29. nov 2011

Pöfihullu päevaraamat 2011, vol. 4



GENERATSIOON P (Venemaa 2011). Pelevini raamat oli vahva kokkuvõte kapitalismi koidikust üheksakümnendail, mil nii reklaam kui narko olid alles kuul värk. Film on üsna originaalitruu, kuid veidi veniv ja anakronistlik illustratsioon raamatule, mis Pelevinit lugenule just liiga palju ei paku. Oranusest ja vau-faktorist libiseb Ginzburg kuidagi kole pealiskaudselt üle. 5/8

AKKYZ (Kasahstan 2011). Tunnike üsna samas laadis müstikasugemetega looduslähedust jutlustavat naivismi nagu Filipiinide "Busong". Väga maaliline, paksult värvi igas mõttes. 5/8



JOE MAY VIIMSED RIITUSED (The Last Rites of Joe May, USA 2011). Korralik, tugev draama vanast mehest, kes püüab nina vee peal hoida, ehkki õlekõrsi, millest haarata, pole enam jäänud. Ei midagi enneolematut, kuid pisiasjadeni hästi välja peetud. Vaata ka: Alexander Payne'i "About Schmidt", Wim Wendersi "Don't Come Knocking", Clint Eastwoodi "Gran Torino". 6/8

TEMA SAABUMISE PÄEV (Book chon bang hyang / The Day He Arrives, Lõuna-Korea 2011). Mustvalge, täiesti tühi oma naba vahtimine. Raske uskuda, et ardentseim Korea-fänngi suudaks sellest rõõmu tunda. 1/8



JALGRATTAGA POISS (Le gamin au vélo / The Kid With a Bike, Belgia 2011). Võimas, valusalt hinge kraapiv lugu poisist, kel tuleb küsida: isa, isa, miks oled sa mind maha jätnud? Hiilgav film, milles on traagilist suurust. Cannes'i festivalil Ceylani "Anatooliaga" hõbedat jaganud film kujutab ideaalide ja reaalsuse konflikti ning uurib fundamentaalseid küsimusi hea ja kurja, maailma ja Jumala kohta. Mida me peame tegema, kui Jumal on surnud või ei hooli meist? Millele me saame loota, kui oleme täiesti üksi? 8/8

LÕIGE (Cut, Jaapan 2011). Tea, miks need jaapani filmid nii üüratult pikad ja venivad peavad olema, isegi kui režissöör on Iraanist nagu antud juhul? Seesinane algas huviäratavalt. Vahva filmikunsti eestvõitleja, justkui jaapani Veiko Õunpuu palvetab Kurosawa haual, kuulutab tänaval filmiusku ja korraldab katusel Buster Keatoni seansi. Aga peagi keerab lugu rutiinsesse yakuza-tubateatri kraavi ja jääbki sinna visisema. Jõudsin mitu korda uinuda ja ärgata - ikka sama jama. Kui viimaks loobusin ja lahkusin, polnud film veel poole pealgi.



MARTHA MARCY MAY MARLENE (USA 2011). Kas lihtsale sõnumile, et hämara kultuskommuuni liige võib igapäevaelus hätta jääda, on vaja pühendada kaks tundi? Aga kena kaameratöö ja kangelanna (Elizabeth Olsen). Debütant Sean Durkin krooniti Sundance'il parimaks lavastajaks. 4/8

ROOSTE (Ruggine, Itaalia 2011). Neti pildi taga varjab end otsatu pateetiline härja ila pedoteemadel. Tüütu ja piinlik. 1/8



KOTOKO (Jaapan 2011). Hüsteeria ja hullus, kisa ja pisarad. Laulunumbritega pikitud surmtõsine võlla-absurd. Shinya "Raudmees" Tsukamoto suudab juba esimese veerandtunniga emaduse kohta rohkem huvitavat öelda kui palju kiidetud "Kevin" kahe tunniga. Umbes nagu "Mulholland Drive" ja "Guilty of Romance" kokku, kuid lühem, sisukam ja konkreetsem kui Sono ning verisem kui Lynch. Vaat sihuke jaapani kino mulle juba istub. 7/8

MARATONIPOISS (Marathon Boy, Inglismaa-India 2010). Äärmiselt huvitav ja dramaatiline BBC dokk mudilasest, kes alates neljandast eluaastast maratoni jookseb, ja tema ümber vohavaist intriigidest. 8/8



PÖFF 2011: kümme soovitust ja päevaraamat: esimene, teine, kolmas osa.

3 kommentaari :

Raul ütles ...

"Kotoko" on jah üks eriline film. Kas ka sinu jaoks tänavuse PÖFFi kõige raputavam ja tugevam elamus?

Sul on küll hea filmimaitse, aga mulle ikkagi ei mahu pähe, et sa Kevinisse nii leigelt suhtusid. Vaata uuesti üle! :)
Minu jaoks on Swintonile oscari toov film hetkeseisuga parim 2011. aasta omadest.

joonas ütles ...

Kahjuks nägin "Kotokod" ainult udusevõitu skriinerilt, nii et elamus jäi nagu poolikuks.

Kevini ülevaatamise kohta ütleks nagu Väikevend (oli vist tema?), kui talle pakuti lillkapsast või midagi: ei, ennem surm!

Laske mind nooli täis nagu okassiga, raiuge tuhandeks tükiks, nii et järele jääb hunnik tikuvõileibu, ja iga võileib hüüab omasoodu: see on tobe, tüütu ja igav emo-exploitation.

Malcolm ütles ...

tobe, tüütu ja igav emo-exploitation

Sekundeerin. Aga et Swinton vähemasti Oscari-pretendentide seas lõpetab, oleks küll õiglane.