19. okt 2011

2011 oktoobri esimene pool kinodes

Katsudes kuuülevaate vohamist kuidagigi kontrolli all hoida, proovime seekord sedapidi. Siit leiab ka mitu juba septembris linastunud filmi, mis tolle kuu kokkuvõttest välja jäid - ütleme, et tehnilistel põhjustel.



RISKIPIIR (Margin Call, USA 2011). Üllatavalt haarav draama börsikrahhist. Parimaid ameerika filme tänavu. Kirjutan sellest pisut pikemalt siin. 8/8

LE HAVRE (Le Havre, Soome-Prantsusmaa-Saksamaa 2011). Septembris linale jõudnud muhe humanistlik draama immigratsioonist. Vanameister Aki Kaurismäe võib-olla parim saavutus "Minevikuta mehe" kõrval. Kõrge viis levitajaile tarbetu pealkirjatäienduse eest ("Le Havre - sadamalinn"). 7/8



UNELMATE KODU (Dream House, USA 2011). Jim Sheridani ("In America") vaat et perfektne vana kooli põnevusmüsteerium. Kõik Sheridani kaubamärgid: high-end teostus, pisikesed plikad ja tippnäitlejad (Daniel Craig, Rachel Weisz, Naomi Watts). Sulgege minutiks kõik meeled, kui keegi püüab teile näidata treilerit - see spoilib tubli pool süžeed ette ära. 7/8

VÕITLEJA (Warrior, USA 2011). Kah juba septembrist jooksnud asi, mida jõudsin vaatama alles oktoobris Fagira ülikiitva arvustuse põhjal. Pettuda ei tulnud. Pole kindel, kas nõustun võrdlusega Aronofsky "Wrestleriga", sest too ei räägi justkui eelkõige või peamiselt spordist. Aga tõesti, tõesti - võistluslikust kähmlusest küll vist enam oluliselt köitvamat filmi teha ei anna. Ehk ainult Clint Eastwoodi "Million Dollar Baby" (2004) on tugevam laks olnud. (Eestikeelne pealkirjatõlge on kummaline. Kas eesmärk oligi jätta mulje, et mullusest "The Fighterist" on juba riimeik tehtud?) 7/8



HAIGLASELT ÕNNELIK (Sykt lykkelig / Happy Happy, Norra 2010). Tore väike suhtedraama raskustest pererollide ning isiklike õnnepüüdluste ühendamisel. Pealkirjatõlge pole taas suurem asi, originaalis on arvatavasti tegu väljendiga. Kasvõi "Õnn ja rõõm" oleks eesti keeles märksa paremini kõlanud. 6/8
COLOMBIANA (Prantsusmaa-USA 2011). Prantsuse kommertskino kunni Luc Bessoni produtseeritud märul tuli ka juba septembris ekraanile. Iseenesest pole filmis midagi erilist, suht tavaline märul haprast nais-killerist, kes võitleb kogu ilma kurjuse vastu, mis tõstab sedakorda pead Ladina-Ameerikas. Värvi ja tempot on aga piisavalt ja küllap sattusin kinno sobivas meeleolus. Sisult üsna sarnase "Hanna" vastu see siiski ei saa. 6/8

MA EI TEA, KUIDAS TA SEDA TEEB (I Don't Know How She Does It, USA 2011). Kõik sõimavad seda (Rotten Tomatoes 18%), aga mulle tundus vahetult pärast jubedat "What's Your Numberit" (vt allpool) üsna sümpaatne, ehkki pigem telesaade kui film. Seks ja linn kümme aastat hiljem: tagajärjed. Karjäär ja kaks last. Omamoodi nunnu ja muhe. Pierce Brosnani ja Sarah Jessica Parkeri duett oli vahva juba viieteist aasta eest "Mars Attacksis". 5/8



ELIITKILLERID (Killer Elite, USA-Austraalia 2011). Rutiinne retropõnevik Stathami ja de Niroga. Vaese Jasoni karjäär paistab sammuvat Steven Seagali ja Van Damme jälgedes. 3/8

MIS SU NUMBER ON? (What`s Your Number? USA 2011). Aasta viletsamaid romkomme, mille koht on rimi euroste dvd-de kastis, mitte kinos. Vaesest kapten ameerikast on lausa kahju. Isegi New Order ei suuda sellist jama päästa. 2/8

TÕELINE TERAS (Real Steel, USA 2011). Viljar Voog arvab Õhtulehes, et seda filmi olla võimatu vihata. Ega ikka ei ole küll. See on imal, infantiilne ja silmakirjalik pere-exploitation poksirobotitega, kes muuhulgas tantsivad. Ökk. Mingist karismast pole juttugi, filmi päästnuks vaid ennasttäis jõnglase traagiline surm hullunud metallmonstrumi kämmalde vahel. Tasub lugeda näiteks Peter Bradshaw' arvustust The Guardianis. 'Küüniline' on just õige sõna selle filmi kohta. 2/8



Lisaks toimus oktoobri algul nii Tartus kui Tallinnas uue saksa kino festival, mis mulle küll paraku märkimisväärseid elamusi ei pakkunud.
PINA (Saksamaa-Prantsusmaa-Inglismaa 2011). Elava klassiku Wim Wendersi tantsudokk on hetketi väga kena ja valdavalt võimsalt kolmemõõtmeline vaatepilt, aga selle täielikuks nautimiseks on ilmselt tarvis märksa suuremat huvi moderntantsu vastu kui mul kunagi olema saab. 5/8

UNITÕBI (Schlafkrankheit / Sleeping Sickness, Saksamaa 2011). Berlinalel parima lavastaja Hõbekaru võitnud Ulrich Köhleri postkoloniaalne draama tundus põgusal kokkupuutel intelligentne ja huviäratav, aga kahjuks jäi see kohtumine lõpuni pealiskaudseks, ja kogu film oluliselt salapärasemaks kui ta vist loomu poolest pidanuks olema, sest sihukest tõlke- ja subtiitrijama pole näinud mulluse PÖFFi põhjalikult pekki keeratud "Biutifuli" seansist saati. 5/8

LAUL MINUS ENESES (Das Lied im Mir / The Day I Was Not Born, Saksamaa 2010). Buenos Airese eksootilisel taustal hargnev tasapaksust ja väheveenvast juurteotsimise-loost ei leidnud ma suurt enamat silmarõõmust kena kaameratöö üle. 4/8

KES SIIS VEEL, KUI MITTE MEIE (Wer Wenn Nicht Wir / If Not Us, Who?, Saksamaa 2011). Tsiteerin oma R&A festivalipostitust: sarmitu lähiajalooline jahu, mida ei viitsinud lõpunigi vaadata. 2/8

Kommentaare ei ole :