13. okt 2011

Armastus & anarhia 2011. Parimad filmid. Ääremärkusi

Alustaks septembris toimunud 24. Rakkautta & Anarkiaa kokkuvõtet peamisest - parimaist filmidest. Arvata võib, et suur osa neist linastub juba kuu aja pärast PÖFFil, nii et need nimed tasub juba sellepärast kõrvade taha salvestada.

Mileedid ja misterid, lubage tutvustada - parimad Rakkautta ja Anarkiaa festivalil 2011 nähtud filmid, viidetega mu festivalipostidele, kust leiab iga filmi kohta veel paar sõna, ja pikematele postitustele, mille kohta neid on:
  • Arirang - Kim Ki-Duki autoportree-dokk
  • Jelena (Елена) - Andrei Zvjagintsevi eetikavaatlus
  • Kuhu nüüd minna? (Et maintenant, on va où? / Where Do We Go Now?) - Liibanoni muusikaline komöödia usutülidest
  • Kütja (Кочегар / A Stoker) - Aleksei Balabanovi stiilne iistern
  • Marwencol - ameerika dokk, mõtleb elule ja millelegi muule
  • Mäng (Play) - võimas rootsi ühiskonnakriitika
  • Nader ja Simin: lahkuminek (Jodái-e Náder az Simin / Nader and Simin: A Separation) - Iraani piibellikult vägev eetikauuring, Berlinale võitja
  • Robot (Enthiran) - tapvalt naljakas masalaulme


Samuti väärt filmid:
  • Arrietty - Ghibli stuudio kaunis anime-muinaslugu (linastus meil kevadel JAFFil)
  • Kadunud asi (The Lost Thing) - lühianimatsiooni Oscar
  • Norramaa pojad (Sons of Norway) - Jens Lieni punk-komöödia
  • Sõit (Drive) - Cannes'i parima lavastaja Nicolas Winding Refni krimipõnevik
  • Tyrannosaur - Paddy Considine'i jõuline draama jõhkrusest


Veel tasub vaadata:
  • Gianni ja naised (Gianni e le donne) - Itaalia vanadushuumor
  • The Guard - Iiri politseipõnevik
  • Guilty of Romance - Jaapani iseäraku Sion Sono seksihullus
  • Snowtown - veriselt realistlik Austraalia külaelu
  • The Trip - Michael Winterbottomi lobakomöödia
  • Vennad (Veljekset) - Mika Kaurismäe Dostojevski-impro
  • Ükskord Anatoolias (Once Upon a Time in Anatolia) - Nuri Bilge Ceylani eetiline mõlgutus, Cannes'i Grand Prix


Jutt on pelgalt filmide loetlemisega juba päris pikaks läinud, aga lisaks ka paar üldisemat sõna Helsingi ja sealse festari kohta. Ikkagi esimene kord mu jaoks: rajatagustele filmifestivalidele pole ma varem sattunud ja Hesaris nii kaua viibinud ka mitte. Basically... it's the little differences. They got the same shit over there that we got here, but it's a little different. They call it 'mäkkäri'.

Näiteks filmifestival on üldjoontes ikka sama värk - pimedais saalides suurtelt ekraanidelt suurtes kogustes filmide vahtimine. Eeskava tasemes vahet nagu polekski - Armastusel ja Anarhial oli ohtralt kraami, mis siinseil festivalidel ja kinodes juba linastunud või peagi linastumas.



Lähemalt uurides võib pisemaid erinevusi täheldada tehnilises kvaliteedis, sujuvuses ja probleemituses. Kaks tosinat aastat vana A&A toimis iga kandi pealt tõrgeteta nagu šveitsi uur. Käisin neljakümnel seansil, väiksemaid tehnilisi probleeme esines neist vaid kahel. Mitte ükski film ei jäänud linastumata. Filmikoopiate kvaliteet oli eranditult alati korralik, ei mingeid DVDsid ega muud praaki. Ka projektsiooni kvaliteet paistis laitmatu, vaid Lasipalatsi Bio Rexis ehk veidi tuhmivõitu.

Peaaegu kõik seansid algasid uskumatul kombel minuti täpsusega. Ilmselt oli saladus selles, et festivalipileteil polnud märgitud kohti isegi Finnkino kinodes. Pileteid rebiti käsitsi ja mingeid viivitusi ei tekkinud isegi suurte täissaalide puhul. Igaüks istub saabumise järjekorras, kus ruumi on. Lihtne ja geniaalne.



