21. nov 2011

Pöfihullu päevaraamat 2011, vol. 1

Festivali ajal teadagi põhjalikult kirjutada ei jõua. Siit esimene ports lühimuljeid.

Animated Dreamsi AVASEANSS. Avamiskõneluste planeerimata koomika järel sai näha üht jaapanlanna etüüdi ja nelja uut eesti lühianimat. Kolm neist olid Nukufilmi toodang, mis minuga suurt ei rääkinud. Ainus joonisfilm, Kristjan Holmi "SUUR MAJA" tegi seda küll. Vahva lihtne joon ning mõnus heli ja pildi koosmõju. Vaimukas asi.



CEDAR RAPIDS (USA 2011). Elurõõmus ja lihtne indikomöödia sellest, et isegi kindlustusagendid on inimesed, vähemalt väiksemais kohtades. Hea pretensioonitu meelelahutus kõigile, kes pelgavad häirivaid ja masendavaid filme. 7/8

TEE NAGU TEISEDKI (Á annan veg / Either Way, Island 2011). PÖFFi tänavu erakordselt sujuvalt kulgenud avamisele järgnenud ametlik avafilm. Staatiline tekstipõhine minimalism avara maastiku taustal. Mitte kui midagi ei toimu, kaks teetöölist räägivad omavahel natuke naissuhetest. Isegi lühifilmi kohta oleks nagu tühjavõitu, aga see on täispikk. 2/8



ME PEAME RÄÄKIMA KEVINIST (We Need to Talk About Kevin, Inglismaa 2011). Tugevad näitlejatööd, Tilda Swinton on muidugi hea, aga film ise mitmes mõttes kohutav - esiteks teema, aga ka pikkuse, venivuse, paatoslikkuse ja pretensioonikuse poolest. Loos ei puudu teatud iva, aga ma soovitaks seda tarbida pigem raamatu kujul hoolimata sellest, et ma pole toda lugenud. Pseudosügavus ja emo-exploitation, ütleks ma filmi kohta. Märgin igaks juhuks ära, et minu arvamus on vähemuses, üldiselt on see üsna kõrgelt hinnatud film. 3/8

CORALINE (USA 2009). Haruldane näide sellest, kuidas üks film võib anda silmad ette raamatule, mille põhjal ta tehtud on. Neil Gaimani fantaasiajutt oli okei, aga see animatsioon on lausa võluv. Parimaid nukufilme, mida ma näinud olen. 8/8



VAHESEINAD (Medianeras / Sidewalls, Argentiina 2011). Leige ja lahja romantiline ilulemine, idee poolest nagu vaese mehe "Merehädaline Kuul". Buenos Aires, imekaunis kangelanna, urbaanne üksindus ja igatsus - arvatavasti istub sihuke värk päris paljudele. Palju nii-öelda sügavat jutustajateksti, mis ei sisalda ühtki värsket mõtet, ja paar kena slaidšõud. Kui sirvid selle asemel mõnda fotajakirja, on elamus sama, aga aega hoiad kõvasti kokku. 3/8

DAVID JA KAMAL (USA-Iisrael 2011). Kui eelistate originaalheliga filme, tasub Justi puhul ette uurida, ega film pole peale loetud tõlkega. Ma muidugi ei taiband seda teha, ja kuna film paistis pealegi linastuvat DVD-lt, jäigi see vaatamata.

HÄDA ARMASTUSE JA SEKSIGA (The Trouble with Love and Sex, Inglismaa 2011). BBC õppefilm psühholoogilise abi kasulikkusest dokumentaalheliga animatsiooni vormis. Mõõdukalt huvitav telesaade. 4/8



50/50 (USA 2011). Sünge teema meeldivalt helge ja tasakaalukas käsitlus, mis suudab hoiduda nii traagitsemisest kui labasest jandist. Joseph Gordon-Levitt ("Hesher") ja Anna Kendrick ("Up in the Air") teevad väga sümpaatsed rollid. Film jõuab detsembris ka kinolevisse. 7/8

KÕIGE LÕPUS (At the End of It All, India 2011). Puruvaese rikšajuhi bollivuud (tegelikult küll noore bengaallanna debüüt). Kaks tundi. Sub-DVD-kvaliteet. Heli nagu Moskva rongis. Selline lüüriline nostalgiaklimp sünnib, kui isaelevant joob peaparanduseks kolm lassit, tõmbab triibu karrit ja aevastab. 1/8



PÖFF 2011: kümme soovitust ja päevaraamat: teine, kolmas, neljas osa.

Kommentaare ei ole :