19. dets 2011

Elupuu / Tree of Life

"Tree of Life", USA 2011. Rež. Terrence Malick. 139 min.


“Mis te õieti kujutate endast universumi kõrval? Kui mõtelda ainult, et meile lähim kinnistäht on sellest ešelonist kakssada seitsekümmend viis tuhat korda kaugemal kui päike ja et tema parallaks moodustab ainult ühe sekundi. Kui te asuksite kinnistähena maailmaruumis, oleksite kindlasti nii tühine, et teid ei võiks näha ka kõige tugevamate teleskoopide abil. Teie tühisuse jaoks ei oleks maailmaruumis üldse mõistet. Poole aastaga teeksite te taevavõlvil nii tibatillukese kaare, aasta jooksul nii väikese ellipsi, et nii väikest arvu, kui nende väljendamiseks vaja, pole üldse olemaski. Näete, kui tühine te olete. Teie parallaksi poleks üldse võimalik mõõta.”

Nõnda kõneles üheaasta-vabatahtlik Marek vangivagunit konvoeerivale kapralile, kes teda ja vahvat sõdurit Švejki ropu suuga lontrusteks nimetas.



Enam-vähem sama vastab Jumal Hiiobile, kui too, olles küll vaga ja õiglane mees, neab oma sündimise päeva ja süüdistab Jumalat, kes lubas saatanal röövida Hiiobilt kõik, nii vara kui lapsed, ja lüüa teda ennast kurjade paisetega pealaest jalatallani.

Hiiob ei mõista, miks ta peab kannatama, kui ta on ometi eluaeg kartnud Jumalat ja hoidunud kurjast. Miks ta siis üldse emaihust välja toodi? Miks Jumal ei või oma sulast rahule jätta? Inimesel on niigi lühikesed elupäevad ja palju tüli. Miks õelad veedavad oma päevi õnnes? Miks Jumal toetab valguse vastaseid? Miks süütuid kiusatakse? Miks mina? “Kus olid sina siis, kui mina rajasin maa? kostab Jehoova tormituulest. “Kas sa taipad, kui avar on maa? Kas sa tunned taeva seadusi?”

Ja Hiiob lepib sellega, tunnistab oma mõistmatust ja võtab süüdistused tagasi. Ka Karl Ristikivi leppis, kuid meile siin ja praegu võib see paista arusaamatu. Kas me suudame võtta seda vastusena oma küsimustele? Isegi kui me mööname oma piiratust - kas see tähendab, et peaksime sama hingetõmbega heaks kiitma Jumala ja kogu maailma? See ei mahu meile pähe. Jumal on ju surnud ja maailmas on nii palju ülekohut. Mis mõttes on sellised kärbsed head, nagu küsib Jaan Kaplinski.

Ligi seitsmekümnene ameerika lavastaja Terrence Malick alustab oma viiendat filmi “Elupuu” sellesama küsimusena sõnastatud vastusega inimhinge kaebustele: kui sa pole maailma loonud, kas sa võid siis sellele midagi ette heita? See on alles algus. Samas püstitab filmilooja küsimuse olemise kohutavast ebaõiglusest suurima võimaliku teravusega - lapse kaotanud ema suu läbi. Kus olid Sina, Jumal, siis, kui mu laps suri? Kes oleme Jumalale meie? Kas Jumal üldse märkab meid ja meie valu? Kas universumi lõputu hiilgus kaalub üles ühe lapse pisarad? Aga tema surma?

Valust murtud küsimuste taustal kõlab Krzysztof Kieślowski ihuhelilooja Zbigniew Preisneri südantlõhestav reekviem ning ekraanil rullub kahekümne minuti jooksul lahti kõiksuse lühilugu galaktikate moodustumisest läbi elu ja liikide tekke peategelase sünnini - vägevuses, mille kõrval Lars von Trieri “Melanhoolia” samuti kosmiline algus kohmaka ekraanisäästjana kahvatub. “Elupuu” kosmoloogia on nii võimas vaatepilt, et juba selle pärast tasub filmi vaadata neilgi, kellest Malicku teemad, sõnum ja keel valgusaastate kaugusele jäävad.

Viljar Voog kirjutab Õhtulehe filmiblogis, et “Elupuu” ignoreerib vaatajat, tundub liiga pikk ega paku otseselt midagi. Voog tunnistab, et ei tea, millest film räägib - ja leiab siiski, et sellelt on raske silmi pöörata ja et tegu on geniaalse linateosega.



