29. nov 2011

Pöfihullu päevaraamat 2011, vol. 4



GENERATSIOON P (Venemaa 2011). Pelevini raamat oli vahva kokkuvõte kapitalismi koidikust üheksakümnendail, mil nii reklaam kui narko olid alles kuul värk. Film on üsna originaalitruu, kuid veidi veniv ja anakronistlik illustratsioon raamatule, mis Pelevinit lugenule just liiga palju ei paku. Oranusest ja vau-faktorist libiseb Ginzburg kuidagi kole pealiskaudselt üle. 5/8

AKKYZ (Kasahstan 2011). Tunnike üsna samas laadis müstikasugemetega looduslähedust jutlustavat naivismi nagu Filipiinide "Busong". Väga maaliline, paksult värvi igas mõttes. 5/8



JOE MAY VIIMSED RIITUSED (The Last Rites of Joe May, USA 2011). Korralik, tugev draama vanast mehest, kes püüab nina vee peal hoida, ehkki õlekõrsi, millest haarata, pole enam jäänud. Ei midagi enneolematut, kuid pisiasjadeni hästi välja peetud. Vaata ka: Alexander Payne'i "About Schmidt", Wim Wendersi "Don't Come Knocking", Clint Eastwoodi "Gran Torino". 6/8

TEMA SAABUMISE PÄEV (Book chon bang hyang / The Day He Arrives, Lõuna-Korea 2011). Mustvalge, täiesti tühi oma naba vahtimine. Raske uskuda, et ardentseim Korea-fänngi suudaks sellest rõõmu tunda. 1/8



JALGRATTAGA POISS (Le gamin au vélo / The Kid With a Bike, Belgia 2011). Võimas, valusalt hinge kraapiv lugu poisist, kel tuleb küsida: isa, isa, miks oled sa mind maha jätnud? Hiilgav film, milles on traagilist suurust. Cannes'i festivalil Ceylani "Anatooliaga" hõbedat jaganud film kujutab ideaalide ja reaalsuse konflikti ning uurib fundamentaalseid küsimusi hea ja kurja, maailma ja Jumala kohta. Mida me peame tegema, kui Jumal on surnud või ei hooli meist? Millele me saame loota, kui oleme täiesti üksi? 8/8

LÕIGE (Cut, Jaapan 2011). Tea, miks need jaapani filmid nii üüratult pikad ja venivad peavad olema, isegi kui režissöör on Iraanist nagu antud juhul? Seesinane algas huviäratavalt. Vahva filmikunsti eestvõitleja, justkui jaapani Veiko Õunpuu palvetab Kurosawa haual, kuulutab tänaval filmiusku ja korraldab katusel Buster Keatoni seansi. Aga peagi keerab lugu rutiinsesse yakuza-tubateatri kraavi ja jääbki sinna visisema. Jõudsin mitu korda uinuda ja ärgata - ikka sama jama. Kui viimaks loobusin ja lahkusin, polnud film veel poole pealgi.



MARTHA MARCY MAY MARLENE (USA 2011). Kas lihtsale sõnumile, et hämara kultuskommuuni liige võib igapäevaelus hätta jääda, on vaja pühendada kaks tundi? Aga kena kaameratöö ja kangelanna (Elizabeth Olsen). Debütant Sean Durkin krooniti Sundance'il parimaks lavastajaks. 4/8

ROOSTE (Ruggine, Itaalia 2011). Neti pildi taga varjab end otsatu pateetiline härja ila pedoteemadel. Tüütu ja piinlik. 1/8



KOTOKO (Jaapan 2011). Hüsteeria ja hullus, kisa ja pisarad. Laulunumbritega pikitud surmtõsine võlla-absurd. Shinya "Raudmees" Tsukamoto suudab juba esimese veerandtunniga emaduse kohta rohkem huvitavat öelda kui palju kiidetud "Kevin" kahe tunniga. Umbes nagu "Mulholland Drive" ja "Guilty of Romance" kokku, kuid lühem, sisukam ja konkreetsem kui Sono ning verisem kui Lynch. Vaat sihuke jaapani kino mulle juba istub. 7/8

MARATONIPOISS (Marathon Boy, Inglismaa-India 2010). Äärmiselt huvitav ja dramaatiline BBC dokk mudilasest, kes alates neljandast eluaastast maratoni jookseb, ja tema ümber vohavaist intriigidest. 8/8



PÖFF 2011: kümme soovitust ja päevaraamat: esimene, teine, kolmas osa.

26. nov 2011

Pöfihullu päevaraamat 2011, vol. 3



ARTIST (Prantsusmaa 2011). Stiilipuhas mustvalge tummfilm. Möödunud sajandi alguse vaimus välja peetud hollivuudi muinasjuttu võib ehk pidada loona õhukeseks, aga kahtlemata on see meisterlikult teostatud. 6/8

TEINE MAA (Another Earth, USA 2011). See, kullakesed, pole mingi ulme, vaid odav ja õõnes melodramaatiline juuu-raaa. Kole pilt ja pateetiline stsenaarium. 2/8



AHVIPLIKAD (Apflickorna / She Monkeys, Rootsi 2011). Lisa Aschani debüüt-täispikk on võimsa kaameratööga vaikne tüdrukute arengulugu. Vorm pääseb ehk enamgi mõjule kui sisu - ses mõttes nagu Sofia Coppola "Virgin Suicides", aga kui peaks praegu kahe filmi vahel valima, eelistaksin vist "Ahviplikasid". 6/8

