28. dets 2012

Pii elu / Life of Pi

"Life of Pi", USA 2012. Rež. Ang Lee. 127 min.


Kuigi stsenaariumid lähtuvad tihti romaanidest, pole romaan mängufilmile ei lihtne ega enesestmõistetav lähtematerjal. Romaani ja täispika mängufilmi võimalused ning vahendid loo jutustamiseks ja sõnumi edastamiseks on sedavõrd erinevad. Alates kasvõi kvantiteedist, mahust: nagu sadu lehekülgi romaani ei jõua naljalt tunni, pooleteise ega paariga läbi lugeda, nii ei jõua seda sama ruttu ka kadudeta ümber jutustada, isegi mitte visuaalsete vahenditega. Pilt võib ju olla lihtsam ja kiirem info edastamise viis, kuid ükski kaader ei asenda tuhandet sõna, kui need tuhat just ei ürita todasama kaadrit kirjeldada.

Nii peetaksegi novelli või jutustust mängufilmile jõukohasemateks ampsudeks kui romaani või eepost, mis passivad hoopis paremini seriaali või kümnetunnise mammut-triloogia materjaliks. Romaani täispika mängufilmi formaati litsudes sünnib fenomen, mida J. Kaus on nimetanud väljajättelisuseks: filmi pooleteise- kuni kolmetunnisesse Prokrustese sängi mahub ainult osa romaanist, ja osa jääb paratamatult kõrvale. Seeläbi kerkib ekraniseeringu keskseks küsimuseks nende osade valik - mida on võetud, mida jäetud -, ja sellest sõltuvad rõhuasetused. Lisaks läheb tõlkes mõndagi kaduma tänu sõnakunsti ja filmikunsti kvalitatiivsele, olemuslikule erinevusele. Näiteks saab režissöör vaataja tundeid lisaks visuaalile mõjutada muusika abil, kirjanik võib aga kasutada sisekõnet või jumalikku jutustajat viisil, mis filmis reeglina ei tööta.

Või siis hingeelu kujutamine, millest on kirjutanud M. Kunnus: Dostojevski kirjeldab inimese nähtamatut siseilma viisil, mil film seda teha ei saa; küll aga saab film Dostojevskit illustreerida, kusjuures visuaal mõjutab inimeste emotsioone ja seeläbi ka nende moraaliotsuseid üldiselt tõhusamalt kui sõna. Ja nõnda edasi. Meediumite erinevusest johtuvate tõlkeprobleemide tõttu kipuvad algteoseid lugenud vaatajad ekraniseeringutega harva rahul olema, leides reeglina, et raamat oli parem kui film - ütles enam, oli sisukam, pakkus suuremat elamust. Raamatut lugenud vaataja jaoks on ju ekraniseeringus räägitav lugu ette teada. Põhimõtteliselt toimib raamat ekraniseeringu jaoks võimsa spoilerina. Lugeja hinnang ekraniseeringule kui tuttava teose illustratsioonile sõltub omakorda lugeja peas tekkinud kujutluse suhtest ekraniseerijate visiooniga.

Tänu sellele võivad ekraniseeringud, mis tõlgendavad algteost vabalt ja suudavad seeläbi vaatajat üllatada, rohkem muljet avaldada kui raamatus hoolega rida ajavad filmid. Tihti seda just ette ei tule, et film läheks rohkem korda kui raamat, aga no näiteks Õunpuu "Sügisball" ja Tarkovski "Stalker" on siinkirjutuajale tugevamalt mõjunud kui nende aluseks olevad Undi ja Strugatskite tekstid. Ang Lee "Pii elu" toimis mu jaoks, vastupidi, spoilerina Yann Marteli raamatule. Mitte et film oleks sügava mulje jätnud, sugugi mitte. See jäi mu silmis melodramaatiliseks muinasjutuks, kus "Cast Away" kohtub paaniflöödi saatel "Avatariga". Nagu viimases, nii ka siin on esiplaanil arvutigraafiline tulevärk, mida kolmdee-pimendus küll tõhusalt rikub, ent loo sisuks on veniv punasest puidust moralitee, mida visuaalne vigurdamine teps mitte välja ei vabanda.

