10. dets 2011

PÖFF 2011: halvimad filmid

Ajalehes Postimees tegutses PÖFFi ajal oma žürii ja festivali lõppedes avaldati selle hääletustulemuste juures arvamust, et publik peaks saama valida ka halvimat filmi. Siinkohal pakun välja oma kandidaadid, hääletada võib kommentaarides.

Nimekirjast jätsin välja esiteks filmid, mida ei viitsinud lõpunigi vaadata nagu VEEALUNE ARMASTUS ja LÕIGE. Pole ju päris ilmvõimatu, et nad jätaksid lõpuni vaadatuna parema mulje - hoolimata sellest, et kogemuse põhjal olen veendunud, et filmidest, mis esimese paarikümne minutiga mingit huvi äratada ei suuda, ei saagi asja saama.

Ja teiseks jätsin välja filmid, mis on küll silmapaistvalt viletsad, aga milles siiski midagi on - nagu näiteks pateetiline ja pretensioonikas ME PEAME RÄÄKIMA KEVINIST, kus on head näitlejatööd ja kaameratöö. Või festivali avafilm, eriti igav ja hõre minimalism TEE NAGU TEISEDKI, mille idee pole siiski paha ja looduslikud dekoratsioonid kenad.



Sõelale (hehee) jäi tõeline merde de la merde. Minu kuus PÖFF 2011 halvima filmi nominenti:

TEINE MAA (Another Earth, USA 2011). Ulmeline idee näeb sünopsises välja huvitav, kuid ekraanil kole, võlts ja õõnes.

MA ARMASTAN SIND (Я тебя люблю, Venemaa 2011). Tüütu koduvideo, mis püüab end esitada dokumentaalse realismina. Tutkit, brat.

TEMA SAABUMISE PÄEV (Book chon bang hyang / The Day He Arrives, Lõuna-Korea 2011). Mustvalge enesekesksus, kus halligi ei toimu.

ROOSTE (Ruggine, Itaalia 2011). Verdtarretavalt piinlik ja rumal ilulemine pedoteemadel. Vältida iga hinna eest.

KAOTATUD ELU (Kechikkan hayot / Late Life, Usbekistan 2011). Tsiteerides seltsimees Sagdijevi sõnavõttu Usbekistani saatkonna ees: fuck you, motherfuckers!

KÕIGE LÕPUS (At the End of It All, India 2011). Uskumatu tase isegi päritolumaa spetsiifikat arvestades. Kohutav sentimentaalne jura.



Ütlen igaks juhuks, et see nimekiri pole mõeldud festivali kava kriitikana. No kui, siis ehk vaid võistlusprogrammide osas, kuhu mõni ülalnimetatuist vast poleks pruukinud kuuluda - kui tahta, et neil programmidel, põhimõtteliselt ju nominatsioonidel, vähegi kaalu oleks. Aga sõnapaar PÖFFi film pole kunagi olnud kvaliteedimärk ega žanrimääratlus ning ei peagi seda olema - festival annab läbilõike filmiaastast, mis sisaldabki seinast seina nii kunsti kui meelelahutust, nii kobedaid, keskpäraseid kui kehvi filme.

Jättes kõrvale määratluse halb film subjektiivsuse, ütlen lihtsalt, et neil, kes halbu filme näha ei taha, tasub pisut eeltööd teha ja oma festivalivalikuis kindla peale välja minna, toetudes enda jaoks usaldusväärsetele märksõnadele ja soovitajatele. PÖFFi kavas on alati häid filme ükskõik millise maitse jaoks, need tuleb vaid üles leida.



PÖFF 2011:
- festivalieelsed soovitused
- pöfihullu päevaraamat
- parimad filmid
- ääremärkusi

2 kommentaari :

Malcolm ütles ...

Üldjoontes ma teen enne vaatamisi üsna põhjaliku eeltöö, seega on üsna väike tõenäosus täielikku kõntsa vaatama jõuda. Sinugi mainituist jäid kõik vahele, isegi korraks intrigeerinud "Teine maa" ja "Ma armastan sind" tundusid lõpuks liialt keskpärastena, et oma PÖFFi-aega kulutada. Aga nagu on maitsed erinevad, kipub lööke tulema ka ootamatutest kohtadest ehk kiidetud filmide pealt. Näiteks "Ükskord Anatoolias" ei saanud minu käest andeks seda, et kuigi seal oli huvitavaid jooni, oli mul kinos tapvalt igav. "Veealune armastus" võinuks omas žanris olla väga kena saavutus, aga kõike hullumeelset ja nihestatut oli lõpuks liiga vähe. Tagurpidi ületamatuks jäi siiski paljukiidetud "Me peame Kevinist rääkima". Saan täiesti aru, miks see film paljudele meeldida võiks, aga minu jaoks jäi võltsiks, pinnapealseks ja rasket teemat labaselt ekspluateerivaks.

joonas ütles ...

"Anatoolia" on veider film, mis tundus takkajärgi huvitavam kui vaadates - see on ainus põhjus, miks tema igavusest ehk mööda võiks vaadata.