UNUSTATUD UNELMATE KOOBAS (Cave Of Forgotten Dreams, Kanada-USA 2010). Teine katse Werner Herzogi koopadokki vaadata (esimest kirjutasin siin). Hea ja huvitav dokumentaal 30 tuhande aasta vanustest koopajoonistest. Koobas on üks väheseid keskkondi, kus 3Dst mingit tolku on. Hinne filmile: 6/8, aga võib vaid kujutleda, kui vägeva mulje jätaks see film korralikus kvaliteedis näidatuna. Väidetavalt oli seekord kõik kontrollitud ja korras, isegi filmi tegijate poolt, aga võrreldes kasvõi treileriga olid värvid endiselt paigast ära. Esimese seansi täielikku värvipuuduse asemele oli tõesti tekkinud pisut värvi, eelkõige punast, ent roheline oli ikka puudu. Hinne seansile: 4/8.



KÕIK VÕIDAVAD (Win Win, USA 2011). Muhe ja inimsõbralik väike draama väikeste inimeste väikestest valikutest. Paul Giamatti ("Sideways") teeb päris vahva osa. 6/8

TÕUTÄKK (Starbuck, Kanada 2011). Hästi nunnu, kuid minu maitse jaoks veidi liiga magus ja aeglane heatujufilm. Anekdootlik lugu küll, aga see eestikeelne pealkiri on ikka päris kohatu. 5/8

KAOTATUD ELU (Kechikkan hayot / Late Life, Usbekistan 2011). Ehk oli mõni usbeki film põhjuseks, miks Borat Sagdijev neid ei armastanud? "Kazakhstan friend of all except Uzbekistan, they very nosey people with bone in their brain." 1/8



KAPLINSKI SÜSTEEM (Eesti 2011). Väike dokk suurest luuletajast passiks üsna kenasti "Eesti lugude" sarja, kui see poleks prantsuse ja inglise keeles. Süsteemi justkui tuvastada ei õnnestunud. Ega seda, kellele film täpsemalt suunatud on. Kirjaoskaja eestlane ei leia siit suurt miskit uut peale teadmise sellest, kuidas elatanud poeet alasti välja näeb. Küsitav, kas üpris põgusalt teemat riivav film suudab välismaalastes huvi äratada. 4/8

VEEALUNE ARMASTUS (Onna no kappa / Underwater Love, Jaapan-Saksamaa 2011). Roosa lo-fi fantaasia, mis kombineerib erootikat, jaapanlikku jämekoomikat, mütoloogiat ja karaokelikke muusikanumbreid Stereo Totalilt. Hoolimata sellest, et operaatoriks on Christopher Doyle, näeb see kõik paberil märksa lootustandvam välja kui ekraanil. Võiks öelda, et tulemus on väiksem komponentide summast. Ei jaksanud lõpuni vaadata.

LEIN (Mourning, Iraan 2011). Kaunis minimaalne draama, mis annab sõnadele 'rõudmuuvi' ja 'tummfilm' uue sisu. Meenutab nii Kiarostamit kui Ceylani. Iraan on ikka tugev filmimaa küll, midagi pole öelda. 7/8



PÖFF 2011: kümme soovitust ja päevaraamat: esimene, teine, neljas osa.

25. nov 2011

Pöfihullu päevaraamat 2011, vol. 2



BEEBIMONITOR (Babycall, Norra 2011). Tõsiselt hull, kõhe ja kriipi film. Noomi Rapace ("Lohetätokaga tüdruk") mängib hiilgavalt. 8/8
PALAWANI SAATUS: BUSONG (Busong / Palawan Fate, Filipiinid 2011). Üsna nunnu šamaaninaivism ja džunglieksootika kauni troopilise looduse taustal. 5/8



KADUNUD AAFRIKAS (Kidnappet / Lost in Africa, Taani 2011). Taani perre adopteeritud neegripoisi uskumatud seiklused Keenias. Rutiinne ja üllatustevaba noortekas. 3/8

PÄEVALILLETUND (Sunflower Hour, Kanada 2011). Lo-fi pseudodokk. Poolteist tundi lamedat peldikuhuumorit vähemuste aadressil. Publik naeris mõnevõrra, aga mulle jättis see asi ikka väga hõreda, punnitatud ja vaimutu mulje. Küllap kõige kesisem Kanada film, mida ma kunagi näinud olen. 3/8

HABEMUS PAPAM - MEIL ON PAAVST (Itaalia 2011). Muhe ja südamlik, aga veidi vanainimeselikult uimane ja lahjavõitu dramöödia. Meenutagem Johannese ilmutust: "Aga nüüd, et sa oled leige ja mitte külm ega kuum, sülitan ma su välja oma suust." Vanamehed on vahvad. Film jõuab detsembris ka kinno. 6/8



SAATAN VÄLJA (Hors Satan / Outside Satan, Prantsusmaa 2011). Bruno Dumont'i ("Hadewijch") karmilt iseäralik, raske ja krüptiline religiooni-teemaline kunstfilm, mida vähe karastunud või algajale filmisõbrale vast ei soovitaks. Neil, kellele istuvad Tarri "Torino hobune" või Ceylani "Ükskord Anatoolias", tasub aga kindlasti ka Dumont'ile pilk peale heita. Ja vastupidi. 6/8

