16. nov 2011

Jelena / Елена

"Елена" / "Elena", Venemaa 2011. Rež. Andrei Zvjagintsev.


Kõige suuremaist filmielamusist on tihti raske rääkida. "Jelena" viib mind üsna samasugusesse kimbatusse nagu näiteks Alejandro González Iñárritu "Biutiful", millest kirjutamiseni pole juba ligi aastapäevad jõudnud. Mõni film on nii eriline, et sobivaid sõnu on keeruline leida.
Alustaks vast sellest, et Andrei Zvjagintsevi kolmas täispikk meenutab sisult nii vene kirjandusklassikat kui antiiktragöödiaid. Tegelased on tavalised inimesed, kes elavad igapäevast elu, kuid ka selles elus tuleb langetada suuri otsuseid. Mõnes mõttes on see elu keskkonnast tingitud ja paratamatu, saatus juhib inimesi nagu Oidipust, teisalt on teemaks valik justkui Rodion Raskolnikovi puhul. Ka Jelena on ambivalentne, aga kergem mõista kui hukka mõista. Ent kui Oidipus ja Raskolnikov paistavad oma sümbooolsuses meie tühisest elust palju suuremad, ja neid saab tänu sellele hõlpsasti unustada ja tõrjuda, siis Jelena elulisusest pole pääsu. Tema lugu tundub siin ja praegu mitte lihtsalt võimalik, vaid vältimatult reaalne. Me ei ela küll Venemaal, aga ei kahtle, et säärased asjad juhtuvad meie seas ja meie ajal. Ühest küljest on see mudel, aga teisest küljest elu ise, läbilõige ühiskonnast ja põlvkonnist. Tegelased ei tundu näitlejatena, vaid otse tänavalt ja kortereist leitud inimestena.

Viis, kuidas Zvjagintsev oma lugu esitab, pole vähem imetlusväärne kui selle realism: rahulik, ökonoomne, pealetükkimatu, kindel. Ma teen siin sõnu, aga filmis on teksti väga napilt, vaid jaopärast. Eetikaküsimused võivad olla "Jelena" tuum, kuid film sööbib mällu visioonina, pildina, mille iga väikseimgi detail on paigas. Külm, värvivaene koloriit, minimalistliku interjööri kõledus, mõõdetud tempo, telemängude ebainimlik loba, Glassi kolmas sümfoonia.

Mõni näeb taevast ka siis
kui silmad on maas.


Mõni ei näe kunagi.

Katarktiline pessimism.



"Jelena" PÖFFil. Hinnanguid: IMDB (7.9/10).

Kommentaare ei ole :