Olgu siinkohal öeldud, et kuigi kaladega ekraanisäästjad pole vast mu lemmikud, pole mul põhimõtteliselt midagi arvutianimatsiooni kui sellise vastu - eeldusel, et filmil on pakkuda midagi enamat peale neoonvärvidega eputamise. Positiivseiks näideteks efektsest, kuid seejuures mõtestatud, metafüüsiliselt õigustatud skriinseiver-graafikast võiksid olla Malicki "Elupuu" või Noé "Enter the Void". "Pii elus" pole Ang Leel paraku pakkuda palju peale magusa muinasjutu, mis mõjub mitte ainult spoileri, vaid ka antireklaamina Marteli romaanile.

Ang Lee eelmist filmi, lahjat "Taking Woodstocki" meenutades olin üsna kindel, et "Pii elu" hädad on kinni ekraniseerijas, mitte kirjanikus - kuid tugevale "Brokeback Mountainile" mõeldes võtsin Marteli romaani lugemise siiski ette, et aru saada, kas ja mis ja miks.

Nii ja naa. Ühelt poolt poolt on Ang Lee teksti visualiseeritud üpris originaalitruult, kärpides sündmustikku või kaldudes tegevuse kulust kõrvale eelkõige formaadist tingitud paratamatusena (ja mõnevõrra kahjuks ka vanusepiirangutega kohanedes).

Kuid sama paratamatult on rõhud muutunud, miska filmi on jõudnud eeskätt romaani kesisemad küljed - merehäda teemast tingitud mõningane monotoonsus ja kergelt kistud, selgelt paistvate traagelniitidega konstrueeritus - ning suuresti on kaduma läinud raamatu parim osa - zooloogiline, teoloogiline ja eksootiline infoküllus. Ühtlasi puudub filmis Marteli elegantselt napp ja teravmeelne stiil, seda asendab üle rõhutatud raamjutustuse lamedavõitu näpuganäitamine. Romaani ja filmi ühiseks puuduseks on, et sissejuhatuseks suure suuga välja käidud lubadust panna publik lõpuks uskuma ei suuda ilmselt kumbki täita: liig selgelt inimliku väljamõeldisena tundub lugu ise, liig lahja selle lõppjäreldus.

Tänavusi India-taustalisi ekraniseeringuid võrreldes - "Pii elu" jääb nii romaani kui filmina omajagu alla "Kesköö lastele", kuigi ka Deepa Mehta bollivuudlik Rushdie-lavastus ei paista iseenesest suurt millegagi silma. Ent Marteli romaan suudab oma loomalikkuse-inimlikkuse käsitlusega siiski astuda dialoogi hoopis etemate filmidega nagu Werner Herzogi "Grizzly Man" või James Marshi "Project Nim".



"Pii elu" kinodes: Solaris, Plaza, Cinamon. Hinnanguid: IMDB (8.4/10), Rotten Tomatoes (89%), Roger Ebert (8/8), Peter Bradshaw (2/5), Tarvi (5/5), Viljar Voog, ÕL (4.5/5).

18. dets 2012

Kääbik: ootamatu teekond / The Hobbit: An Unexpected Journey

"The Hobbit: An Unexpected Journey", Uus-Meremaa-Inglismaa-USA 2012. Rež. Peter Jackson. 169 min.

Aasta, kui mitte aastakümne oodatuim jätkufilm miljonite jaoks.

"Bilbo, my dear friend, let us have a little more light," ütleb võlur Gandalf üsna filmi alguses. Tõepoolest, Sauron söögu teie kolmdeed koos nende totrate pimendusprillidega. Pistke need koos oma sajakordse kaadrisagedusega sinna, kus Singeri masin ja pingpongilaud ees ootavad.

