15. dets 2011

PÖFF 2011: ääremärkusi

Pöfiteema lõpetuseks mõned hajamõtted mitte enam filmidest, vaid festari muudest külgedest - keskmisest ehk mõnevõrra aktiivsema pöfil-käija mätta otsast vaadatuna.

Üldmulje on, et festival läks tänavu väga hästi korda. Mitte ainult filmide poolest, vaid ka mitme muu kandi pealt, alustades juba avamisest, mis kulges erakordselt sujuvalt ja piinlikkusevabalt. Asju, mis kulgesid harjumatult ladusalt, oli veelgi. Näiteks festivali kava sai veebi lausa ennetähtaegselt üles. Braavo!

Kõik polnud muidugi lust ja lillepidu. Nurinat piletihinna hüppelise tõusu üle oli netiavarustes korduvalt kuulda. Kuivõrd festivalikülastusi tuli kokku pealt 70 tuhande, rohkem kui kunagi varem, siis arenenud kapitalismi tingimustes on teadagi raske teenusepakkujale ette heita, et ta küsib nii palju kui turg on nõus maksma. Siiski oleks kena mitte tõsta hinda eelkõige vaesema publiku, õppurite ja pensionäride arvelt.



Kiita tahaks linastuste tehnilise kvaliteedi paranemist. Kui Postimees rääkis juba tunamullu festivali euroopalikust kvaliteedist ja apsude puudumisest, siis oli ilmselt tegu ajakirjandusliku pealiskaudsuse ja soovmõtlemisega. Toona oli jama ikka rohkem kui rubla eest. Tänavu aga oli asi tõesti parem kui kunagi varem, ütleksin ma poolesaja nähtud seansi põhjal.

Jah, oli kuulda ühest filmi põlemaminekust, aga ei enamat. Ning ise ma suuri tehnilisi jamasid peale Herzogi koopadoki kadunud värvi ei täheldanud. Filmide näitamist kahtlases digikvaliteedis (digibeeta, kui mitte DVD) esines muidugi ka, ja mida kallim pilet, seda ebaõiglasem sihuke asi tundub, aga see pole paraku kitsalt festivali probleem - mõneski kinos tuleb seda aasta läbi ette.



Üks suuremaid tehniliste hädade allikaid on PÖFFil alati olnud eestikeelsed subtiitrid - täpsemalt nende lünklikkus, vale ajastus või osaline puudumine. Tänavust linastuste kvaliteedi paranemise muljet aitas muuhulgas luua see, et eesti keelde tõlgitud filme oli tunduvalt vähem kui varem. Lõviosa seanssidest, mida külastasin, olid tõlkimata või ingliskeelsete subtiitritega. Ühest küljest tore, et probleeme on vähem, teisalt natuke kurb, et eestindamata. Kasvõi vanema põlvkonna peale mõeldes.

Samas Just Filmi puhul kalduti teise äärmusse, mis häiris mind hoopis rohkem - tõlge loeti originaalhelile tuimalt reaalajas peale nagu vanal hallil ajal. Olles pahaaimamatult ühele sellisele seansile sattunud (PÖFFi kavas selle eest ei hoiatatud), vältisin edaspidi kõiki Just Filmi seansse. Arusaadav, et lastefilmidele on tõlget vaja, aga miks ei võiks seda lugeda klappidesse nagu kunagi nukuteatris? Vaatajale võiks siiski jääda valik, millist heli ta soovib kuulata.



Just Filmi ja Animated Dreamsi külastamist takistas tänavu veel see, et kogu PÖFF oli nädal aega lühem ja alafestivalid tõstetud põhiprogrammiga ühele ajale. Kui varem sai enne põhiprogrammi algust rahulikult nädalakese laste- ja noortefilme ning multikaid kaeda, siis seekord mitte. Mul vaatajana on sellest kahju.

Alafestivalide vaatajanumbreid pole eraldi avalikustatud, aga vaevalt et säärane sunnitud konkurents neile hästi mõjus. Muidugi, numbrites ei pruugi näiteks Justi puhul vahet märgata, kuivõrd neisse pumpasid testosterooni "Videvik" ehk "läbi aegade parim saaga" ja "Lõvikuningas 3D", mida võivat "julgelt pidada käesoleva aasta suurimaks ja sügavaimaks kinoelamuseks".