LIHTNE ELU (A Simple Life, Hongkong 2011). Ann Hui kena ja rahulik vanadekodu-draama, pikk ja aeglane nagu Jangtse. Parima naisosa priis Veneetsiast. 5/8



UNUSTATUD UNELMATE KOOBAS (Cave Of Forgotten Dreams, Kanada-USA 2010). Werner Herzogi kolmemõõtmeline koopadokk on kahtlemata põnev ja visuaalselt kaunis, aga selle seanss Solarises nägi välja nagu hall poriloik. Üks mu tänavuse festivali oodatumaid filme oli olematu projektsioonikvaliteediga totaalselt pekki keeratud. Eriti kurb on see, et suur osa publikust tõenäoliselt arvas, et see asi peabki nii kole ja värvitu olema. Filmile poleks säherduse pirakvaliteedi põhjal õiglane hinnet panna, aga seansi hindeks on 1/8. (PS. Vaatasin filmi veel teisel, veidi vähem äpardunud seansil ja panin hindeks 6/8).

MICHAEL (Austria 2011). Järjekordne Austria režissöör üritab jätta muljet, nagu elaksid Adolf Schicklgruberi sünnimaal ainult ilged perverdid. Aga Haneke on selle meile juba varem selgeks teinud. Artise seanss oli filmi sisuga harmoneeruvalt koledas hajuvas, korraliku värvi ja kontrastita digikvaliteedis. 4/8



ROSA (Poola 2011). Lõpuni ei vaadanud, nii et hinnet ei pane, aga alguse põhjal tundus olevat igati korralik ajalooline draama, huvitavam kui näiteks "Polli päevikud".

ET MEELDIKS KÕIGILE (Eesti 2011). Miskipärast sattusin aasta algul valminud monumendidokki alles nüüd nägema. Kristina Norman uurib rahvusluse sisemist koomikat, näidates, et eesti identiteedi ühe tõhusama ja toredama tugisamba - eneseirooniaga - on kõik korras. Aga ta ei tee seda küüniliselt, vaid leebe huumoriga ning kokkuvõttes jättis film üllatavalt mõnusa tunde, et eestlane olla on siiski hää. Naljakate ligimeste naljakas sekeldamine. Parimaid eesti filme tänavu. 7/8



PÖFF 2011: kümme soovitust ja päevaraamat: esimenekolmas, neljas osa.

21. nov 2011

Pöfihullu päevaraamat 2011, vol. 1

Festivali ajal teadagi põhjalikult kirjutada ei jõua. Siit esimene ports lühimuljeid.

Animated Dreamsi AVASEANSS. Avamiskõneluste planeerimata koomika järel sai näha üht jaapanlanna etüüdi ja nelja uut eesti lühianimat. Kolm neist olid Nukufilmi toodang, mis minuga suurt ei rääkinud. Ainus joonisfilm, Kristjan Holmi "SUUR MAJA" tegi seda küll. Vahva lihtne joon ning mõnus heli ja pildi koosmõju. Vaimukas asi.



CEDAR RAPIDS (USA 2011). Elurõõmus ja lihtne indikomöödia sellest, et isegi kindlustusagendid on inimesed, vähemalt väiksemais kohtades. Hea pretensioonitu meelelahutus kõigile, kes pelgavad häirivaid ja masendavaid filme. 7/8

TEE NAGU TEISEDKI (Á annan veg / Either Way, Island 2011). PÖFFi tänavu erakordselt sujuvalt kulgenud avamisele järgnenud ametlik avafilm. Staatiline tekstipõhine minimalism avara maastiku taustal. Mitte kui midagi ei toimu, kaks teetöölist räägivad omavahel natuke naissuhetest. Isegi lühifilmi kohta oleks nagu tühjavõitu, aga see on täispikk. 2/8



ME PEAME RÄÄKIMA KEVINIST (We Need to Talk About Kevin, Inglismaa 2011). Tugevad näitlejatööd, Tilda Swinton on muidugi hea, aga film ise mitmes mõttes kohutav - esiteks teema, aga ka pikkuse, venivuse, paatoslikkuse ja pretensioonikuse poolest. Loos ei puudu teatud iva, aga ma soovitaks seda tarbida pigem raamatu kujul hoolimata sellest, et ma pole toda lugenud. Pseudosügavus ja emo-exploitation, ütleks ma filmi kohta. Märgin igaks juhuks ära, et minu arvamus on vähemuses, üldiselt on see üsna kõrgelt hinnatud film. 3/8

CORALINE (USA 2009). Haruldane näide sellest, kuidas üks film võib anda silmad ette raamatule, mille põhjal ta tehtud on. Neil Gaimani fantaasiajutt oli okei, aga see animatsioon on lausa võluv. Parimaid nukufilme, mida ma näinud olen. 8/8



VAHESEINAD (Medianeras / Sidewalls, Argentiina 2011). Leige ja lahja romantiline ilulemine, idee poolest nagu vaese mehe "Merehädaline Kuul". Buenos Aires, imekaunis kangelanna, urbaanne üksindus ja igatsus - arvatavasti istub sihuke värk päris paljudele. Palju nii-öelda sügavat jutustajateksti, mis ei sisalda ühtki värsket mõtet, ja paar kena slaidšõud. Kui sirvid selle asemel mõnda fotajakirja, on elamus sama, aga aega hoiad kõvasti kokku. 3/8

DAVID JA KAMAL (USA-Iisrael 2011). Kui eelistate originaalheliga filme, tasub Justi puhul ette uurida, ega film pole peale loetud tõlkega. Ma muidugi ei taiband seda teha, ja kuna film paistis pealegi linastuvat DVD-lt, jäigi see vaatamata.