Ka sina, Peetrus? Sina oleksid ju pidanud jääma selleks kaljuks, kes jätkuvalt väntaks filme nõnda, et hiljem poleks painavalt valus ega häbi nende määrimise pärast püretus põrgumülkas surnult sündinud musta maagiaga. Kõigi oksendavate tulnukate ja muruniitjaga püreestatud emazombide nimel - palun, palun, palun jäta see kolmdee. Kui Rooma klubi uskuda, siis jõuab maailm niigi vaevu taluda olemasolevaid kämerone ja luukaid.



Sedapalju tehnilisest aspektist. Filmi enda juurde tulles - eepiline kraam küll, üsna esimestest kaadritest peale, aga iseseisva teosena on seda raske võtta. Stseenist stseeni on nii sisuline kui vormiline kattuvus Jacksoni "Sõrmuste isanda" triloogia, eelkõige selle üheteist aasta taguse esimese osaga "Sõrmuse vennaskond" nii suur, et esimesel "Kääbikul" on õige vähe uut pakkuda.

"Ootamatu teekonna" suurim probleem on meeldejäävate, selgelt välja joonistatud karakterite puudus. Naistegelasi pole üldse, ainult Galadriel vilksatab korraks. Üldse on kõik vähegi ilmekamad kujud pärit eelmisest triloogiast ning esinevad - Gandalf ja Guglunk välja arvatud - episoodilistes rollides. Arvutis modelleeritud tegelased jätavad isikupärasema mulje kui näitlejad, mis pole mängufilmi puhul just kiiduväärt.



Kogu päkapikkude bande jääb enam-vähem anonüümseks - peale Thorini, kuid Richard Armitage on jonnakalt kangelasliku kunnina liig kahvatu ja üheplaaniline, et väärikalt välja kanda võrdlus John Rhys-Daviese Gimliga "Sõrmuste isandas", rääkimata Viggo Mortenseni või Sean Beani monumentaalsetest rollidest.

Mitte palju enam ei tule paratamatu kõrvutus sõrmusetriloogiaga kasuks Martin Freemanile, kelle nimiosaline on argine, kergelt ebalev ja väheveenev igamees nagu Freeman ikka - nagu juba "Hitchhiker's Guide to the Galaxys". Võib ehk aru saada, miks tema Bilbo Baggins jääb Elijah Woodi traagilise Frodo varju. Eks Bilbo olegi selline mugavam, kivirähulik tüüp. Aga Ian Holmi elatanud Bilbo varju peaosatäitja siiski ei pruugiks jääda.



Jacksoni esimeses "Kääbikus" on, mille kallal iriseda ja ega see õieti millegagi ei üllata, kui mõneti üle pakutud tolatsemine trollide ja härra Pruuniga kõrvale jätta.

Samas mis pole katki, seda pole vaja parandada. See tähendab, et Jacksoni Keskmaa on ikka piisavalt uhke ja ahvatlev, et seal aset leidev endiselt köidaks. Isegi kui jätkutriloogia pole päris eelkäija tasemel, pole see ka Tähesõdade eellugude taoline äpardus.



Jacksoni "Sõrmuste isand" oli mu jaoks haruldane, vaat et ainulaadne näide ekraniseeringust, mis suutis rohkem köita kui filmi aluseks olnud raamat. Esimese pääsukese põhjal võib karta, et Jacksoni "Kääbiku" kohta nii öelda ei saa. Ent jään siiski kahte järgnevat osa - ja isegi arvutis sündinud lohet - huviga ootama.

Ja ühtlasi jään ootama võimalust "Ootamatut teekonda" normaalses, silmi silitava valguse ja kontrastiga kahemõõtmelisuses näha.




Hinnanguid: IMDB (8.6/10), Rotten Tomatoes (65%), Peter Bradshaw, Guardian (3/5), tarvi (5/5), Viljar Voog, ÕL (3.5/5).

1. dets 2012

Pöffi-küüliku piiksud 2012

Kodusel festivalil sai seekord vaadatud suurusjärgu võrra vähem vähem filme kui Londonis ja Helsingis.



