk, mõtleb elule ja millelegi muule
  • Mäng (Play) - võimas rootsi ühiskonnakriitika
  • Nader ja Simin: lahkuminek (Jodái-e Náder az Simin / Nader and Simin: A Separation) - Iraani piibellikult vägev eetikauuring, Berlinale võitja
  • Robot (Enthiran) - tapvalt naljakas masalaulme


Samuti väärt filmid:
  • Arrietty - Ghibli stuudio kaunis anime-muinaslugu (linastus meil kevadel JAFFil)
  • Kadunud asi (The Lost Thing) - lühianimatsiooni Oscar
  • Norramaa pojad (Sons of Norway) - Jens Lieni punk-komöödia
  • Sõit (Drive) - Cannes'i parima lavastaja Nicolas Winding Refni krimipõnevik
  • Tyrannosaur - Paddy Considine'i jõuline draama jõhkrusest


Veel tasub vaadata:
  • Gianni ja naised (Gianni e le donne) - Itaalia vanadushuumor
  • The Guard - Iiri politseipõnevik
  • Guilty of Romance - Jaapani iseäraku Sion Sono seksihullus
  • Snowtown - veriselt realistlik Austraalia külaelu
  • The Trip - Michael Winterbottomi lobakomöödia
  • Vennad (Veljekset) - Mika Kaurismäe Dostojevski-impro
  • Ükskord Anatoolias (Once Upon a Time in Anatolia) - Nuri Bilge Ceylani eetiline mõlgutus, Cannes'i Grand Prix


Jutt on pelgalt filmide loetlemisega juba päris pikaks läinud, aga lisaks ka paar üldisemat sõna Helsingi ja sealse festari kohta. Ikkagi esimene kord mu jaoks: rajatagustele filmifestivalidele pole ma varem sattunud ja Hesaris nii kaua viibinud ka mitte. Basically... it's the little differences. They got the same shit over there that we got here, but it's a little different. They call it 'mäkkäri'.

Näiteks filmifestival on üldjoontes ikka sama värk - pimedais saalides suurtelt ekraanidelt suurtes kogustes filmide vahtimine. Eeskava tasemes vahet nagu polekski - Armastusel ja Anarhial oli ohtralt kraami, mis siinseil festivalidel ja kinodes juba linastunud või peagi linastumas.



Lähemalt uurides võib pisemaid erinevusi täheldada tehnilises kvaliteedis, sujuvuses ja probleemituses. Kaks tosinat aastat vana A&A toimis iga kandi pealt tõrgeteta nagu šveitsi uur. Käisin neljakümnel seansil, väiksemaid tehnilisi probleeme esines neist vaid kahel. Mitte ükski film ei jäänud linastumata. Filmikoopiate kvaliteet oli eranditult alati korralik, ei mingeid DVDsid ega muud praaki. Ka projektsiooni kvaliteet paistis laitmatu, vaid Lasipalatsi Bio Rexis ehk veidi tuhmivõitu.

Peaaegu kõik seansid algasid uskumatul kombel minuti täpsusega. Ilmselt oli saladus selles, et festivalipileteil polnud märgitud kohti isegi Finnkino kinodes. Pileteid rebiti käsitsi ja mingeid viivitusi ei tekkinud isegi suurte täissaalide puhul. Igaüks istub saabumise järjekorras, kus ruumi on. Lihtne ja geniaalne.



Siinsete festivalide kasuks räägib küll tõik, et tõrgete vähesust toetas suuresti soomlaste hoidumine maarahva ühest suurimast probleemiallikast - tõlgetest. Soome subtiirid olid peaaegu ainult levifilmidel, enamus seansse oli inglise heli või inglise subtiitritega. Usun, et probleemidest hoolimata on meite maa tõlkepraktika pigem kiitust väärt.