Need tsitaadid PÖFFi veebist toovad meid kataloogitekstide juurde, mille tase on alati olnud nii kõikuv, et üldiselt püüan ma nende lugemist vältida. Probleemiks pole muidugi mitte rohked kirjavead, vaid esiteks just sedasorti süüdimatu promoloba, mil ei pruugi reaalsuse ega tutvustatava filmiga kuigivõrd seost olla, ja teiseks sisu ümberjutustamine, halvimal juhul lõpuni välja, mida tänapäeval on kombeks nimetada spoilimiseks või spoilerdamiseks. Maakeeli on see filmielamuse rikkumine ja see on kahjuks ka eesti filmikriitikas laialt levinud. PÖFFi kataloogi puhul annaks asja siiski suhteliselt vähese vaevaga parandada, kui veidi mõelda, kellele ja milleks need tutvustused vajalikud on, anda kirjutajaile ette selged reeglid ja rakendada ranget toimetajakätt.



Positiivse poole pealt tahaks kiita festivali veebi 'oma kavasse' tekkinud eksporti levinud kalendriformaatidesse. Kuigi seda testiti, nagu ikka, kasutajate peal, st alguses see korralikult ei töötanud, vaid genereeris vigu, on see väga teretulnud ja abiks uuendus. Eriti tore oleks, kui väljastatavate formaatide hulka lisanduks guugli kalender, mis erinevalt muist on tasuta kasutatav ja kasutajate vahel jagatav.

Veel üks vajalik uuendus, mille võiks sisse viia, on pideva sisse-väljalogimise kaotamine ja gmaili-laadse süsteemi tekitamine, kus kord sisse logitud kasutaja jääb ühes arvutis alati sisse.

Kolmas veebi kasutamist hõlbustav uuendus võiks olla tähestikulise järjekorra rakendamine rippmenüüdes (riigid, isikud, märksõnad). Ja mitte eesnimede, vaid perekonnanimede järgi, eks ole.

See, et Animated Dreamsi seansid PÖFFi veebis ei kajastunud, polnud ka just mõistlik. Vaataja jaoks on ju tegu siiski ühe festivali ja ühe ajaga, mille piires valida, mida vaatama minna.



Asjad olid justkui paranenud seansside hilinemiste osas, mis pühendunuma festivaalitaja päevakava sassi löövad. Hilineti küll, just suurtes saalides, aga üldiselt mitte üle veerand tunni. Hilinemiste peamiseks põhjustajaks paistab endiselt olevat triipkoodiga piletite ükshaaval skännimise aeglus. Kas ikka on vaja seda asja nii keeruliseks ja kõrgtehnoloogiliseks ajada? Üle lahe Armastusel ja Anarhial rebitakse isegi Finnkino kinodes saali uksel pileteid nagu keskajal - ja ei mingeid hilinemisi.

PÖFFil seevastu oli Finnkino siinsele tütarfirmale Forumcinemas kuuluvas Plazas sissepääsusüsteem ekstra jaburaks aetud, kontrollides pileteid kaks korda, nii tavapärases kohas all trepi ees kui täiendavalt ka saali uksel.



Selle bürokraadi märja unenäo kõige ebameeldivam aspekt avaldus seoses piletita kaelakaardi-omanikega, kes pretendeerisid vabaks jäävatele kohtadele. Muudes kinodes ootas kaardirahvas saali ees, kuni kell kukkus ja piletiomanikud olid sees; seejärel lubati vastavalt vabade kohtade arvule saali kaardiomanikke, ja siis algas film. Plazas lasti kaardiomanikel üldiselt all trepimademel passida, kuni kell oli kukkunud ja film käis, ja alles siis lubati neid jaopärast ning ükshaaval üles ja sisse.

Tulemuseks oli esiteks see, et saalidesse jäi vabu kohti ja kõik soovijad ei pääsenud filmi vaatama hoolimata sellest, et kohti oleks jagunud. Teiseks, mis veel ebameeldivam - pärast seansi algust saabunud pidid vabadele kohtadele trügima filmi ajal üle kõikide õigeks ajaks kohale tulnud õigusjärgsete piletiomanike, nii et nemadki ei saanud segamatult filmi vaadata. Ja nii korduvalt.

Aga noh, mis siin imestada, see on ju Plaza. Ordnung muss sein!



Kuid kokkuvõttes: tore kinomaraton, toredad filmid, tore tasuta kohvik Solarise aatriumis, mis aitab pisut leevendada festivali üldiselt kummitavat seltsielu-nappust. Toredad vabatahtlikud.

Kohtumiseni novembris 2012.



PÖFF 2011:
- festivalieelsed soovitused
- pöfihullu päevaraamat
- parimad filmid
- halvimad filmid

Kommentaare ei ole :