HÄDA ARMASTUSE JA SEKSIGA (The Trouble with Love and Sex, Inglismaa 2011). BBC õppefilm psühholoogilise abi kasulikkusest dokumentaalheliga animatsiooni vormis. Mõõdukalt huvitav telesaade. 4/8



50/50 (USA 2011). Sünge teema meeldivalt helge ja tasakaalukas käsitlus, mis suudab hoiduda nii traagitsemisest kui labasest jandist. Joseph Gordon-Levitt ("Hesher") ja Anna Kendrick ("Up in the Air") teevad väga sümpaatsed rollid. Film jõuab detsembris ka kinolevisse. 7/8

KÕIGE LÕPUS (At the End of It All, India 2011). Puruvaese rikšajuhi bollivuud (tegelikult küll noore bengaallanna debüüt). Kaks tundi. Sub-DVD-kvaliteet. Heli nagu Moskva rongis. Selline lüüriline nostalgiaklimp sünnib, kui isaelevant joob peaparanduseks kolm lassit, tõmbab triibu karrit ja aevastab. 1/8



PÖFF 2011: kümme soovitust ja päevaraamat: teine, kolmas, neljas osa.

18. nov 2011

Üks kass Pariisis / Une vie de chat

"Une vie de chat", Prantsusmaa-Holland-Šveits-Belgia 2010. Rež. Jean-Loup Felicioli, Alain Gagnol. 70 min.


Kenasti joonistatud, kuigi sisult üsna tavapärane lasteanimatsioon politseinike tütre, varganäo ja nende ühise kassi seiklustest. Aga prantsuse keeles! Französisch! Oh-là-là! Kas saaks olla veel midagi kaunimat? Mis võiks olla erootilisem Eiffeli tornist? Iga mudilanegi teab, et prantsuse keel on universumi kõige ilusam keel, mis mõjub alati ja igas olukorras igaühele nagu John Cleese'i vene keel Wandale. Sama kaunid ja maagilised on veel ainult sõnad "armastus", "Pariis" ja "Coco Chanel". Nende järgi tunneb gurmaan oma ära.



Nende sõnadeta pealkiri pole mingi pealkiri. Näiteks "Vie héroïque" - "Heroiline elu". Igav, eks ole? Keda see elu huvitab? Elu on meil endalgi küllalt. Õnneks saab pidu parandada, kui teha sellest "Huligaani armastus". Või keda kotib "Kassi elu"? Mitte kedagi. Aga kuidas tundub "Üks kass Pariisis"? Mais oui, bien sûr! 

Comprenez-vous? See on intergalaktilise edu retsept. Tuleb ainult silme ees hoida jumalikku ideaali, vormelit, milleni me siin maises hädaorus kunagi ei küündi: "Coco Chanel armastab Pariisi" - ja voilà, igast ekskremendist saab baguette. "Transformerid: langenute armastus". "X-mehed Pariisis". "Eliitkillerid ja Coco Chanel". Milline salapära! Milline dekadents! Milline sarm!

Ja see "üks" on ka väga ilus, sest artiklite puudumine on just see üks asi, mis maakeele nii matslikuks teeb. Tõlkigem nad ikka kenasti ära: "Üks kala nimega Wanda", "Üks üksik mees", "2001: üks kosmoseodüsseia".

Kohtumiseni Pariisis, mu armsad!




"Üks kass Pariisis" PÖFFil. Hinnanguid: IMDB (7.1/10), Eva (7/10).

Videviku saaga. Koidukuma. Osa 1 / The Twilight Saga: Breaking Dawn. Part 1

"The Twilight Saga: Breaking Dawn. Part 1", USA 2011. Rež. Bill Condon. 117 min.


Mu esimene "Twilight". Läksin kinno kindla veendumusega, et kui peaksin sellest kirjutama, saan kasutada väljendit "valus pask". Tehtud, linnuke kirjas, aga see pole hinnang. Pelgan muutuda paariaks ja puutumatuks, kaotada suurema osa lugejaid, kõik sõbrad ja kutse blogijate kokkutulekule, ent ei saa siiski öelda, et see oleks maailma halvim film. Mitte et sihuke loid ilulemine mulle hirmsasti istuks - see huvitab mind enam-vähem sama palju kui kaubamaja vaateaken. Aga "Twilight" polegi mõeldud mulle, vaid tütarlastele, ja sihtgruppi arvestades on "Breaking Dawn" laitmatult tehtud megaeelarvega ulmeline seep. Umbes nagu "Heroese" kolmas hooaeg kergete Coppola "Dracula" elementidega.

