16. dets 2011

Vana-aastaõhtu / New Year's Eve

"New Year's Eve", USA 2011. Rež. Gary Marshall. 118 min.


Masu pole tingimata halb asi - kasvu pidurdumist võiks ehk tervitadagi, kui see aitaks edasi lükata majandussüsteemi kokkuvarisemist. Aga kui suures plaanis on võib-olla et lausa enamus meist valmis tunnistama, et raiskame taastumatuid ressursse ja tarbimist tuleks piirata, siis üksikisikuna ei taha naljalt keegi vaesemaks jääda. Inimlikult küll mõistetav, aga siiski kurb, kui inimesed elustandardi säilitamiseks eneseväärikusest loobuvad. Kuigi ega ma ei tea, kui suures hädas olid kõik need nimekad näitlejad, kes "Vana-aasta õhtus" üles astuvad. Võib-olla olid pangad neilt viimse veeringu välja pigistanud ning kihutanud nad talveks terve perega prügikonteineri taha, kus nende aastane adopteeritud laps röögib näljast ja pooleldi halvatud ämm hakkab külmast siniseks tõmbuma. Sel juhul võib neist ehk aru saada.

Aga kui see nii ei olnud, kui neil oli tuba soe ja leib laual, siis on küll üsna raske mõista otsust osaleda jubeduses, mille kohta aasta viletsaim romkomm kõlab peaaegu kiitusena. "Vana-aastaõhtu" võib vabalt olla ka sajandi ebaromantilisim ja vaimutuim teos ses žanris. Nii sisutut, võltsi ja juhmi stsena ja dialoogi pole nähtud vähemalt viimasest "Seksist ja linnast" saati ning võrreldavalt imalat saundträkki pole võib-olla olemaski - selles rubriigis ei suuda konkureerida ei "Titanic" ega too Kostneriga "Robin Hood". Uskuge või mitte, isegi magusate meloodiate suurmeister Jon Bon Jovi pole veel halvim osa sellest süldist.



Muuhulgas toimib "New Year's Eve" tõhusa antireklaamina New Yorgile. Paljud siin Eestiski ei jõua ära kiita, kui äge linn see ikka on ja kergeuskliku inimesena olen isegi vahel mõelnud, et miks mitte kunagi ära käia. See film loob asjast hoopis teise pildi - tobe koht, nagu ütles kuningas Arthur, just aastavahetusel.

Näitlejate kaitseks tuleb tunnistada, et nad pole veel täielikult au, mõistust ja südametunnistust minetanud. Neil on nähtavalt piinlik seda jama kaasa teha ning enamus neist ei suuda oma tööd vähimalgi määral tõsiselt võtta. Halle Berry krimpsutab iga kord nägu, kui peab mingi eriti nõretava rumaluse ütlema. Kui "Vana-aastaõhtu" ei võida Kuldvaarikaid kõigis olulisemates kategooriates, siis pole maa peale enam mingit õiglust jäänud.



"Vana-aastaõhtu" kinodes: Solaris, Plaza, Cinamon. Hinnanguid: IMDB (4.9/10), Rotten Tomatoes (7%), Roger Ebert (2/8).

Kommentaare ei ole :