Tiba suurem vahe on piletihinnas. Kui ma olen ikka korrutanud, et PÖFFi pilet on liiga kallis, siis Armastuse ja Anarhiaga võrreldes on see muidugi kukepea. Seal maksis üksikpilet tänavu kõrvulukustavad kaheksa ja üheteist-piletine pakett seitsekümmend euri. Samas, eks Helsingi ole üldse Tallinnaga võrreldes kallis koht. Pooleliitrise õlleklaasi eest, mida ei raatsita korralikult täiski valada, ei häbene ükski Helsingi puhvet viiekat küsida. Tavalise kinopileti eest nõutakse üle kümbi ja kolmdee eest lausa tosin tugrikut. Tõsi, selle raha eest näeb Kinopalatsi uksekoodiga peldikus ka videopissuaari.



Sellele, palju Helsingi hotellid maksavad, ei taha mõeldagi. Tänu Maarja ja Gavini külalislahkusele ei tulnudki seda teha. Olge te tänatud, head hinged.

Peale kulukuse ei oska Helsingi festaril otsideski ühtki miinust leida. Meenub hoopis veel üks suur pluss: elav ja aktiivne sotsiaal-skene, eeskätt festivaliklubis Dubrovnikus.

Niisiis: Anarchy in Helsinki on kahtlusteta tore elamus. Soovitan, astuge läbi. Nähtäillään jos ei näkö lähde.



Festivalifilmidest veel: ensimmäinen, toinen, kolmas ja neljäs jakso.

3. okt 2011

Armastus & anarhia 2011. Neljäs jakso

Viimased üksteist festivalifilmi Helsingist.

SYVÄLLE SALATTU. Veel üks kehv soome film, sedakorda keskpärane õudukas. Esimene pool sellest oli nii igav, et teist enam vaadata ei jaksanud. 2/8



JELENA (Елена, Venemaa 2011). Andrei Zvjagintsevi ("Возвращение") aeglane, vaikne, rahulik ja esteetiline draama eetilisest vaakumist tänapäeva Venemaal. Eraldi postitus sellest filmist. 8/8

SENSATION (Iirimaa 2010). Tobe, hambutu ja munadeta komöödia kiimas teismelise suhtest prostituudiga. Palju tisse, ei ühtki sümpaatset tegelast. Peaosatäitja Domhnall Brendanovitš Gleeson on surnud särje nägu ja pole mingi teismeline, vaid ligi 30. 3/8.



TYRANNOSAUR (Inglismaa 2011). Paddy Considine'i täispikk lavastajadebüüt on inimnäoline draama agressiivsusest ja selle tagajärgedest. Usutav olustik, leidlik lugu, võimas näitlejaansambel eesotsas Peter Mullaniga. Näitlejana on raske üht teisele eelistada, kuid lavastaja-stsenaristina annab Considine küll Mullanile silmad ette. 6/8

NAKKUS (Contagion, USA 2011). Steven Soderberghi ("Traffic", "Ocean's 11") katse teha Roland Emmerichi on inetu nagu lööve ja üldse igas mõttes haledalt äpardunud. Küllap raske uskuda, aga see on veel märksa totram film kui näiteks "Day After Tomorrow". Väärib vaatamist, kui sind huvitab, kuidas rida staare pidalitõbistena välja näeb või kuidas arstionud Gwyneth Paltrow' laibal kolba avavad. 2/8

PIDURDAMATU CONAN O'BRIEN (Conan O'Brien Can't Stop, USA 2011). Väheütlev dokk eks-saatejuhi šõutuuri telgitagustest. Film ei paku suurt enamat kui kinnitust veendumusele, et sihukese hüsteerilise nartsissismiga silmast silma kohtuda küll ei tahaks, kuigi telekas ja laval läheb see täie ette. Nii et uudisväärtus null ja pulli saab ka vähevõitu. Ainult hardkore-fännidele. 4/8



ROBOT (Enthiran, India 2010). Mitte su keskmine bollivuud, vaid kõik ekstrad pluss ulme. Tõeliselt lõbus 38 megataala eest vändatud masala-matrix ja tamili terminaator, kolm tundi rõõmude pillerkaari ja unistuste buffeed. Kohustuslikke muusikalinumbreid saadab rabav hindustani elektro. Kindel valik seltskonnas ja suurelt ekraanilt vaatamiseks. 8/8