Siinsete festivalide kasuks räägib küll tõik, et tõrgete vähesust toetas suuresti soomlaste hoidumine maarahva ühest suurimast probleemiallikast - tõlgetest. Soome subtiirid olid peaaegu ainult levifilmidel, enamus seansse oli inglise heli või inglise subtiitritega. Usun, et probleemidest hoolimata on meite maa tõlkepraktika pigem kiitust väärt.

Tiba suurem vahe on piletihinnas. Kui ma olen ikka korrutanud, et PÖFFi pilet on liiga kallis, siis Armastuse ja Anarhiaga võrreldes on see muidugi kukepea. Seal maksis üksikpilet tänavu kõrvulukustavad kaheksa ja üheteist-piletine pakett seitsekümmend euri. Samas, eks Helsingi ole üldse Tallinnaga võrreldes kallis koht. Pooleliitrise õlleklaasi eest, mida ei raatsita korralikult täiski valada, ei häbene ükski Helsingi puhvet viiekat küsida. Tavalise kinopileti eest nõutakse üle kümbi ja kolmdee eest lausa tosin tugrikut. Tõsi, selle raha eest näeb Kinopalatsi uksekoodiga peldikus ka videopissuaari.



Sellele, palju Helsingi hotellid maksavad, ei taha mõeldagi. Tänu Maarja ja Gavini külalislahkusele ei tulnudki seda teha. Olge te tänatud, head hinged.

Peale kulukuse ei oska Helsingi festaril otsideski ühtki miinust leida. Meenub hoopis veel üks suur pluss: elav ja aktiivne sotsiaal-skene, eeskätt festivaliklubis Dubrovnikus.

Niisiis: Anarchy in Helsinki on kahtlusteta tore elamus. Soovitan, astuge läbi. Nähtäillään jos ei näkö lähde.



Festivalifilmidest veel: ensimmäinen, toinen, kolmas ja neljäs jakso.

6 kommentaari :

Malcolm ütles ...

"ma olen ikka korrutanud, et PÖFFi pilet on liiga kallis"

Tead, ma ei olnud sellele varem isegi eriti mõelnud, aga 2011. aasta hinnakiri pani küll korraga imestama ja vihastama.

joonas ütles ...

Nojah, täispilet, mis oli ennegi liiga kallis, on tõusnud 6 euroni ehk ligi veerandi võrra ning sooduka hind 4.50€ tähendab lausa ligi 40% tõusu. Euro hinda ei tõsta - yeah, right. Vahe Soomega jääb üha väiksemaks.

Võib ju loota, et PÖFFi tehniline kvaliteet on samavõrd paranenud, aga üldiselt on pigem karta, et säärane hinnatõus hakkab publikut peletama, seejuures just nooremat ja aktiivsemat publikut - õpilasi ja üliõpilasi. Eks tibusid loetakse detsembri algul.

Üks hea asi on tänavuses PÖFFi hinnakirjas siiski säilinud - 100€ pass, mis annab enam-vähem piiramatu võimaluse filme vaadata.

Malcolm ütles ...

Nendesamade üliõpilaste jaoks on siiski ka suur asi korraga see sada eurot lauale käia.

Mind häirib see ennekõike põhimõtteliselt. Kultuuri ühe osa tippsündmus on läinud nahaalse kapitalismi teed.

Ma kujutan ette, et vaatajanumbrid äkki kukuvad pisut, samas mitte nii oluliselt, et kõrgem piletihind kaotatut tasa ei teeks. Aga minu meelest see taandub taas eetilisele lähenemisele, et pigem võiks viia väärtfilme rohkematele inimestele ja lubada huvitatuil luua endale maailmakinopanoraam ilma ülejäänud kuu kiirnuudlitest toitumata.

No ja see "ametlik" "põhjendus", et kõik on ju Eesti esilinastused ei kõla küll kuigi veenvalt.

joonas ütles ...

Täiesti nõus, et 100€ on suur raha. Pealegi õigustab pass end ainult nende loetud vaatajate jaoks, kes festivali ajal suurt muud ei teegi kui käivad kinos.

Üldiselt on PÖFFi piletihind aga esmakordselt kerkinud tänavu juba korduvalt kallinenud tava-kinopileteist veel oluliselt kallimaks. Kogu oma PÖFFi-armastuse juures loodan siiski, et see uhkus ajab upakile ja sunnib tulevikus korrektiive tegema.

Malcolm ütles ...

Word.

joonas ütles ...

Merri kristmas - 666 seanssi ja 70 000 külastust, nii et tasub juba praegu soetada mitte hoiupõrsas, vaid pigem hoiukult, mis siis tuleva aasta novembris puruks lüüa.