Õilsad, kaunid, kahvatud, kuid temperamentsed tegelased, sulnid maastikud, luksuslikud interjöörid, eksootika, romantika ja siivas erootika - nagu kolmkümmend aastat noorem, heteroseksuaalne ja monogaamne vastus "Seksile ja linnale". Postkaardivaade Riole, paradiisisaar ja kuukuma ookeanil. Kui muusikast parelleele otsida, siis nagu Kenny G kohtuks James Bluntiga. Unelmate pulm, Trieri "Melanhoolia" pulma absoluutne vastand. Langevad õielehed, pisarad, kangelanna nimi on Bella Swan. Niipaljukest kui ses glosspaberist pildiajakirja-maailmas üldse probleeme esineb, on need üleloomulikud. Igapäevamured puuduvad sootuks, toimetulekuraskusi ei eksisteeri, suhted on lihtsad ja põhinevad alati suurtel ja puhastel tunnetel, hirm seksi, sigimise ja surma ees on kanaliseeritud müstikasse, et vaataja saaks olla kindel, et tal pole nende jamadega mingit pistmist. Perfektne eskapistlik fantaasia.

Hea küll, igaüht ei köida steriilsed disainvampiirid ja klanitud libahundid, mõni armastab hoopis mörisevaid zombisid ja tilkuvaid tulnukaid - aga jäägu igale oma kujutlusilm, mida eelistada pettumustega tädetud tõelisuse kõrbele. Fantaasialembus pole ju mingi süü, olgu fantaasiad millised tahes. Kui teos kehastab unelmaid ja valmistab rõõmu, siis antagu minna.

Ise sain taustsüsteemi tundmata vaid paar korda muheleda - tänu jõulisele, klišeid mitte pelgavale retoorikale ja kohmakavõitu võsavillemi-efektidele -, aga suur saalitäis noori neide lustis kuuldavalt. Tapvalt igav polnud mulgi, lõpu poole hakkas nagu natuke juba toimuma. Enam-vähem nagu tänavune "Punamütsike", ainult pikem ja aeglasem.

Küllap toovad need kalbed vereimejad ja libasoed veel laiale publikule palju toredaid hetki, kui valmivad paroodiad, mille jaoks kogu see värk on nagu loodud. Ei jõua ära oodata linateost "The Twilight Saga: Breaking Wind".



"Videviku saaga: Koidukuma - Osa 1" PÖFFil ja kinodes: Solaris, Forumcinemas, Tartu Cinamon. Hinnanguid: IMDB (3.8/10), Rotten Tomatoes (29%), Roger Ebert (5/8).

17. nov 2011

Rünnak rajoonile / Attack the Block

"Attack the Block", Inglismaa 2011. Rež. Joe Cornish.


Ei hakka siin põõsa ümber peksma, vaid ütlen otse: haaravamaid tänavusi ulmekaid "Lähtekoodi" kõrval ja parim tulnukafilm pärast "District 9". Nagu viimase režisöör Neill Blomkamp, nii on ka Cornish lavastajana debütant ja mõlema linateosed on kui värske briis läppuma kippuvas žanris, mida viimasel ajal paremal juhul sisustavad uusversioonid nagu "The Thing", halvemal juhul aga kulunud ideede väsinud taastöötlused nagu "Super 8" või arutud rahaveskid nagu "Battle Los Angeles".

"D9" võlus eelkõige uutmoodi tulnukatega. Siinsed tulnukad on ka toredad ja omanäolised, aga suurema magneedina mõjub hoopis realistlik "teine London", mida silmaringi reisijuhist ei leia. Samasugused alamklassi alaealised, kelles seisnes mu jaoks seisnes Andrea Arnoldi draama "Fish Tank" kogu veenvus. Arnoldi filmiga seob Cornishi debüüti ka moekas saundträkk: taustal pulseerib pea pidevalt Basement Jaxxi tüüpide keeratud biit.

Nii et "Attack the Blocki" sarm on suuresti tänavakultuuris - mis on viisakas väljend ütlemaks, et tegelikult on peategelased lihtsalt teismelised pätid, needsamad, kes alles hiljuti Londonis autosid süütasid ja poode rüüstasid. Jätab autentse ja usutava mulje, eriti et tegelasi ei püüta kunstlikult heaks ega sümpaatseks muuta. Lisaks lustakas dialoog, tihe tempo, piisavalt rutiinivaba stsena, pisut goret ja ohtralt huumorit nii kanepiga kui ilma. Kokku suurepärane ulme-meelelahutus.


PS. Kõike arvesse võttes on hämmastav, et juulis linastunud film pole oma eelarvet tagasi teeninud. Mis siis veel, kui mitte see? No ehk jõuab veel. Ehk on sõltumatuil filmidel veel lootust.



"Rünnak rajoonile" PÖFFil. Hinnanguid: IMDB (6.8/10), Rotten Tomatoes (90%), Roger Ebert (6/8), Spellbound (8/10), Cochrane (7/10), Malcolm (6.5/10), lyhiyhendused (tubli!).

16. nov 2011

Jelena / Елена

"Елена" / "Elena", Venemaa 2011. Rež. Andrei Zvjagintsev.