Pea kõik arvustajad on ühel meelel, et ligi neli aastakümmet loometeed, millest poole on Malick vaikinud, on filmilooja käekirja lihvinud esteetilise täiuseni. Muus osas üksmeel puudub. “Elupuu” mastaapsus, fragmentaarne jutustus ja varjamatu religioossus inspireerivad vastakaid tõlgendusi, mis ulatuvad mõistmatusest vaimustuse ja vastuseisuni. Malicku ambitsioonikust nii tunnustatakse kui taunitakse. Tõnu Karjatse arvab Klassikaraadios ja Mathura Sirbis, et film pakub liiga vähe vastuseid, Margit Tõnson aga kinnitab Kinolehes, et Malick surub peale ühekülgset kristlikku loogikat.

Kumbki etteheide ei tundu päris õiglane, nagu ka süüdistus liigses keerukuses või loo puudumises. Lugu on ju lihtne, kuigi algab lõpust: keskealine us leidnud mees küsib, kuidas ta selleni jõudis, vaadates tagasi nii oma elule kui kõigele, mida ta olemisest üldse teab. See on tema ja ta maailmapildi kujunemise lugu, kus nii küsimused kui vastused öeldakse selgelt välja, ja need pole väga ootamatud. “Elupuu” on palve ja usutunnistus, kreedo, kuid oma aukartuses loodu(se) vägevuse ja ilu ees pigem panteistlik kui kristlik. Ka armastus pole kitsalt kristlik sõnum, ja mis puutub jumalaarmu teesse (way of grace), siis Malick ei ütle, et see viiks kannatusest välja. Kannatus jääb.

Ja milline vastus saaks olla piisav või ammendav? Millist lõplikku vastust me ootame? Kas meie süda jääb rahule, kui meile öeldakse, et vastus on 42?



Ekspressile kirjutatud lugu.


"Elupuu" kinos. Hinnanguid: IMDB (7.2/10), Rotten Tomatoes (84% fresh), Roger Ebert (8/8), Viljar Voog, ÕL (5/5), Robert Kurvitz (2.5/10), Zinera (2/10), Karlo Funk, Kinoleht (üks viimase aja ilmutuslikumaid filme), Margit Tõnson, Kinoleht (tõlgendustele avatud tekst), Sakarias Leppik, Kinoleht (ei pürgi olema taas üks filosoofiline linateos paljude seas), Mathura, Sirp (nõuab vaatajalt palju ja niipea end unustada ei lase), vaskuss (film on tahtnud olla suurem kui ta välja tuli).

16. dets 2011

Vana-aastaõhtu / New Year's Eve

"New Year's Eve", USA 2011. Rež. Gary Marshall. 118 min.


Masu pole tingimata halb asi - kasvu pidurdumist võiks ehk tervitadagi, kui see aitaks edasi lükata majandussüsteemi kokkuvarisemist. Aga kui suures plaanis on võib-olla et lausa enamus meist valmis tunnistama, et raiskame taastumatuid ressursse ja tarbimist tuleks piirata, siis üksikisikuna ei taha naljalt keegi vaesemaks jääda. Inimlikult küll mõistetav, aga siiski kurb, kui inimesed elustandardi säilitamiseks eneseväärikusest loobuvad. Kuigi ega ma ei tea, kui suures hädas olid kõik need nimekad näitlejad, kes "Vana-aasta õhtus" üles astuvad. Võib-olla olid pangad neilt viimse veeringu välja pigistanud ning kihutanud nad talveks terve perega prügikonteineri taha, kus nende aastane adopteeritud laps röögib näljast ja pooleldi halvatud ämm hakkab külmast siniseks tõmbuma. Sel juhul võib neist ehk aru saada.

Aga kui see nii ei olnud, kui neil oli tuba soe ja leib laual, siis on küll üsna raske mõista otsust osaleda jubeduses, mille kohta aasta viletsaim romkomm kõlab peaaegu kiitusena. "Vana-aastaõhtu" võib vabalt olla ka sajandi ebaromantilisim ja vaimutuim teos ses žanris. Nii sisutut, võltsi ja juhmi stsena ja dialoogi pole nähtud vähemalt viimasest "Seksist ja linnast" saati ning võrreldavalt imalat saundträkki pole võib-olla olemaski - selles rubriigis ei suuda konkureerida ei "Titanic" ega too Kostneriga "Robin Hood". Uskuge või mitte, isegi magusate meloodiate suurmeister Jon Bon Jovi pole veel halvim osa sellest süldist.



