15. nov 2011

13 palgamõrtsukat

"Jūsannin no Shikaku" / "13 assassins", Jaapan-Inglismaa 2010. Režisöör Takashi Miike. 141 min.

Soolikaid seal songiti ja tõusid lihakuhilad,
raiusid seal meie poisid hirmsas vihatuhinas...

IMDB andmeil on Takashi Miike tänaseks lavastanud 87 filmi. Enamus neist, sealhulgas viimase paari aasta toodang, on mul nägemata. Eelmine Miike, mis mulle midagi ütles, oli "Izo" (2004). See on nüüd järgmine.



Abstraktne verepulm "Izo" rääkis ajaloolisest samuraist vähimagi realismita. Niipalju kui ma seitsme aasta takka mäletan, polnud seal mingit lugu. Kogu kahetunnine film seisnes ainult liharaiumises. Izo jaoks ei vaja tapmine mingit põhjust ega ajendit, see on tema olemus. Tulgu vastu kes tahes, sada samuraid või Buda ise - Izo reaktsioon on röökida "Izoooo!" ja katanat keerutades rünnakule tormata. Väga järjekindel tegelane, Hamleti vastand. Verine universum, vägivald kui eksistentsi alus, ka metafüüsilisel tasandil. Vägivald kui asi iseeneses, kategooriline imperatiiv. Verine eksistentsialism.

See filosoofiline splätter avaldas mulle suurt muljet. Suuremat kui näiteks Gaspar Noé "Üksi kõigi vastu" või Lars Trieri "Antikristus", mis räägivad ka kumbki omal verisel moel maailma olemuslikust julmusest. Suuremat kui Nicolas Winding Refni "Bronson" ja "Valhalla Rising". Eelistaks siiani "Izot".



Ultravägivald iseloomustab paljusid Miike filme ja paistab tema maailmapildi lahutamatu osana, aga just "Izo" näikse olevat mitmeti "13 palgamõrvari" eelkäija. Viimane räägib samuti samuraidest, aga on põhimõtteliselt igati realistlik ajalooline draama. Jidaigeki, öeldakse. Riimeik pealegi.

Ajas ja ruumis kauge kultuuri kandjate käitumine "13 palgamõrtsukas" võib tunduda XXI sajandi eurooplase vaatevinklist raskesti arusaadav, kuid on psühholoogiliselt põhjendatud. Šoguni poja Naritsugu sihitu julmus tuleb karistamatuse tundest; samuraide tegevus võib olla peaaegu sama verine ja halastamatu, kuid rajaneb rangel aukoodeksil. Viimane ongi vastus maailma jõhkrusele. Sõjamehel on võimalus ka poris väärikalt surra. Ja kui "Izo" destruktiivsus on asi iseeneses, siis "13 palgamõrtsuka" verine agressioon seisab millegi välise teenistuses, mis annab nende olemisele suuna ja mõtte.



Samuraieetika ise - täielik allumine isandale, vajadusel vabasurma minek - ei vaja mingit põhjendust. See lihtsalt on ja võib tänapäeval paista absurdne, kuid surmapõlgus ja põhimõtetele kindlaks jäämine äratab lugupidamist igal juhul, ja absurdsete põhimõtete puhul eriti. Raske öelda, kas enam "13 salamõrtsuka" realismiläheduses või "Izo" abstraktsioonis.

Mõlemad on suurejoonelised filmid, kus Miike isikupärane käekiri selgelt tunda.




"13 palgamõrtsukat" PÖFFil. Hinnanguid: IMDB (7.8/10), Rotten Tomatoes (95% fresh), Roger Ebert (7/8), Trash (8/10).

2 kommentaari :

Anonüümne ütles ...

Samuraikoodeksi vastuvaidlematu iseloom tuleb eriti hästi esile Masaki Kobayashi filmides "Harakiri" ("Seppuku") ning "Samurai Rebellion", kus filmide peategelased julgevad karmis klannisüsteemis kahelda (juhin tähelepanu sellele, et samuraieetika ja klannisüsteem on ainult osaliselt kattuvad mõisted).

Soovitan, väga head filmid nii tehnilise kui sisu poole pealt (visuaalsest küljest rääkimata).

Aasia filmide austaja

joonas ütles ...

Tänud soovitamast, püüan võimalusel silma peale visata.