4. dets 2011

Pöfihullu päevaraamat 2011, vol. 5



PÖIALPOISS (Le petit poucet / Hop-o'-My-Thumb, Prantsusmaa 2010). Charles Perrault' muinasjutu telelavastus, mis meenutab samast allikast pärit Catherine Breillat' "Sinihabet". Justkui naivistlik kostüümidraama, aga ka jõhker ja omamoodi lõbus nagu üks rahvajutt olema peab. Toreda kollirolli teeb Denis Lavant ("Püha Tõnu kiusamine"). Kui Breillat'l jäi kõlama feministlik noot, siis siit võiks välja lugeda veganlust. 6/8

MA ARMASTAN SIND (Я тебя люблю, Venemaa 2011). Odava laiatarbe-videokaameraga üles võetud libadokk suvaliste ropu suuga pasatskite argipäevast ja armuelust. Iva on selles ligi pooleteist tunni kohta andestamatult vähe. Skušna, blin. 2/8



PERSEVEST (Gandu / Asshole, India 2010). See pole nüüd iseenesest teab mis hea film, aga päritolumaad arvestades mõjub säärane nihilistlik porri, droogide, roki ja rolliga vürtsitatud mustvalge pooleteisttunine realistlik kunstilaks siiski värskelt ja üllatavalt. Poleks arvanudki, et ka Indias punki pannakse. Om, motherfuckers! 6/8

LIPAKAS (Ha-Notenet / The Slut, Iisrael 2011). Ilusa pildiga eimidagiütlev lugu. Jääb mulje, nagu oleks täispikk film tehtud ainuüksi selleks, et operaatorile tööd anda. 3/8



BONO TAPMINE (Killing Bono, Inglismaa 2011). Pop-biograafiate tavapärasele tähelennu-rutiinile vastanduv muhe ebaedulugu 80ndaist. Sisaldab üsna vaimukaid pastišše toonasest muusikast ja moest. Lihtsavõitu moraaliga, aga okei ajaviide. 6/8

VIHURIMÄE (Wuthering Heights, Inglismaa 2011). Märtsis linastus meie kinodes Cary Fukunaga kena romantiline kostüümidraama "Jane Eyre", mis põhines samuti Brontë romaanil. Nagu see, nii räägib ka "Vihurimäe" vanadest karmidest aegadest, mil tuul oli alati vastu ja tunded ei mahtunud tuppa ära. Andrea Arnoldi ("Fish Tank") film on veel ilusam kui Fukunaga oma, kuid hoopis muul, modernsemal-kunstilisemal moel. Võluv koloriit, hüplev käsikaamera, võimsad maastikud, suured plaanid ja makrovõtted. Kahjuks on lugu ise täiesti jabur ja kaugelt liiga pikk. 5/8



BELLFLOWER (USA 2011). Kui järele mõtlema hakata, siis niipaljukest kui siin üldse lugu on, on see üsna mõttetu. Aga kui mitte mõelda, siis on siin mingit nooruslikku vahetust, usutavat sarmi ja indi-autentsust. Ja suht eelarveta tehtud asja kohta näeb see ülihea välja. Saundträkk on ka mõnus. 6/8

HÄRJAPEA (Rundskop / Bullhead, Belgia 2011). Jõhker scorseselik krimisaaga. Testosterooniküllane, aga mitte selle väljendi tavapärases tähenduses. Nõustun Jaak Kilmiga, kes võrdles "Härjapead" novembri Kinolehes Refni "Sõiduga". Lisaks sotsiopaadist peategelasele seob neid filme liftistseen. 5/8



BILL CUNNINGHAM NEW YORK (USA 2010). Vähe on asju, mis mind nii vähe huvitaksid kui mood, aga see film 80-aastasest moepiltnikust, kes sõidab jalgrattaga mööda New Yorki ja räägib, et raha ei maksa iial puutuda, pakkus mulle huvi enam kui küll. Äge vana. 6/8

RÖSTSAI (Toast, Inglismaa 2011). Telefilm briti toidukirjaniku lapsepõlvest toob oma sitiliseerituses meelde kevadel Artises jooksnud prantsuse lasteka "Väike Nicolas", kuid on ilmselt mõeldud veidi vanemale publikule. Palju kauneid kokkamiskaadreid. Mõnus vaatamine. 6/8

4 kommentaari :

Raul ütles ...

Palju filme siis kokku tuli? Sa vist vaatasid iga päev vähemalt 3 filmi.

Muide, kas sul on "Blue Valentine" vaatamata? Minu jaoks on muuseas tegu 10/10 filmiga.

joonas ütles ...

Täpselt kokku lugenud ei ole, aga nii viiekümne kanti, paar tükki siia-sinna. "Blue Valentine" sai hinnatud oktoobris. Hea film neh, Goslingu filmograafia üks paremaid. Üks väheseid, mida olen viimasel ajal mitu korda vaadanud.

Raul ütles ...

Mul ei olnud meeles, et oktoobri kokkuvõttes kirjutasid natuke filmist. Kusjuures ma panin sõnapaari "Blue Valentine" su blogi otsingusse (see, mis asub vasakul üleval) ja ei andnud tulemust. Sellepärast küsisingi üle.

joonas ütles ...

See bloggeri otsing seal ülemisel ribal sama hästi kui ei tööta. Selle abil pole üldse võimalik midagi leida. Ise otsin ka oma blogiposte alati guugliga (filmijutt + ***).

Kummaline on seejuures, et esiteks on blogger iseenesest ju ka guugli teenus ja teiseks töötab bloggeri sisemine otsing (see, mis on editori juures) täitsa okeilt. Jääb mulje, et vasak kämmal ei tea, mida parem teeb.