Muuhulgas toimib "New Year's Eve" tõhusa antireklaamina New Yorgile. Paljud siin Eestiski ei jõua ära kiita, kui äge linn see ikka on ja kergeuskliku inimesena olen isegi vahel mõelnud, et miks mitte kunagi ära käia. See film loob asjast hoopis teise pildi - tobe koht, nagu ütles kuningas Arthur, just aastavahetusel.

Näitlejate kaitseks tuleb tunnistada, et nad pole veel täielikult au, mõistust ja südametunnistust minetanud. Neil on nähtavalt piinlik seda jama kaasa teha ning enamus neist ei suuda oma tööd vähimalgi määral tõsiselt võtta. Halle Berry krimpsutab iga kord nägu, kui peab mingi eriti nõretava rumaluse ütlema. Kui "Vana-aastaõhtu" ei võida Kuldvaarikaid kõigis olulisemates kategooriates, siis pole maa peale enam mingit õiglust jäänud.



"Vana-aastaõhtu" kinodes: Solaris, Plaza, Cinamon. Hinnanguid: IMDB (4.9/10), Rotten Tomatoes (7%), Roger Ebert (2/8).

15. dets 2011

PÖFF 2011: ääremärkusi

Pöfiteema lõpetuseks mõned hajamõtted mitte enam filmidest, vaid festari muudest külgedest - keskmisest ehk mõnevõrra aktiivsema pöfil-käija mätta otsast vaadatuna.

Üldmulje on, et festival läks tänavu väga hästi korda. Mitte ainult filmide poolest, vaid ka mitme muu kandi pealt, alustades juba avamisest, mis kulges erakordselt sujuvalt ja piinlikkusevabalt. Asju, mis kulgesid harjumatult ladusalt, oli veelgi. Näiteks festivali kava sai veebi lausa ennetähtaegselt üles. Braavo!

Kõik polnud muidugi lust ja lillepidu. Nurinat piletihinna hüppelise tõusu üle oli netiavarustes korduvalt kuulda. Kuivõrd festivalikülastusi tuli kokku pealt 70 tuhande, rohkem kui kunagi varem, siis arenenud kapitalismi tingimustes on teadagi raske teenusepakkujale ette heita, et ta küsib nii palju kui turg on nõus maksma. Siiski oleks kena mitte tõsta hinda eelkõige vaesema publiku, õppurite ja pensionäride arvelt.



Kiita tahaks linastuste tehnilise kvaliteedi paranemist. Kui Postimees rääkis juba tunamullu festivali euroopalikust kvaliteedist ja apsude puudumisest, siis oli ilmselt tegu ajakirjandusliku pealiskaudsuse ja soovmõtlemisega. Toona oli jama ikka rohkem kui rubla eest. Tänavu aga oli asi tõesti parem kui kunagi varem, ütleksin ma poolesaja nähtud seansi põhjal.

Jah, oli kuulda ühest filmi põlemaminekust, aga ei enamat. Ning ise ma suuri tehnilisi jamasid peale Herzogi koopadoki kadunud värvi ei täheldanud. Filmide näitamist kahtlases digikvaliteedis (digibeeta, kui mitte DVD) esines muidugi ka, ja mida kallim pilet, seda ebaõiglasem sihuke asi tundub, aga see pole paraku kitsalt festivali probleem - mõneski kinos tuleb seda aasta läbi ette.



Üks suuremaid tehniliste hädade allikaid on PÖFFil alati olnud eestikeelsed subtiitrid - täpsemalt nende lünklikkus, vale ajastus või osaline puudumine. Tänavust linastuste kvaliteedi paranemise muljet aitas muuhulgas luua see, et eesti keelde tõlgitud filme oli tunduvalt vähem kui varem. Lõviosa seanssidest, mida külastasin, olid tõlkimata või ingliskeelsete subtiitritega. Ühest küljest tore, et probleeme on vähem, teisalt natuke kurb, et eestindamata. Kasvõi vanema põlvkonna peale mõeldes.

Samas Just Filmi puhul kalduti teise äärmusse, mis häiris mind hoopis rohkem - tõlge loeti originaalhelile tuimalt reaalajas peale nagu vanal hallil ajal. Olles pahaaimamatult ühele sellisele seansile sattunud (PÖFFi kavas selle eest ei hoiatatud), vältisin edaspidi kõiki Just Filmi seansse. Arusaadav, et lastefilmidele on tõlget vaja, aga miks ei võiks seda lugeda klappidesse nagu kunagi nukuteatris? Vaatajale võiks siiski jääda valik, millist heli ta soovib kuulata.