POLISS (Prantsusmaa 2011). Cannes'is pronksi ehk žürii preemia pälvinud lugu politsei pedofiiliaüksuse raskest elust. Sisuliselt kahetunnine seebiseriaal. Eelistan iga kell The Wire't. 5/8

GARCÍA (Kolumbia-Brasiilia 2010). Eksootilises ladina-ameerika keskkonnas hargnev anekdootlik lugu nagu vanas heas prantsuse komöödias. 5/8



NADER JA SIMIN: LAHKUMINEK (Jodái-e Náder az Simin / Nader and Simin: A Separation, Iraan 2011). Olmekonflikt jõuab kahe tunniga fundamentaalsete eetiliste küsimusteni. Asghar Farhadi Berlinale võitnud draama on vägevalt lihtne ja imetlusväärselt siiras. Etemat reklaami Iraanile kui riigile on raske ette kujutada. Pole ime, et Iraan selle Oscarile esitas. Pikem postitus sellest filmist. 8/8

BOLLYWOOD - THE GREATEST LOVE STORY EVER TOLD (India 2011). Ligi pooleteisttunnine kirev miks india filmide laulu- ja tantsunumbreist. Need on teadagi uhked ja kohati naljakad, aga tänu konarlikule montaažile ja nende vahele pikitud seosetuile ajaloolistele dokk-kaadritele pole see siiski suurem asi film, vaid üsna keskmine tapeet või pikaleveninud treiler. 4/8



Festivalifilmidest veel: ensimmäinen, toinen ja kolmas jakso. Armastuse ja Anarhia 2011 parimad filmid ja kokkuvõte.

1. okt 2011

September 2011 kinodes

Tänu armastusele ja anarhiale ma septembris kuigi palju siinseisse kinodesse ei jõudnud, aga paar korda siiski.

Kuu algul sain esimest korda osa õigupoolest juba kolmandat aastat toimuvast Luscheri ja Mathieseni minifestivalist. Vabas õhus näidati õhtuti eelmise kümnendi filme. Kava visuaalseks dominandiks oli alasti Penélope Cruz, keda esitles kaks filmi, millest olen ka paar sõna kirjutanud: Isabel Coixet' "Eleegia" (2008) ja Pedro Almodóvari "Murtud embused" (2009).

Programmi tipp oli minu jaoks aga hoopis Tarsem Singhi vägev unenäoline fantaasia THE FALL ("Kukkumine", USA-India 2006) - ühekorraga siiras silmarõõm ja südamlik lugu. Vahva rumeenia plikatirts (Catinca Untaru), ulmelised, kuid tegelikult olemasolevad võttepaigad ja Beethoveni seitsmes. Rangelt soovitatav asi. 8/8





Tarkusepäeval õnnestus (kahjuks alles teist korda) sattuda Geriljakinno, mis seekord toimus Gustav Adolfi gümnaasiumi võimlas. Esilinastus KEVADE AAFRIKAS (Eesti 2011) - Ken Saani ja Krister Kivi dokk eesti rahvusliku tüviteksti lavastamisest Mustal Mandril sealsete vahenditega. Saanilikul moel eetiliselt küsitav, kuid siiski hüva idee, mille kiirustamise jälgi kandva ja veidi liialt pika teostuse kallal ei tahakski norida. 5/8



Tavakinokavade parim värske üllatus oli Woody Alleni säravalt vaimukas romkomm SÜDAÖÖ PARIISIS (Midnight in Paris, USA 2011). Mitte tuntud headuses, vaid eriti tugev Woody Allen. Kirjutan sellest pisut pikemalt siin. 7/8



Rohkem vaieldamatult suurepäraseid uusi filme nagu polekski olnud. Järgnesid:

HODORKOVSKI (Saksamaa 2011). Nagu korra juba ütlesin, korralik dokk vene rahatuusa tõusust ja langusest. Loe ka intervjuud filmi režissööri Cyril Tuschiga. 6/8