Kõige suuremaist filmielamusist on tihti raske rääkida. "Jelena" viib mind üsna samasugusesse kimbatusse nagu näiteks Alejandro González Iñárritu "Biutiful", millest kirjutamiseni pole juba ligi aastapäevad jõudnud. Mõni film on nii eriline, et sobivaid sõnu on keeruline leida.
Alustaks vast sellest, et Andrei Zvjagintsevi kolmas täispikk meenutab sisult nii vene kirjandusklassikat kui antiiktragöödiaid. Tegelased on tavalised inimesed, kes elavad igapäevast elu, kuid ka selles elus tuleb langetada suuri otsuseid. Mõnes mõttes on see elu keskkonnast tingitud ja paratamatu, saatus juhib inimesi nagu Oidipust, teisalt on teemaks valik justkui Rodion Raskolnikovi puhul. Ka Jelena on ambivalentne, aga kergem mõista kui hukka mõista. Ent kui Oidipus ja Raskolnikov paistavad oma sümbooolsuses meie tühisest elust palju suuremad, ja neid saab tänu sellele hõlpsasti unustada ja tõrjuda, siis Jelena elulisusest pole pääsu. Tema lugu tundub siin ja praegu mitte lihtsalt võimalik, vaid vältimatult reaalne. Me ei ela küll Venemaal, aga ei kahtle, et säärased asjad juhtuvad meie seas ja meie ajal. Ühest küljest on see mudel, aga teisest küljest elu ise, läbilõige ühiskonnast ja põlvkonnist. Tegelased ei tundu näitlejatena, vaid otse tänavalt ja kortereist leitud inimestena.

Viis, kuidas Zvjagintsev oma lugu esitab, pole vähem imetlusväärne kui selle realism: rahulik, ökonoomne, pealetükkimatu, kindel. Ma teen siin sõnu, aga filmis on teksti väga napilt, vaid jaopärast. Eetikaküsimused võivad olla "Jelena" tuum, kuid film sööbib mällu visioonina, pildina, mille iga väikseimgi detail on paigas. Külm, värvivaene koloriit, minimalistliku interjööri kõledus, mõõdetud tempo, telemängude ebainimlik loba, Glassi kolmas sümfoonia.

Mõni näeb taevast ka siis
kui silmad on maas.


Mõni ei näe kunagi.

Katarktiline pessimism.



"Jelena" PÖFFil. Hinnanguid: IMDB (7.9/10).

2011 novembri esimene pool kinodes

Lühidalt PÖFFi-eelsest novembripoolest, kus käesolev filmiaasta esines üsna nõrgalt - paremad filmid olid vanemad.



KURADISAARE KUNINGAS (Kongen av Bastøy / King of Devil's Island, Norra 2010, 120 min). Valdavalt Eestis üles võetud aeglane ja klassikaline, kuid pikapeale hingeminev, lausa raputav ajalooline draama noorukite kolooniast. Suur ülekohus, suur traagika ja Sigur Rós. Soovitan. 7/8

LOURDES (Austria 2009). Jessica Hausneri ilus imelugu. Euroopa filmiauhind parimale näitlejannale: Sylvie Testud. Loe õige pisut pikemalt siit. 7/8



MÄSS PILVELÕHKUJAS (Tower Heist, USA 2011). Suurejooneline, mõnevõrra üllatuslikult nauditav kelmikomöödia pahast kapitalistist ja talle kätte maksvaist hädavarestest, kus hetketi aimub lausa "Suure võidusõidu" (1965) või "Banzaï" (1983) vaimu. 6/8

VERINE OSARIIK (Red State, USA 2011). Kevin Smithi filmograafias on nii väga häid asju ("Clerks") kui väga halbu ("Clerks 2"). Jõhker ameerika-teemaline satiir "Red State" pole kumbagi, aga jääb ikka pigem plusspoolele. Väike veider indi, mille kolm allikat ja kolm komponenti on "Texas Chainsaw Massacre", "Jesus Camp" ja "Dr Strangelove". 5/8



ÜKS PÄEV (One Day, USA-Inglismaa 2011). Mulle hirmsasti meeldib Anne Hathaway ja taanlanna Lone Scherfig lavastas kunagi ammu toreda romkommi "Itaalia keel algajaile", aga seesinane romanss siin on kahjuks trafaretne, hõre ja veniv. Headest eeldustest hoolimata üpris tüütu seebiooper. 4/8 (Muidugi, naistele võib selline asi märksa paremini peale minna - Anne 10/10).

SUREMATUD (Immortals, USA 2011). Tarsem Singhi uhke pildiga, kuid täiesti sisutu ja paduigav mütoloogia-aineline märul. Loe pikemalt siit. 2/8



TÄITSA LÕPP (Eesti 2011). Talgufilmi rahvahariduslik idee ja suutlikkus filmitegu massidesse viia on kiiduväärne. Ent kuivõrd oluline oli teekond, mitte tulemus, pole ime, et film ei pakkunud mulle kui kõrvalseisjale suurt enamat peavalust (sõna otseses mõttes, ja mu pea ei valuta muidu peaaegu kunagi). 2/8

11-11-11 (USA-Hispaania 2011). Korraga hakkas jooksma mitu filmi, mille plakatil oli suurelt esitletud kuus ühte. Ükski neist ei kõlba vaadata, aga seesinane on non plus ultra. Ainus põnev asi selle õuduspõneviku juures on küsimus, miks nii õudne käkk on üldse kavva võetud. Aasta halvima filmi konkursi tõenäoline võitja. 0/8



Eriprogrammidest toimus Artises prantsuse doki nädal "Pariisi taeva all", mille esimest filmi vaatama sattununa tulin veerand tunniga tagurpidi tagasi ja rohkem ei läinud. Keskpärane telesaade nostalgilises VHS-kvaliteedis. Ehk olid ülejäänud etemad või siis on Pariisi-friikide latt nii madal, et kõlbab n'importe quoi.