Just Filmi ja Animated Dreamsi külastamist takistas tänavu veel see, et kogu PÖFF oli nädal aega lühem ja alafestivalid tõstetud põhiprogrammiga ühele ajale. Kui varem sai enne põhiprogrammi algust rahulikult nädalakese laste- ja noortefilme ning multikaid kaeda, siis seekord mitte. Mul vaatajana on sellest kahju.

Alafestivalide vaatajanumbreid pole eraldi avalikustatud, aga vaevalt et säärane sunnitud konkurents neile hästi mõjus. Muidugi, numbrites ei pruugi näiteks Justi puhul vahet märgata, kuivõrd neisse pumpasid testosterooni "Videvik" ehk "läbi aegade parim saaga" ja "Lõvikuningas 3D", mida võivat "julgelt pidada käesoleva aasta suurimaks ja sügavaimaks kinoelamuseks".

Need tsitaadid PÖFFi veebist toovad meid kataloogitekstide juurde, mille tase on alati olnud nii kõikuv, et üldiselt püüan ma nende lugemist vältida. Probleemiks pole muidugi mitte rohked kirjavead, vaid esiteks just sedasorti süüdimatu promoloba, mil ei pruugi reaalsuse ega tutvustatava filmiga kuigivõrd seost olla, ja teiseks sisu ümberjutustamine, halvimal juhul lõpuni välja, mida tänapäeval on kombeks nimetada spoilimiseks või spoilerdamiseks. Maakeeli on see filmielamuse rikkumine ja see on kahjuks ka eesti filmikriitikas laialt levinud. PÖFFi kataloogi puhul annaks asja siiski suhteliselt vähese vaevaga parandada, kui veidi mõelda, kellele ja milleks need tutvustused vajalikud on, anda kirjutajaile ette selged reeglid ja rakendada ranget toimetajakätt.



Positiivse poole pealt tahaks kiita festivali veebi 'oma kavasse' tekkinud eksporti levinud kalendriformaatidesse. Kuigi seda testiti, nagu ikka, kasutajate peal, st alguses see korralikult ei töötanud, vaid genereeris vigu, on see väga teretulnud ja abiks uuendus. Eriti tore oleks, kui väljastatavate formaatide hulka lisanduks guugli kalender, mis erinevalt muist on tasuta kasutatav ja kasutajate vahel jagatav.

Veel üks vajalik uuendus, mille võiks sisse viia, on pideva sisse-väljalogimise kaotamine ja gmaili-laadse süsteemi tekitamine, kus kord sisse logitud kasutaja jääb ühes arvutis alati sisse.

Kolmas veebi kasutamist hõlbustav uuendus võiks olla tähestikulise järjekorra rakendamine rippmenüüdes (riigid, isikud, märksõnad). Ja mitte eesnimede, vaid perekonnanimede järgi, eks ole.

See, et Animated Dreamsi seansid PÖFFi veebis ei kajastunud, polnud ka just mõistlik. Vaataja jaoks on ju tegu siiski ühe festivali ja ühe ajaga, mille piires valida, mida vaatama minna.



Asjad olid justkui paranenud seansside hilinemiste osas, mis pühendunuma festivaalitaja päevakava sassi löövad. Hilineti küll, just suurtes saalides, aga üldiselt mitte üle veerand tunni. Hilinemiste peamiseks põhjustajaks paistab endiselt olevat triipkoodiga piletite ükshaaval skännimise aeglus. Kas ikka on vaja seda asja nii keeruliseks ja kõrgtehnoloogiliseks ajada? Üle lahe Armastusel ja Anarhial rebitakse isegi Finnkino kinodes saali uksel pileteid nagu keskajal - ja ei mingeid hilinemisi.

PÖFFil seevastu oli Finnkino siinsele tütarfirmale Forumcinemas kuuluvas Plazas sissepääsusüsteem ekstra jaburaks aetud, kontrollides pileteid kaks korda, nii tavapärases kohas all trepi ees kui täiendavalt ka saali uksel.



Selle bürokraadi märja unenäo kõige ebameeldivam aspekt avaldus seoses piletita kaelakaardi-omanikega, kes pretendeerisid vabaks jäävatele kohtadele. Muudes kinodes ootas kaardirahvas saali ees, kuni kell kukkus ja piletiomanikud olid sees; seejärel lubati vastavalt vabade kohtade arvule saali kaardiomanikke, ja siis algas film. Plazas lasti kaardiomanikel üldiselt all trepimademel passida, kuni kell oli kukkunud ja film käis, ja alles siis lubati neid jaopärast ning ükshaaval üles ja sisse.