PARADIIS: USK (Paradies: Glaube, Austria 2012). Mulle väga meeldib Ulrich Seidli ilutsemata välja peetud esteetika: minimaalne puhas kompa, hoolikalt valitud värvipalett, aeglased kaadrid, sisulised kordused, taustamuusika puudumine. Pluss lihtsad inimesed, ebastandardsed kehad, halastamatu satiir. Ainus põhjus, miks Seidli Paradiisi-triloogia teine film ei tundu päris nii tugev kui esimene ("Paradies: Liebe"), on sisus: ateism ja blasfeemia paistavad vähemalt siinmail lahtise ukse ründamisena. Liig ettearvatav on see kõik. Meenub kogumik usu ja kiriku vastaseid rahvaluuletekste "Kelle peale sa loodad" (Ingrid Rüütel, Selma Lätt 1963). 6/8 (PS. Kirjutasin Seidli triloogiast pikemalt siin.)



KODUS (Dans la Maison /õieti: Majas/, Prantsusmaa 2012). François Ozoni elegantne, mitmekihiline, tekstipõhine, tsitaaditiine po-mo-mäng loojutustamise võimalustega. Kohati üsna vaimukas ja hoiab vaataja lõpuni mõistatamas. Mitte päris minu maitse, kuid siiski nauditav. Viimaste Ozonide kasinat taset arvestades võiks lausa kammbäkist rääkida. 6/8



PEAAEGU MEES (Mer eller mindre mann / The Almost Man, Norra 2012). Unine ja kaamosevaba heaoluühiskonna draamakomm pealt 30se paarisuhtes mehe raskusest täiskasvanu-rolliga leppimisel. Kohati nii tšill lugu, et kipub välja surema, aga hollivuudi konkurentidest ikka peajagu üle. Meeldivad ja inimlikud tegelased, mitu värsket nalja. 6/8



ARMASTUSE ÕPPETUNNID (The Sessions, USA 2012). Üle keha halvatud mehe armastuse-otsingust rääkivat filmi pole vist poliitiliselt korrektne kritiseerida, aga mulle tundub see melodraama mitte niivõrd soe, kuivõrd ärritavalt magus. Parimadki näitlejad ei suuda päästa stsena, mis teeb reaalselt elanud erilise inimese erilisest elust hambutu klišee. Ja siis veel see taustamuusika, mis pidevalt õpetab vaatajat, kuidas tuleb tunda. "Sessions" pole sisuliselt kuigi kaugel surfi-süldist "Mavericks: lainet püüdmas". Paratamatu võrdlusmoment prantslaste mulluse šedöövriga "Intouchables" ("1+1") ei kõnele mitte üks teps "Sessionsi" kasuks. Lamedavõitu eesti tõlkepealkiri passib seekord kenasti. 5/8



PÖFF УДИВЛЯЕТ. Festivali slogani point jõudis lõpuks minuni, kui mu aasta lemmikfilmi seansi sissejuhatuseks käratas mahlakas slaavi mehehääl algustiitrite peale ФИЛЬМ УЛЬРИХА ЗАЙДЛЯ. Kuna olin filmi РАЙ: ЛЮБОВЬ originaalheliga varem näinud, sain venekeelse pealelugemise alates rahulikult minema jalutada, ainult ülejäänud saalitäiest oli kahju, välja müüdud seanss ja puha. Takkajärgi räägiti, et originaalheli olla mõne aja pärast siiski käima saadud.