SEKSISEMUD (Friends With Benefits, USA 2011). Loo üldine käik on säärase teema puhul ehk liiga etteaimatav, aga detailides on see üllatavalt tore romkomm. On lusti, hoogu ja sarmikaid tegelasi nii pea-kui kõrvalosades - alates Mila Kunisest, kes näitab end täitsa terase näitlejana, ja lõpetades Woody Harrelsoni gei-sporditoimetajaga. Vaid hambutu kaver The Cure "Boys Dont Cryst" kriipis kõrva. 6/8

KAUBOID JA TULNUKAD (Cowboys and Aliens, USA 2011). James Bond ja Indiana Jones madistavad preerias ahnete tulnukatega. Idee pole paha ja käima läheb kenasti, aga hoog raugeb peagi. Kõvasti dollareid on laiaks löödud, näitlejad on respektaablid, aga lugu pole ollagi ja tulnukadisain viitab sellele, et kasutatud on "Super 8" tootmisjääke. 5/8



LARRY CROWNE (USA 2011). Keskealiste romkomm, õdus ja turvaline nagu kummelitee ja villane sokk. Kunagi pole hilja ja igaühe jaoks on kuskil Julia Roberts. 5/8

JÄNESEURG (Rabbit Hole, USA 2010). Heade näitlejatega (Nicole Kidman, Aaron Eckhart, Sandra Oh) veniv ja väheütlev draama lapse kaotanud keskealiste leinast tõi meelde Clawfingeri suurima hiti. 4/8

UINUV KAUNITAR (Sleeping Beauty, Austraalia 2011). Väike kõle mitte-erootiline mitte-draama. Ohtralt mitmes vanuses paljaid kehi. Plaza kavas küll täielik üllatus. Kirjutasin sest pisut siin. 4/8



LÕPP-PUNKT 5 (Final Destination 5, USA 2011). Memento mori, aga mitte selle filmi abil, sest see on jura. Järjekordne näide järjest, mis tuimalt kordab algversiooni sellele sisuliselt midagi lisamata. Ja nii juba viiendat korda. 2/8



Valdavalt vanemaid, kunagi nähtud, aga sellegipoolest kuu parimaid filme näitas, nagu ikka, Katusekino, mille hooaeg sai külma- ja vihmaperioodi saabudes paraku läbi. Septembri kavas olid näiteks:

Prantsuse lavastaja Luc Bessoni ilmselt parim saavutus, võimas krimipõnevik LEÓN (USA-Prantsusmaa 1994) - 8/8

Kannibalistliku doktor Hannibal Lecteri ekraanidebüüt, Jonathan Demme klassikaline sarimõrvari-põnevik VOONAKESTE VAIKIMINE (The Silence of the Lambs, USA 1991) - 8/8

B-filmide eriteadlase Robert Rodrigueze lõbus retro-kämp-märul MATŠEETE (Machete, USA 2010) - 7/8



Geniaalse poola inimhingede inseneri Krzysztof Kieślowski luigelaul, hiilgav psühholoogiline triloogia KOLM VÄRVI (Trzy kolory, Poola 1993-1994) - 8/8

Alateadvuse hämarais põiktänavais uitava ameerika isemõtleja David Lynchi parimad saavutusi MULHOLLAND DRIVE (USA 2001) - 8/8



Emajõe-äärses Athena kinos linastusid:

Möödunud aasta parimaid filme, Alejandro González Iñárritu võimas eksistentsiaalne draama BIUTIFUL (Mehhiko-Hispaania 2010) - 8/8

Lõbusaim tänavune Eesti film LEGEND VÄGEVAST SEEBIST (Andrew Bond 2011), millest kirjutasin kevadel siin. 7/8

Icíar Bollaíni kolonialismianalüüs KEELATUD VIHM (También la lluvia, Hispaania 2010), millest olen pikemalt kirjutanud siin. 6/8

Heade näitlejatega väike draamakomöödia lesbipaari suhte- ja lastekasvatusprobleemidest - LASTEGA ON KÕIK KORRAS (The Kids Are All Right, USA 2010) - 6/8

François Ozoni staariküllane, aga mitte kuigi silmapaistev retrokomöödia ILUASJAKE (Potiche, Prantsusmaa-Belgia 2010) - 4/8