20. okt 2011

Sõit / Drive

"Drive", USA 2011. Rež. Nicolas Winding Refn. 100 min.

"Lähme sõidame, kogu öö on veel ees..." Kui Galaktlan nikerdaks sellele Smilersi tekstile sünteetilise tausta, passiks see Nicolas Winding Refni uue filmi "Sõit" heliribale sama valatult kui nitro Pässa Riksi vanale bemmile.

"Sõit" on moodne muinaslugu salapärasest, suisa üliinimlikult vägevast autojuhist (Ryan Gosling), kes on masinatega rohkem sina peal kui inimestega ja kruiisib öises Los Angeleses, olles mehe või kahe eest väljas nii peal- kui allilmas. Smilersit tuleks remiksida, et kõlada kokku filmi heliriba täitva võluvalt naiivse sündipopi ja retroelektroga, aga Hendrik Sal-Salleri autolembene tekst võtab asja idee kenasti kokku, selles poleks vaja komagi muuta.



Napisõnalisele "Sõidule" on iseloomulik, et olulised asjad öeldakse välja lauldes. Tõsimeelne luulelend, millega laulutekstid otsesõnu ekraanil toimuvat kirjeldavad ja selgitavad, paneb muhelema. Näiteks stseen, kus kangelane ja kangelanna teineteist igatsedes kaugusse vahivad, taustal Desire sulnis lõõritus sellest, kuidas ta ei maga ja ei söö. Või teemalugu, milles College & Electric Youth avavad vähimagi irooniata peategelase olemuse: "Oled tõestanud, et oled tõeline inimene ja tõeline kangelane".

Tänapäeva taani mehed hamletliku ebaluse all ei kannata. Ei kevadel Cannes'is parimaks lavastajaks kroonitud Refn ega samalt festivalilt kinga saanud Lars von Trier pole mingid vorstinäpud, vaid sirgjoonelised viikingid, kes lajatavad ikka sajaga, kui vähegi võimalust on. Refni ja Trieri loomingulised ambitsioonid on sama erinevad kui exploitation ja arthouse, aga nende käekirjal on lisaks löövusele ja jõulisusele muudki ühist.



Esiteks šokitaotluslik vägivald. Trieri "Antikristuse" kangelanna kastreerib end suures plaanis. Refni filomograafia keskseks teemaks on vägivald juba alates säravast debüüdist "Diiler" ("Pusher", 1996).

Teiseks hoolikalt hoitud pikivahe naissooga. Trieri naised on üleelusuurused kannatajad, keda ootab märtri või saatana saatus. Refni testosterooniküllases loomingus on naistel statisti roll, kui sedagi.

Ning kolmandaks pessimistlik, lausa misantroopne ilmavaade. Maailm on mõlema filmides kõle, vägivaldne, soojuseta paik. "Sõit" on tuntavalt Refni nägu ja nauditavalt kindla käega lavastatud, aga stiilipuhtas, kuid üldjoontes siiski standardses hollivuudi põnevikus kipub Refni isikupära siiski rohkem sordiini alla jääma kui kunagi varem.



Miks ma ütlen levipealkirjaks pandud "Ohtliku sõidu" asemel "Sõit"? Sest "Sõit" on originaalpealkirja "Drive" korrektne eestikeelne vaste, "Ohtlik sõit" aga jõhker algupärandi vägistamine. Miks ei tule Kafka või Dostojevski tõlkijail pähe nende teoste lakoonilisi pealkirju autori piiratud fantaasiaks pidada ning omaenese geniaalsete mõttevälgatuste abil värvikamaks tuunida? "Ahistav protsess"? "Õnnis idioot"?

Õigem oleks muidugi küsida, miks filmipealkirjade nuritõlkijail, kelleks üldjuhul on levitajad, selline mõte alatasa pähe tuleb ja kust tuleb kihu vahendatavat loomingut naeruväärsete moonutustega labastada. Aga küllap tuleb neile lihtsalt andestada, sest nad ei tea, mis nad teevad.

Hinne: 7/8

See on Ekspressile kirjutatud lugu.



"Ohtlik sõit" kinodes: Sõprus, Solaris, Forumcinemas. Hinnanguid: IMDB (8.3/10), Rotten Tomatoes (93% fresh), Roger Ebert (7/8), lyhiyhendus (eneseteadlik kunstiteos).

4 kommentaari :

Malcolm ütles ...

Tõlget puudutav kümnesse. Film ise on vormiliselt suurepärane, ma nimetaks tekkinud atmosfääri lausa eeterlikuks. AGA samas üllatab mind sedavõrd soe vastuvõtt kriitikute poolt, sest tegelikult on keskne lugu ju seesama tuhat korda pööratud ja keeratud ja taaskäideldud üksiku kangelase ja kättemaksu saaga. Tõsi, andeka lavastaja intelligentses lavastuses, kuid ega ta seepärast veel midagi juurde ütle. Goslingust on muidugi saamas üks tugevamaid peavoolu näitlejaid, suurepärane rollivalik ja õnnestumine totaalselt erinevates žanrites.

joonas ütles ...

"Draivi" koha pealt täiesti nõus. R&A puhul juba kirjutasin midagi selles vaimus, et äärmiselt stiilne käeharjutus, aga ei tea, kas just raputav elamus. "Pusheri" triloogia on Refnil ikka märksa elusam asi.

Ka Goslingu osas saab vaid nõustuda, kuigi lisaks väärt kraamile nagu "Blue Valentine" (2010) või "Lars and the Real Girl" (2007) on ta mänginud ka üsna küsitava väärtusega pisarakiskujas "The Notebook" (2004). Korralikult mängis muidugi, lihtsalt film pole suurem asi.

igavene Tongi Hott ütles ...

a mulle meeldis see "sordiini all" film. tegelikult hakkavad kõik need filmid, kus lõpp on lõpp ja vaatajalt ei eeldatagi edasist mõttetööd, ära tüütama. noh, ausalt öeldes, ega enamuse linateoste puhul polegi millestki mõelda, isegi vaatamisele raisatud ajast kipub kahju olema.
aga see film oli teistmoodi. natuke kiiksuga ja pika kummi otsas, aga nauditavalt.

joonas ütles ...

Nojah, ma ju räägin, et Refni filmidest on see vast kõige harjumuspärasem ja selgema lõpuga lugu. Varasemad on märksa iseäralikumad.