19. dets 2011

Elupuu / Tree of Life

"Tree of Life", USA 2011. Rež. Terrence Malick. 139 min.


“Mis te õieti kujutate endast universumi kõrval? Kui mõtelda ainult, et meile lähim kinnistäht on sellest ešelonist kakssada seitsekümmend viis tuhat korda kaugemal kui päike ja et tema parallaks moodustab ainult ühe sekundi. Kui te asuksite kinnistähena maailmaruumis, oleksite kindlasti nii tühine, et teid ei võiks näha ka kõige tugevamate teleskoopide abil. Teie tühisuse jaoks ei oleks maailmaruumis üldse mõistet. Poole aastaga teeksite te taevavõlvil nii tibatillukese kaare, aasta jooksul nii väikese ellipsi, et nii väikest arvu, kui nende väljendamiseks vaja, pole üldse olemaski. Näete, kui tühine te olete. Teie parallaksi poleks üldse võimalik mõõta.”

Nõnda kõneles üheaasta-vabatahtlik Marek vangivagunit konvoeerivale kapralile, kes teda ja vahvat sõdurit Švejki ropu suuga lontrusteks nimetas.



Enam-vähem sama vastab Jumal Hiiobile, kui too, olles küll vaga ja õiglane mees, neab oma sündimise päeva ja süüdistab Jumalat, kes lubas saatanal röövida Hiiobilt kõik, nii vara kui lapsed, ja lüüa teda ennast kurjade paisetega pealaest jalatallani.

Hiiob ei mõista, miks ta peab kannatama, kui ta on ometi eluaeg kartnud Jumalat ja hoidunud kurjast. Miks ta siis üldse emaihust välja toodi? Miks Jumal ei või oma sulast rahule jätta? Inimesel on niigi lühikesed elupäevad ja palju tüli. Miks õelad veedavad oma päevi õnnes? Miks Jumal toetab valguse vastaseid? Miks süütuid kiusatakse? Miks mina? “Kus olid sina siis, kui mina rajasin maa? kostab Jehoova tormituulest. “Kas sa taipad, kui avar on maa? Kas sa tunned taeva seadusi?”

Ja Hiiob lepib sellega, tunnistab oma mõistmatust ja võtab süüdistused tagasi. Ka Karl Ristikivi leppis, kuid meile siin ja praegu võib see paista arusaamatu. Kas me suudame võtta seda vastusena oma küsimustele? Isegi kui me mööname oma piiratust - kas see tähendab, et peaksime sama hingetõmbega heaks kiitma Jumala ja kogu maailma? See ei mahu meile pähe. Jumal on ju surnud ja maailmas on nii palju ülekohut. Mis mõttes on sellised kärbsed head, nagu küsib Jaan Kaplinski.

Ligi seitsmekümnene ameerika lavastaja Terrence Malick alustab oma viiendat filmi “Elupuu” sellesama küsimusena sõnastatud vastusega inimhinge kaebustele: kui sa pole maailma loonud, kas sa võid siis sellele midagi ette heita? See on alles algus. Samas püstitab filmilooja küsimuse olemise kohutavast ebaõiglusest suurima võimaliku teravusega - lapse kaotanud ema suu läbi. Kus olid Sina, Jumal, siis, kui mu laps suri? Kes oleme Jumalale meie? Kas Jumal üldse märkab meid ja meie valu? Kas universumi lõputu hiilgus kaalub üles ühe lapse pisarad? Aga tema surma?

Valust murtud küsimuste taustal kõlab Krzysztof Kieślowski ihuhelilooja Zbigniew Preisneri südantlõhestav reekviem ning ekraanil rullub kahekümne minuti jooksul lahti kõiksuse lühilugu galaktikate moodustumisest läbi elu ja liikide tekke peategelase sünnini - vägevuses, mille kõrval Lars von Trieri “Melanhoolia” samuti kosmiline algus kohmaka ekraanisäästjana kahvatub. “Elupuu” kosmoloogia on nii võimas vaatepilt, et juba selle pärast tasub filmi vaadata neilgi, kellest Malicku teemad, sõnum ja keel valgusaastate kaugusele jäävad.

Viljar Voog kirjutab Õhtulehe filmiblogis, et “Elupuu” ignoreerib vaatajat, tundub liiga pikk ega paku otseselt midagi. Voog tunnistab, et ei tea, millest film räägib - ja leiab siiski, et sellelt on raske silmi pöörata ja et tegu on geniaalse linateosega.



Pea kõik arvustajad on ühel meelel, et ligi neli aastakümmet loometeed, millest poole on Malick vaikinud, on filmilooja käekirja lihvinud esteetilise täiuseni. Muus osas üksmeel puudub. “Elupuu” mastaapsus, fragmentaarne jutustus ja varjamatu religioossus inspireerivad vastakaid tõlgendusi, mis ulatuvad mõistmatusest vaimustuse ja vastuseisuni. Malicku ambitsioonikust nii tunnustatakse kui taunitakse. Tõnu Karjatse arvab Klassikaraadios ja Mathura Sirbis, et film pakub liiga vähe vastuseid, Margit Tõnson aga kinnitab Kinolehes, et Malick surub peale ühekülgset kristlikku loogikat.

Kumbki etteheide ei tundu päris õiglane, nagu ka süüdistus liigses keerukuses või loo puudumises. Lugu on ju lihtne, kuigi algab lõpust: keskealine us leidnud mees küsib, kuidas ta selleni jõudis, vaadates tagasi nii oma elule kui kõigele, mida ta olemisest üldse teab. See on tema ja ta maailmapildi kujunemise lugu, kus nii küsimused kui vastused öeldakse selgelt välja, ja need pole väga ootamatud. “Elupuu” on palve ja usutunnistus, kreedo, kuid oma aukartuses loodu(se) vägevuse ja ilu ees pigem panteistlik kui kristlik. Ka armastus pole kitsalt kristlik sõnum, ja mis puutub jumalaarmu teesse (way of grace), siis Malick ei ütle, et see viiks kannatusest välja. Kannatus jääb.

Ja milline vastus saaks olla piisav või ammendav? Millist lõplikku vastust me ootame? Kas meie süda jääb rahule, kui meile öeldakse, et vastus on 42?



Ekspressile kirjutatud lugu.


"Elupuu" kinos. Hinnanguid: IMDB (7.2/10), Rotten Tomatoes (84% fresh), Roger Ebert (8/8), Viljar Voog, ÕL (5/5), Robert Kurvitz (2.5/10), Zinera (2/10), Karlo Funk, Kinoleht (üks viimase aja ilmutuslikumaid filme), Margit Tõnson, Kinoleht (tõlgendustele avatud tekst), Sakarias Leppik, Kinoleht (ei pürgi olema taas üks filosoofiline linateos paljude seas), Mathura, Sirp (nõuab vaatajalt palju ja niipea end unustada ei lase), vaskuss (film on tahtnud olla suurem kui ta välja tuli).

Kommentaare ei ole :