Tulemuseks oli esiteks see, et saalidesse jäi vabu kohti ja kõik soovijad ei pääsenud filmi vaatama hoolimata sellest, et kohti oleks jagunud. Teiseks, mis veel ebameeldivam - pärast seansi algust saabunud pidid vabadele kohtadele trügima filmi ajal üle kõikide õigeks ajaks kohale tulnud õigusjärgsete piletiomanike, nii et nemadki ei saanud segamatult filmi vaadata. Ja nii korduvalt.

Aga noh, mis siin imestada, see on ju Plaza. Ordnung muss sein!



Kuid kokkuvõttes: tore kinomaraton, toredad filmid, tore tasuta kohvik Solarise aatriumis, mis aitab pisut leevendada festivali üldiselt kummitavat seltsielu-nappust. Toredad vabatahtlikud.

Kohtumiseni novembris 2012.



PÖFF 2011:
- festivalieelsed soovitused
- pöfihullu päevaraamat
- parimad filmid
- halvimad filmid

10. dets 2011

PÖFF 2011: halvimad filmid

Ajalehes Postimees tegutses PÖFFi ajal oma žürii ja festivali lõppedes avaldati selle hääletustulemuste juures arvamust, et publik peaks saama valida ka halvimat filmi. Siinkohal pakun välja oma kandidaadid, hääletada võib kommentaarides.

Nimekirjast jätsin välja esiteks filmid, mida ei viitsinud lõpunigi vaadata nagu VEEALUNE ARMASTUS ja LÕIGE. Pole ju päris ilmvõimatu, et nad jätaksid lõpuni vaadatuna parema mulje - hoolimata sellest, et kogemuse põhjal olen veendunud, et filmidest, mis esimese paarikümne minutiga mingit huvi äratada ei suuda, ei saagi asja saama.

Ja teiseks jätsin välja filmid, mis on küll silmapaistvalt viletsad, aga milles siiski midagi on - nagu näiteks pateetiline ja pretensioonikas ME PEAME RÄÄKIMA KEVINIST, kus on head näitlejatööd ja kaameratöö. Või festivali avafilm, eriti igav ja hõre minimalism TEE NAGU TEISEDKI, mille idee pole siiski paha ja looduslikud dekoratsioonid kenad.



Sõelale (hehee) jäi tõeline merde de la merde. Minu kuus PÖFF 2011 halvima filmi nominenti:

TEINE MAA (Another Earth, USA 2011). Ulmeline idee näeb sünopsises välja huvitav, kuid ekraanil kole, võlts ja õõnes.

MA ARMASTAN SIND (Я тебя люблю, Venemaa 2011). Tüütu koduvideo, mis püüab end esitada dokumentaalse realismina. Tutkit, brat.

TEMA SAABUMISE PÄEV (Book chon bang hyang / The Day He Arrives, Lõuna-Korea 2011). Mustvalge enesekesksus, kus halligi ei toimu.

ROOSTE (Ruggine, Itaalia 2011). Verdtarretavalt piinlik ja rumal ilulemine pedoteemadel. Vältida iga hinna eest.

KAOTATUD ELU (Kechikkan hayot / Late Life, Usbekistan 2011). Tsiteerides seltsimees Sagdijevi sõnavõttu Usbekistani saatkonna ees: fuck you, motherfuckers!

KÕIGE LÕPUS (At the End of It All, India 2011). Uskumatu tase isegi päritolumaa spetsiifikat arvestades. Kohutav sentimentaalne jura.



Ütlen igaks juhuks, et see nimekiri pole mõeldud festivali kava kriitikana. No kui, siis ehk vaid võistlusprogrammide osas, kuhu mõni ülalnimetatuist vast poleks pruukinud kuuluda - kui tahta, et neil programmidel, põhimõtteliselt ju nominatsioonidel, vähegi kaalu oleks. Aga sõnapaar PÖFFi film pole kunagi olnud kvaliteedimärk ega žanrimääratlus ning ei peagi seda olema - festival annab läbilõike filmiaastast, mis sisaldabki seinast seina nii kunsti kui meelelahutust, nii kobedaid, keskpäraseid kui kehvi filme.

Jättes kõrvale määratluse halb film subjektiivsuse, ütlen lihtsalt, et neil, kes halbu filme näha ei taha, tasub pisut eeltööd teha ja oma festivalivalikuis kindla peale välja minna, toetudes enda jaoks usaldusväärsetele märksõnadele ja soovitajatele. PÖFFi kavas on alati häid filme ükskõik millise maitse jaoks, need tuleb vaid üles leida.