Ühekordse seansina näidati Artises nelja uut tänavust "Eesti lugu", mida oli taas rõõm vaadata nagu mullu ja muistegi. Neid seansse võiks veidi rohkem olla, no kasvõi nädalajagugi. Publikut, kellele ligimeste dokumenteeritud elu Eestimaal kinnominekuks piisavalt huvi pakub, võiks niipalju ikka leiduda. Seekordsetest lugudest jäid enim meelde muhe Lõuna-Eesti külarahvas Kätlin Kaganovitši ja Mart Rauna "Kartuli Wabariigis" ja Valentin Kuigi sotsiaalset närvi näpistav Tallinna reisisaatjate-dokk "Reis". Esimene neist tuleb ETV ekraanile nädala pärast, 23. novembril, teine 30. novembril.

Sõpruses leidis aset loodussõbralik Katusekino filmide recycling, mille käigus taaslinastusid muuhulgas Kieślowski vägeva värvitriloogia teine ja kolmas osa (sic! esimest mitte), Peter Weiri üsna okei gulagi-rõudmuuvi "Tagasitee" ja David Lynchi tippsaavutusi "Mulholland Drive". Ise sattusin vaatama kassettfilmi "Tokyo!", millest jäi kesisevõitu mulje (4/8).

Novelli-nimeline söögikoht korraldab novembris PÖFFi-neljapäevi, kus näidati kaht väga head asja: Jaco van Dormaeli säravat ulmekat "Mr Nobody" ja Terry Gilliami piirideta fantaasiat "Doktor Parnassuse imaginaarium". Viimasest olen pikemalt kirjutanud siin.



Oktoobri teine pool kinodes

15. nov 2011

13 palgamõrtsukat

"Jūsannin no Shikaku" / "13 assassins", Jaapan-Inglismaa 2010. Režisöör Takashi Miike. 141 min.

Soolikaid seal songiti ja tõusid lihakuhilad,
raiusid seal meie poisid hirmsas vihatuhinas...

IMDB andmeil on Takashi Miike tänaseks lavastanud 87 filmi. Enamus neist, sealhulgas viimase paari aasta toodang, on mul nägemata. Eelmine Miike, mis mulle midagi ütles, oli "Izo" (2004). See on nüüd järgmine.



Abstraktne verepulm "Izo" rääkis ajaloolisest samuraist vähimagi realismita. Niipalju kui ma seitsme aasta takka mäletan, polnud seal mingit lugu. Kogu kahetunnine film seisnes ainult liharaiumises. Izo jaoks ei vaja tapmine mingit põhjust ega ajendit, see on tema olemus. Tulgu vastu kes tahes, sada samuraid või Buda ise - Izo reaktsioon on röökida "Izoooo!" ja katanat keerutades rünnakule tormata. Väga järjekindel tegelane, Hamleti vastand. Verine universum, vägivald kui eksistentsi alus, ka metafüüsilisel tasandil. Vägivald kui asi iseeneses, kategooriline imperatiiv. Verine eksistentsialism.

See filosoofiline splätter avaldas mulle suurt muljet. Suuremat kui näiteks Gaspar Noé "Üksi kõigi vastu" või Lars Trieri "Antikristus", mis räägivad ka kumbki omal verisel moel maailma olemuslikust julmusest. Suuremat kui Nicolas Winding Refni "Bronson" ja "Valhalla Rising". Eelistaks siiani "Izot".



Ultravägivald iseloomustab paljusid Miike filme ja paistab tema maailmapildi lahutamatu osana, aga just "Izo" näikse olevat mitmeti "13 palgamõrvari" eelkäija. Viimane räägib samuti samuraidest, aga on põhimõtteliselt igati realistlik ajalooline draama. Jidaigeki, öeldakse. Riimeik pealegi.

Ajas ja ruumis kauge kultuuri kandjate käitumine "13 palgamõrtsukas" võib tunduda XXI sajandi eurooplase vaatevinklist raskesti arusaadav, kuid on psühholoogiliselt põhjendatud. Šoguni poja Naritsugu sihitu julmus tuleb karistamatuse tundest; samuraide tegevus võib olla peaaegu sama verine ja halastamatu, kuid rajaneb rangel aukoodeksil. Viimane ongi vastus maailma jõhkrusele. Sõjamehel on võimalus ka poris väärikalt surra. Ja kui "Izo" destruktiivsus on asi iseeneses, siis "13 palgamõrtsuka" verine agressioon seisab millegi välise teenistuses, mis annab nende olemisele suuna ja mõtte.



Samuraieetika ise - täielik allumine isandale, vajadusel vabasurma minek - ei vaja mingit põhjendust. See lihtsalt on ja võib tänapäeval paista absurdne, kuid surmapõlgus ja põhimõtetele kindlaks jäämine äratab lugupidamist igal juhul, ja absurdsete põhimõtete puhul eriti. Raske öelda, kas enam "13 salamõrtsuka" realismiläheduses või "Izo" abstraktsioonis.

Mõlemad on suurejoonelised filmid, kus Miike isikupärane käekiri selgelt tunda.




"13 palgamõrtsukat" PÖFFil. Hinnanguid: IMDB (7.8/10), Rotten Tomatoes (95% fresh), Roger Ebert (7/8), Trash (8/10).

10. nov 2011

PÖFF 2011: kümme soovitust

"Oi hundi ulgumist! Uh! Ah!" kõõrutas Ain Zak kunagi mono-ooperis "Tagahambad". Selle looga, mida juutuubis kahjuks ei leidu, tahaks tervitada kolmapäeval, 16. novembril algavat viieteistkümnendat PÖFFi.