JAHT (Jagten / The Hunt, Taani 2012). Thomas Vinterbergi küllap tugevaimal teosel pärast "Festenit" on tollega ka temaatilisi puutepunkte. Pingeline ja haarav vaade valede, eelarvamuste ja tabude substraadile heaoluühiskonna sõbralikult naeratava pealispinna varjus ja võimas etteheide inimlooma karjamentaliteedile, mida emotsionaalselt mõjult võiks tänavusist filmest võrrelda ehk ainult mehhiklase Michel Franco bully-looga "Pärast Lucíat". Vinterberg on tehniliselt veidi traditsioonilisem, kuid seejures pea perfektselt väljapeetud. Kindlalt üks aasta mängufilmitippe. 8/8



PIETÀ (Lõuna-Korea 2012). Kim Ki-Duk tagasi mängufilmibisnessis. See pole Korea arthauss-staari loomingu kõrghetk, aga mitte ka madalaim punkt. Tubli keskmine Ki-Duk - mis tähendab juba iseenesest üpris värsket, originaalset ja huvipakkuvat asja. Absurdselt julm, lihtsate vahenditega teostatud, kuid toimiv metafüüsiliste joontega sümboolne lugu patust, emaarmust ja lunastusest. 6/8

20. nov 2012

Pöffi-soovitusi 2012, osa 2: võimust ja väest

Ühendan armastusega tegelevaist filmidest üle jäänud soovitused koondpealkirja alla võimust ja väest (teemakohase meelevaldsusega).

Alustaks poliitilise võimuga tegelevaist filmidest, mis paistavad novembrikuise Eesti poliittormides üpris aktuaalsed.



Tšiillase Pablo Larraíni lähiajaloolise mängufilmi EI ("No") lähtepunktiks on Pinocheti 1988 korraldatud rahvahääletus, mis pidi diktaatori 15 aastat kestnud võimuloleku legitimeerima. Hääletusele demokraatliku kuvandi loomiseks andis režiim opositsioonile vastupropagandaks piiratud eetriaja, vallandades endale ootamatult samalaadse reklaamisõja nagu Coca ja Pepsi või Bluri ja Oasise vahel.

Pildiliselt on film teostatud ajastutruus VHS-kvaliteedis ja monteeritud leidlikult, kasutades arhiivikaadreid läbisegi lavastatutega. Vapustav kinematograafiline šedööver see nüüd pole - loo ülesehitus on üpris traditsiooniline ja kahetunnise pikkusega on üle pingutatud -, aga siit leiab lõbusate momentide kõrval terava pilgu demokraatia, reklaami ja meedia toimemehhanismidesse ning omavahelistesse suhetesse. Film Pöffil.



KUI PUU LANGEB ("If a Tree Falls"). Mullune dokk nõndanimetatud ökoterroristide põrandaalusest tegevusest Ameerikas linastus juba Docpointil, olen sellest teinud eraldi postituse siin. Põnev ja vajalik materjal tänapäeva maailma mõistmiseks. Film Pöffil.



PÄRAST LUCIAT ("After Lucia" / "Después de Lucía"). Võimu teine pale on vägivald ja nii üks kui teine avalduvad eriti puhtal ja hirmuärataval kujul laste rühmakäitumises. Sel teemal pole puudust meeldejäävaist raamatuist (William Goldingi "Kärbeste jumal", Ferenc Molnári "Pál-tänava poisid") ega filmidest (Ilmar Raagi "Klass", Ruben Östlundi "Play"), kuid mehhiklase Michel Franco draama mõjub ikkagi värskelt ja toorelt, küsimärgistades kristlikku andeksanni-eetikat edukalt mitte niivõrd isegi otsest vägivalda, kuivõrd lihtsalt kohutavat ülekohut kujutades.

Võimas saavutus on see ka filmikeelelt - ühelt poolt lihtne, pea dokumentaalsena näiv realism, teiselt poolt vaoshoitud, kuid ootuspäratu rütm ja tempo. Tugev ja omanäoline teos, mis võitis kevadel Cannes'i sektsiooni Un Certain Regard. Film Pöffil.