PÖFF 2011:
- festivalieelsed soovitused
- pöfihullu päevaraamat
- parimad filmid
- ääremärkusi

9. dets 2011

PÖFF 2011: parimad nähtud filmid

Viieteistkümnenda, pöffdeiks nimetatud PÖFFi jooksul sai vaadatud üle poolesaja filmi; üht-teist olin näinud ka enne festarit. Sisetunne ütleb, et kokku olen kavva kuulunud 260 täispikast pilgu peale saanud sajakonnale. Siinkohal parimad neist, jättes kõrvale tipud, mis on meie kinodes juba varem jooksnud nagu näiteks Susanne Bieri Oscari-draama "Hævnen", Laika stuudio võluv nukufilm "Coraline" ja Jaan Tootseni elurõõmus dokk "Uus Maailm".



Seitse parimat PÖFF 2011 filmi (tähestiku järjekorras):

BEEBIMONITOR (Babycall, Norra 2011) - üks viimaste aastate paremaid põnevikke.

ELUPUU (Tree of Life, USA 2011) - Terrence Malicki visuaalselt vägev, olemise aluste ja elu mõtte järele küsiv draama. Loe pikemalt siit.

JALGRATTAGA POISS (Le gamin au vélo / The Kid With a Bike, Belgia 2011). Vendade Dardenne'ide hingeminev lugu läheduseotsingust.

JELENA (Елена / Elena, Venemaa 2011). Andrei Zvjagintsevi antiiktragöödiat meenutav meisterlik draama eetilistest valikutest.

MARATONIPOISS (Marathon Boy, Inglismaa-India 2011). Uskumatult dramaatiline dokk. Indias on kõik võimalik.

MÄNG (Play, Rootsi 2011). Ruben Östlundi draama aktuaalsel tolerantsi, vägivalla ja ükskõiksuse teemal veenab nii sisu kui vormiga.

NADERI JA SIMINI LAHKUMINEK (Jodái-e Náder az Simin / Nader and Simin: A Separation, Iraan 2011). Piibellik draama vanematest ja lastest, õiglusest ja õigusest.



Veel seitse head filmi tänavuselt PÖFFilt:

KOTOKO (Jaapan 2011). Jaapani friigifilmi klassiku Shiya Tsukamoto kaunis hüsteeriline maiuspala.

50/50 (USA 2011). Soe ja inimlik, intelligentselt trööstiv film süngel teemal.

ARIRANG (Lõuna-Korea 2011). Korea autorikino geeniuse Kim Ki-Duki teravmeelne enesevaatlusdokk.

LEIN (Iraan 2011). Ilus, värskete võtetega ja intelligentne minimalistlik draama.

CEDAR RAPIDS (USA 2011). Lõbus lugu sümpaatsetest väikestest inimestest.

NORRA POJAD (Sønner av Norge / Sons of Norway, Norra 2011). Reibas ja vabameelne punk-kasvulugu.

RÜNNAK RAJOONILE (Attack the Block, Inglismaa 2011). Hoogne väike tulnukafilm briti tänavakultuuri kastmes.



Ning ebaõiglane oleks mainimata jätta radikaalsed autorifilmid, mida ei pruugi olla kerge vaadata, aga mis võivad karastunuma sorti kinosõbrale siiski pakkuda suuremat elamust kui mõni kergemini avanev, kuid mitte nii eriline linateos:

SAATAN VÄLJA (Hors Satan / Outside Satan, Prantsusmaa 2011). Bruno Dumont'i kummaline ja mõistatuslik, kuid üllatavalt köitev religiooniteemaline draama.

TORINO HOBUNE (A torinói ló / The Turin Horse, Ungari 2011). Ungari iseäraku Béla Tarri kõle ja hüpnootiline mustvalge minimalism.

ÜKSKORD ANATOOLIAS (Bir Zamanlar Anadolu'da / Once Upon a Time in Anatolia, Türgi 2011). Nuri Bilge Ceylani maaliline, kuid üliaeglane ja raskesti avanev draama, mis tegeleb omal moel eetiliste küsimustega.



PÖFF 2011:
- festivalieelsed soovitused
- pöfihullu päevaraamat
- halvimad filmid
- ääremärkusi

Teiste pöfi-lemmikuid: Malcolm, Raul, Spellbound, LiveForThis, Postimehe žürii.