PÖFFi programm ripub juba võrgus ning erinevalt eelmisest aastast olen tänavu üht-teist näinud, mida oskan ette soovitada. Niisiis: kümme filmi, mida võib rahus kaeda, pelgamata, et taprihinnaga piletite eest letti laotud eurokuhil tuulde läheb.



ARIRANG (Lõuna-Korea 2011) - Kim Ki-Duki minimalistlik autoportree-dokk. Jäta geniaalne režissöör kaamera ja deprekaga üksi suvilasse, ja ta nikerdab põlve otsas põneva asja kokku. Aga see on midagi hoopis muud kui mehe mängufilmid, nii et olge valmis üllatuma. 7/8. Mu Armastuse ja Anarhia aegne (a&a) nupp. Vikipeedia. Poff.ee

ARMASTUSES SÜÜDI (Koi no tsumi / Guilty of Romance, Jaapan 2011). Sada nelikümmend minutit seksi, vägivalda ja äraspidi huumorit Sion Sonolt. Ehe Aasia friigifilm. 6/8. Mu a&a nupp. Poff.ee



JELENA (Елена, Venemaa 2011) Andrei Zvjagintsevi ("Tagasitulek") vaikne, kaunis ja mõjuv draama eetilistest valikutest tänapäeva Venemaal. 8/8. Pikem jutt sellest filmist. Poff.ee

MÄNG (Play, Rootsi 2011). Ruben Östlund vaatleb tolerantsi ja ükskõiksust laste kaudu. Tõhus ühiskonnakriitika, raju realism. Uue sajandi "Kärbeste jumal". Minu jaoks üks käesoleva filmiaasta suuremaid elamusi. 8/8. Mu a&a nupp. Poff.ee



NADERI JA SIMINI LAHKUMINEK (Jodái-e Náder az Simin / Nader and Simin: A Separation, Iraan 2011). Asghar Farhadi piibellikult lihtne ja vägev draama on veel üks tänavusi filmitippe. Berlinale võitja. 8/8. Mu pikem postitus sellest filmist. Vikipeedia. Poff.ee

NORRA POJAD (Sønner av Norge / Sons of Norway, Norra 2011). Jens Lieni ("Tüütu mees") muhedalt hoogne kasvulugu ja punk-komöödia Johnny Rotteni episoodilisel osavõtul. 7/8. Mu a&a nupp. Poff.ee



TORINO HOBUNE (A torinói ló / The Turin Horse, Ungari 2011). Kaks ja pool tundi Béla Tarri lohutut, narratiivita, filosoofilist, aga peaaegu sõnatut mustvalget minimalismi pole kindlasti igaühele konti mööda, aga tasub proovimist, kui on huvi filmikunsti äärmiste võimaluste vastu. Žürii grand prix Berlinalelt. 6/8. Pikem postitus.

TÜRANNOSAURUS (Tyrannosaur, Inglismaa 2011). Näitleja Paddy Considine'i ("In America", "Submariin") lavastajadebüüt on psühholoogiliselt veenev, tugevate näitlejatöödega draama agressiivsusest ja sellega kohanemisest. 6/8. Mu a&a nupp. Vikipeedia. Poff.ee



VULKAAN (Eldfjall / Volcano, Island 2011). Vaikne, nappide vahenditega jutustatud inimlikult liigutav lugu vanadusest ja haigusest, kohustusest ja halastusest. Just sedasorti film, mida pärast festivali meie kinodes vaevalt et kunagi enam näha saab. 6/8. Vikipeedia. Poff.ee

ÜKSKORD ANATOOLIAS (Bir Zamanlar Anadolu'da / Once Upon a Time in Anatolia, Türgi 2011). Järjekordne film, mida soovitaks eeskätt eriti suure kinohuviga inimestele. Nuri Bilge Ceylani ("Rõhkkonnad") 140-minutine aeglane ja raskevõitu draama ei pruugi meeldida, kuid jääb kindlasti väga omanäolisena meelde. Cannes'i graandprii. 6/8. Mu a&a nupp. Vikipeedia. Poff.ee



Kahtlemata soovitan vaadata ka Terrence Malicki eksistentsi aluste ja äärmiste piirideni küündivat "ELUPUUD" ("Tree of Life", loe pikemalt siit), mis kuulub kindlalt aasta parimate filmide hulka. Aga et "Elupuu" linastub PÖFFil vaid lõpufilmina ning tuleb kohe pärast festivali, detsembri algul ka kinodesse, siis sellel siinkohal rohkem ei peatu.

PÖFFi-soovitusi tasub vaadata ka Kinolehe La Strada novembrinumbrist.



Lisaks leiab PÖFFi programmist mitu suurepärast filmi, mis siinseis kinodes juba jooksnud - nagu Aki Kaurismäe "Le Havre" või Susanne Bieri Oscari pälvinud "Hævnen" ("Kättemaks", aka "In a Better World", meie kinodes "Taevariik") -, rääkimata vähem suurepärastest nagu Lars von Trieri "Melanhoolia". Ja suure osa kodumaise päris viljaka filmiaasta saagist eesotsas Jaak Kilmi ja Kiur Aarma "Tallinna kilude" ning Jaan Tootseni "Uue Maailmaga". Kel need veel nägemata, maksab ära kaeda.



PÖFF 2011:
- pöfihullu päevaraamat
- parimad filmid
- halvimad filmid
- ääremärkusi