Ameerika lo-fi indidraama KUULEKUS ("Compliance") näitab, kuidas täiskasvanute maailmas toimivad samad võimumehhanismid mis koolikiusamises. Kui seaduse absoluutne autoriteet delegeeritakse tavalisele reakodanikule, siis üldiselt ei teki tal õige ja vale küsimust - ei omaenese käitumise ega delegeerija suhtes. Ta täidab püüdliku kuulekusega oma rolli - demokraatias samuti nagu natsi-Saksamaal. Mängufilmis oleme seda siinmail näinud näiteks Oliver Hirschbiegeli "Eksperimendis". Craig Zobeli "Kuulekus" pretendeerib enamale realismile, põhinedes väidetavalt otseselt tõsielul - kuid on seejuures ilmsesti üle dramatiseeritud ja exploitationi-maiguline. Sellegipoolest õõvastav pilt ühiskondliku looma eetikavabadusest. Kui silt must komöödia end kusagil õigustab, siis vast siin. Aga provokatsioonina töötab "Kuulekus" igatahes korralikult. Film Pöffil.



LAPSNÕID ("Rebelle" / "War Witch"). Jõhkramat teemapüstitust kui lapssõdurina omaenese vanemaid tapma sunnitud 12-aastane tüdruk on raske ette kujutada, aga kanadalanna Kim Nguyeni film pole õigupoolest teemast hoolimata ei rusuv ega masendav, vaid pigem helge ja lootusrikas. Julmusi ei ekspluateerita otseselt, verd kuigivõrd ei näidata. Rohkem tõusevad esile peategelase kõikevõitev elujõud ja sõjakoledustele vastanduv unine Aafrika tšill, mis väljendub muusikas ja värvides.

Kaugel sellest, et olla masendav sõjadraama, on "Rebelle" pigem humanistlik, lihtsate vahenditega veenvalt teostatud maagiline realism "La teta asustada" ja "Beasts of the Southern Wildi" laadis - ja teisel vaatamiskorral tundus mulle juba, et annab neile mõlemale silmad ette. Teismeline peaosatäitja Rachel Mwanza sai veebruaris Berlinalel parima näitlejanna Hõbekaru. Armastusel ja Anarhial arvasin nii. Film Pöffil.



ÕDE ("L'Enfant d'en haut" / "Sister"). Veel üks draama teismelisest, kelles on nooruslikku väge südilt ülekohtuse eluga võidelda - sedakorda siis heaolu kantsis kesk Alpe. Ursula Meieri kauni ja empaatilise filmi sotsiaalset närvi on õigustatult võrreldud Dardennes'idega ("Jalgrattaga poiss"). Ilus, empaatiline, tugevate näitlejatöödega hingeminev lugu sai Berlinalel Hõbekaru eriauhinna. Film Pöffil.



TEISPOOL MÄGESID ("După dealuri" / "Beyond the Hills"). Rumeenia režissöör-stsenaristi Cristian Mungiu (Kuldpalmioksa võitnud "4 kuud, 3 nädalat ja 2 päeva") tänavu Cannes'is parima stsena preemia saanud film on tõsine, ilus ja aeglane, iga kandi pealt laitmatult teostatud realistlik draama konfliktist eri ajastuist pärit maailmapiltide - arhailiselt vaga õigeusu koguduse ja tänapäevaselt individualistliku õnnetaotluse - vahel. Võimu ja väe küsimused on mõistagi üksikisiku ja kollektiivi kokkupõrke keskmes. Peale filmi kahe ja poole tunnise pikkuse ei oska siin millegi kallal norida. Näitlejatööd on säravad (peaosalised jagasid Cannes'is parima näitlejanna priisi), Mungiu ise meeldivalt pealetükkimatu ja väldib mustvalget moraali.  Film Pöffil. (PS. Pealkirjatõlge on tarbetult kohmakas, "Mägede taga" oleks etem olnud).



NÄOST: SUPERMODELLID ENNE JA NÜÜD ("About Face: Supermodels Then and Now"). See dokk enam või vähem soliidsesse ikka jõudnud endistest mannekeenidest on nüüd midagi helgemat ja optimistlikumat. Võim ei puutu asjasse, küll aga portreteeritavate sisemine vägi.