4. dets 2011

Pöfihullu päevaraamat 2011, vol. 5



PÖIALPOISS (Le petit poucet / Hop-o'-My-Thumb, Prantsusmaa 2010). Charles Perrault' muinasjutu telelavastus, mis meenutab samast allikast pärit Catherine Breillat' "Sinihabet". Justkui naivistlik kostüümidraama, aga ka jõhker ja omamoodi lõbus nagu üks rahvajutt olema peab. Toreda kollirolli teeb Denis Lavant ("Püha Tõnu kiusamine"). Kui Breillat'l jäi kõlama feministlik noot, siis siit võiks välja lugeda veganlust. 6/8

MA ARMASTAN SIND (Я тебя люблю, Venemaa 2011). Odava laiatarbe-videokaameraga üles võetud libadokk suvaliste ropu suuga pasatskite argipäevast ja armuelust. Iva on selles ligi pooleteist tunni kohta andestamatult vähe. Skušna, blin. 2/8



PERSEVEST (Gandu / Asshole, India 2010). See pole nüüd iseenesest teab mis hea film, aga päritolumaad arvestades mõjub säärane nihilistlik porri, droogide, roki ja rolliga vürtsitatud mustvalge pooleteisttunine realistlik kunstilaks siiski värskelt ja üllatavalt. Poleks arvanudki, et ka Indias punki pannakse. Om, motherfuckers! 6/8

LIPAKAS (Ha-Notenet / The Slut, Iisrael 2011). Ilusa pildiga eimidagiütlev lugu. Jääb mulje, nagu oleks täispikk film tehtud ainuüksi selleks, et operaatorile tööd anda. 3/8



BONO TAPMINE (Killing Bono, Inglismaa 2011). Pop-biograafiate tavapärasele tähelennu-rutiinile vastanduv muhe ebaedulugu 80ndaist. Sisaldab üsna vaimukaid pastišše toonasest muusikast ja moest. Lihtsavõitu moraaliga, aga okei ajaviide. 6/8

VIHURIMÄE (Wuthering Heights, Inglismaa 2011). Märtsis linastus meie kinodes Cary Fukunaga kena romantiline kostüümidraama "Jane Eyre", mis põhines samuti Brontë romaanil. Nagu see, nii räägib ka "Vihurimäe" vanadest karmidest aegadest, mil tuul oli alati vastu ja tunded ei mahtunud tuppa ära. Andrea Arnoldi ("Fish Tank") film on veel ilusam kui Fukunaga oma, kuid hoopis muul, modernsemal-kunstilisemal moel. Võluv koloriit, hüplev käsikaamera, võimsad maastikud, suured plaanid ja makrovõtted. Kahjuks on lugu ise täiesti jabur ja kaugelt liiga pikk. 5/8



BELLFLOWER (USA 2011). Kui järele mõtlema hakata, siis niipaljukest kui siin üldse lugu on, on see üsna mõttetu. Aga kui mitte mõelda, siis on siin mingit nooruslikku vahetust, usutavat sarmi ja indi-autentsust. Ja suht eelarveta tehtud asja kohta näeb see ülihea välja. Saundträkk on ka mõnus. 6/8
HÄRJAPEA (Rundskop / Bullhead, Belgia 2011). Jõhker scorseselik krimisaaga. Testosterooniküllane, aga mitte selle väljendi tavapärases tähenduses. Nõustun Jaak Kilmiga, kes võrdles "Härjapead" novembri Kinolehes Refni "Sõiduga". Lisaks sotsiopaadist peategelasele seob neid filme liftistseen. 5/8



BILL CUNNINGHAM NEW YORK (USA 2010). Vähe on asju, mis mind nii vähe huvitaksid kui mood, aga see film 80-aastasest moepiltnikust, kes sõidab jalgrattaga mööda New Yorki ja räägib, et raha ei maksa iial puutuda, pakkus mulle huvi enam kui küll. Äge vana. 6/8

RÖSTSAI (Toast, Inglismaa 2011). Telefilm briti toidukirjaniku lapsepõlvest toob oma sitiliseerituses meelde kevadel Artises jooksnud prantsuse lasteka "Väike Nicolas", kuid on ilmselt mõeldud veidi vanemale publikule. Palju kauneid kokkamiskaadreid. Mõnus vaatamine. 6/8

3. dets 2011

2011 novembri teine pool kinodes: piletihind tõusis taas

Novembri teise poole sisustas minu jaoks enam kui küllaga PÖFF, millest kirjutatu leiab siit. Ühtki festivalivälist filmi ma vaatama ei jõudnud, kui mitte arvestada kõigi aegade parima saaga sildi all Just Filmi avafilmina PÖFFi kavva pugenud libahundi- ja vampiiriromanssi "Videvik", millest kirjutasin pikemalt siin.



