18. nov 2011

Üks kass Pariisis / Une vie de chat

"Une vie de chat", Prantsusmaa-Holland-Šveits-Belgia 2010. Rež. Jean-Loup Felicioli, Alain Gagnol. 70 min.


Kenasti joonistatud, kuigi sisult üsna tavapärane lasteanimatsioon politseinike tütre, varganäo ja nende ühise kassi seiklustest. Aga prantsuse keeles! Französisch! Oh-là-là! Kas saaks olla veel midagi kaunimat? Mis võiks olla erootilisem Eiffeli tornist? Iga mudilanegi teab, et prantsuse keel on universumi kõige ilusam keel, mis mõjub alati ja igas olukorras igaühele nagu John Cleese'i vene keel Wandale. Sama kaunid ja maagilised on veel ainult sõnad "armastus", "Pariis" ja "Coco Chanel". Nende järgi tunneb gurmaan oma ära.



Nende sõnadeta pealkiri pole mingi pealkiri. Näiteks "Vie héroïque" - "Heroiline elu". Igav, eks ole? Keda see elu huvitab? Elu on meil endalgi küllalt. Õnneks saab pidu parandada, kui teha sellest "Huligaani armastus". Või keda kotib "Kassi elu"? Mitte kedagi. Aga kuidas tundub "Üks kass Pariisis"? Mais oui, bien sûr! 

Comprenez-vous? See on intergalaktilise edu retsept. Tuleb ainult silme ees hoida jumalikku ideaali, vormelit, milleni me siin maises hädaorus kunagi ei küündi: "Coco Chanel armastab Pariisi" - ja voilà, igast ekskremendist saab baguette. "Transformerid: langenute armastus". "X-mehed Pariisis". "Eliitkillerid ja Coco Chanel". Milline salapära! Milline dekadents! Milline sarm!

Ja see "üks" on ka väga ilus, sest artiklite puudumine on just see üks asi, mis maakeele nii matslikuks teeb. Tõlkigem nad ikka kenasti ära: "Üks kala nimega Wanda", "Üks üksik mees", "2001: üks kosmoseodüsseia".

Kohtumiseni Pariisis, mu armsad!




"Üks kass Pariisis" PÖFFil. Hinnanguid: IMDB (7.1/10), Eva (7/10).

Kommentaare ei ole :