Telefilmidesse ja teleseriaalidesse suhtutakse sageli alavääristavalt kui teisejärgulisse ajaviitesse. Võimalik, et suhtujad pole HBO toodanguga tuttavad. Mulle mõjub tolle kaablivõrgu nimi tänu mängufilmidele nagu "You Don't Know Jack" ja seriaalidele nagu "Boardwalk Empire" pigem kvaliteedimärgina. Modellidokk kinnitab HBO tipptaset ka dokitootjana.

Tekstirohkes filmis kõneleb rida kunagisi supermodelle Jerry Hallist (56) Isabella Rossellinini (60) põhjalikult oma elust ja ametist; prouade terane jutt on ümberlükkamatuks vastuargumendiks levinud arusaamale modellidest kui arulagedaist bimbodest. Võluvad isiksused, hulk huvitavaid mõtteid ebakindlusest, edust ja vananemisest. Film Pöffil (kaks seanssi, paraku mõlemad välja müüdud.)



Lisaks juba viidatud viiele armastuse-teemalisele filmile on siin blogis juttu olnud veel järgmistest Pöffil linastuvaist asjadest:



Tänavused eesti mängufilmid Pöffil:
Aasta parim täispikk kodumaine mängukas "Kõik muusikud on kaabakad" Pöffil ei linastu.



Postskriptum - filmid, mida ise tahaks näha:
  • "Armastuse õppetunnid" ("The Sessions" - eesti pealkiri on ikka eriti lame) - väga positiivne kriitika (Rotten Tomatoes 95%).
  • "Barbara", mille eest Christian Petzold sai Berlinalel parima režissööri Hõbekaru.
  • Kunagise Dogma-staari Thomas Vinterbergi "Jaht" ("Jagten") - paljud on siin Eestiski seda kiitnud. (Kahjuks on ainus Tallinna seanss küll juba läbi müüdud.)
  • Ulrich Seidli "Paradiis: Usk" - sama paradiisi-triloogia esimene film on mu tänavu parim mängufilmielamus siiani.
  • Vana hea Kim Ki-Duki "Pietà" - korea autorikino geeniuse looming on mulle "Saarest" saati üpris püsivalt muljet avaldanud ning vahepealsest loomingulisest madalseisust ülesaamist näitas juba mullune dokk "Arirang".
  • "Post Tenebras Lux" - Carlos Reygadas krooniti Cannes'is parimaks lavastajaks.
  • Mika Kaurismäe "Teel põhja" - mõned Mika filmid ("Hargneva armastuse maja", "Vennad") on mulle rohkemgi istunud kui mõned vend Aki omad. (Taas välja müüdud Tallinnas.)
  • Quentin Dupieux' alias Mr Oizo "Vale" - tema eelmine film "Rubber" oli nii võrratult napakas.
  • Takashi Miike "Yatterman" - Miike on friigikino elav klassik, kuigi tema looming on äärmiselt kõikuva kvaliteediga.

19. nov 2012

Pöffi-soovitusi 2012: viis vaadet armastusele



Kevadel Cannes'i võitnud ARMASTUS ("Amour") pole ehk nii kalk ja misantroopiline kui inimhinge prosektoril Michael Hanekesel tavaks, aga mingi romkomm see muidugi ka ei ole. Rohkem kui armastusest käib jutt vananemisest ja surmast, mis ootab ka kõige õnnelikumaid paare. Elust lahkumine on raske ja tõsine asi, lihtne vaatamine see ei ole. Suur temaatiline ja süžeeline kattuvus Rúnar Rúnarssoni "Vulkaaniga" võib toda mäletavat vaatajat häirida, kuid igal juhul on "Amour" kinematograafiliselt meisterlik, meeldejääv ja mõtlemapanev teos, mida tasub kaeda kasvõi peaosatäitjate Jean-Louis Trintignanti ja Emmanuelle Riva pärast. Film Pöffil.

Jah, armastage siiski, armastage.
Liig ruttu liha kõduneb ja aru kaob.
Ning juhus elada ei ole kuigi sage.
See õnn on üürike, mil süda rinnus taob.