Publiku võimalused kinos vampirismiga kokku puutuda ei piirdunud aga "Videvikuga".

Esimese nukra üllatuse pakkus kuu algul seesama PÖFF, kelle täispileti hind oli tõusnud veerandi jagu (mullu 4.79€, tänavu 6€) ning sooduspileti hind lausa 40% (mullu 3.20€, tänavu 4.50€). Niisiis hüppeline hinnatõus, eriti vaesemate filmihuviliste - õpilaste, tudengite ja pensionäride jaoks.

Kui algul tundus säärane hind ka tava-kinopiletiga võrreldes ebaproportsionaalselt kõrge, siis see mulje lõi festivali jooksul kõikuma. Tänavu juba tont teab mitmenda hinnatõusu käigus kuulutas riigi suurim kino Plaza uueks tavapileti hinnaks 6.50€ (3D-piletid on veel kallimad). Tõsi, see hind kehtib vaid õhtul ja nädalavahetustel, aga millal tavainimene siis veel kinos käib?



Pressiteated armastavad rääkida piletihindade ühtlustamisest, korrigeerimisest, süsteemi täiustamisest ja tõusust mõningal määral. Tõesti, igakordne tõus ei pruugigi olla suur, kui hinda tõsta piisavalt tihti. Aga vaevalt et see retoorika, mis pealegi üsna naljakal kombel iga natukese aja takka sõna-sõnalt kordub, suudab kellegi silmis kasvu tegelikku suurust varjata.

Meenutagem, palju maksis kinopilet aasta eest. Eesti Filmi Sihtasutuse andmetel oli keskmine kinopileti hind mullu 3.70€. See oli keskmine.

Tavapilet tavafilmidele maksis käesoleva aasta algul sealsamas Plazas 3.50€ ja õhtune pilet 4.10€. Seesama õhtune piletihind on niisiis vähem kui üheteist kuuga tõusnud 58%. Maakeeli öeldes - kinopilet on tänavu läinud enam kui poole kallimaks.



Miks ma räägin siin Plaza, aga mitte Solarise või mõne muu kino hindadest? Sellepärast, et kinokülastaja jaoks märkimisväärset vahet pole. Plaza on suurim kino ja nende hind on hetkel kõrgeim, üldiselt aga käib kinopileti hind igal pool samamoodi ühte sammu nagu kütuse hind. Piisab, kui vaadata näiteks põhjalikku kinohindade võrdlust, mille tegi Eveli Pung juunis oma blogis Almost Famous, ja võrrelda seda hetkehindadega (täispilet tavakliendile).

AegPlazaSolarisSõprusArtis
Nädala sees päeval4.50€4.50€4.50€4.20€
Nädala sees õhtul6.50€5.00€4.50€4.80€
Nädalavahetusel6.50€6.00€4.50€5.20€

(Õhtune hind algab kell 18:01, Artises kell 15:01. Viited hinnakirjadele: Plaza, Solaris, Sõprus, Artis. Hinnakirjad muutuvad ajas; tabel kajastab hindu 3. detsembri 2011 seisuga ega arvesta kõikvõimalikke erijuhtumeid ja -soodustusi.)

Näeme, et kui juunis olid Solarise vaadeldavad piletid pigem kallimad kui Plazas, siis hetkel on vastupidi, kuid tõusnud on kõik hinnad. Publiku jaoks on üsna ükskõik, kas peal on Vestmann või Piibeleht. Kui üks suur kino tõstab hindu, tulevad teised tasapisi järele.



Ja miks ma ei räägi siin kliendiprogrammidest, mis enamikul kinodest on olemas ja millega ühinenule on pilet odavam? Sest seegi ei muuda üldpilti. Kliendihinnad on tõusnud samas rütmis ülejäänud hindadega. Näiteks Plazas on need tavahindadega otseselt seotud: klient saab allahindlust kindla protsendi tavahinnast.

Kui hinnatõus jätkub tänavuses tempos ja apokalüpsis vahele ei astu, maksame me aasta pärast tavalise kinopileti eest üle kümne euro ja kahe pärast kuusteist. Sestap on vägagi põhjust arvata, et mullune rekordiline kinokülastuste arv - üle kahe miljoni - jääb Maarjamaa tippmargiks igavesest ajast igavesti. Olgem siis rõõmsad, et meie silmad seda näha said.