(Hando Runnel. Lindprii (ballaad filmile). Lauluraamat ehk Mõõganeelaja ehk Kurbade kaitseks.)



PARADIIS: ARMASTUS ("Paradies: Liebe"). Hanekese kümme aastat noorema kaasmaalase Ulrich Seidli lõikavalt satiiriline ja über-piinlik vaade kereka vananeva naise seksi-kruiisile on kõnekas paljudel tasandeil intiimsest globaalseni. Vägev ilu ja inetuse kontrast visuaalis. Tänini käesoleva aasta parim mängufilm mu jaoks. Armastusel ja Anarhial kribasin sellest nii. Film Pöffil.



SEE VALSS ON SINU ("Take This Waltz"). Erinevalt eelmisest kahest tõepoolest romantiline armastusfilm. Kanadalanna Sarah Polley ei sea endale kogu inimolemist lahkavaid kunstilisi eesmärke, vaid jutustab üpris inimsõbralikus ja meinstriimis vormis kenade mittevanade inimeste tundeelust nii püsisuhetes kui väljaspool neid. Erinevalt eelmisest kahest söandaks Polleyt soovitada üpris laiale publikule, mitte ainult katarsist otsivaile filmigurmaanidele. See on sedasorti asi, mis justkui võiks meil kobarkinodessegi jõuda, aga seni pole sellest veel kippu ega kõppu. Armastusel ja Anarhial piiksatasin nii. Film Pöffil.



JUST NAGU ARMUNUD ("Like Someone in Love"). Jaapanikeelene, Jaapanis toimuva tegevusega mitte-armastusfilm iraani kino suurelt vanalt mehelt Abbas Kiarostamilt on ootuspäraselt ebakonventsionaalne - enamgi veel kui kahe aasta tagune "Certified Copy". Pealt seitsmekümnese Kiarostami vihjeline mäng publiku ootustega hämmastab ja võlub, luues jäljendamatult realistliku efekti. Üsna eriline elamus filmikunstist sügavamalt huvitujaile. Laiu vaatajahulki ilmselt ei köida. Kunstfilmi puhul on vist oluline rõhutada, et see pole mitte masendav ega šokeeriv, vaid elegantselt õhuline. Ka pildiliselt puhas silmarõõm. Film Pöffil. (PS. Üsna kohmakas pealkirjatõlge - liigne 'just', liigne '-d'.)



CAFÉ DE FLORE. Quebeci autori Jean-Marc Vallée paljutasandiline uurimus armastusest, omamistahtest ja loobumisest on üks 2011. aasta paremaid mängufilme. Seda on meil varem näidatud korra kinos ja korra Tartuffil, kuid on täiesti arusaamatu, miks ükski kino siin seda püsivamalt kavva pole võtnud. Erakordselt kaunis, puudutav, särav teos. Film Pöffil. Lisaks näeb seda ka 26.-27. novembril Artises väärikate kinohommikul.



Veel Pöffi-soovitusi: võimust ja väest.

31. okt 2012

Kõik muusikud on kaabakad

"Kõik muusikud on kaabakad" / "All Musicians Are Bastards", Eesti 2012. Rež. Heleri Saarik. 90 mn.


Heleri Saariku debüüt kuulub sedasorti artefaktide hulka, mille kohta on kombeks öelda tekitab vastakaid arvamusi.

Feisspukis on kõlanud nii vaimustushõiskeid kui sõimu ja süüdistusi maksumaksja raha raiskamises. Postimehe mikroarvustused ulatusid vihjest, et koolitööd pole võimalik isegi sama mõõdupuu järgi hinnata kui teisi tänavusi eesti filme (Lenna Kuurma) kuni hinnanguni ebaühtlane, aga õige närviga, aus ja väga hea tudengifilm (Tiina Lokk).

Esilinastusest on peagi nädal möödas, aga muud kui paarilauselisi säutse pole siiani lugeda saanud. See suhteline vaikus tundub tavapäraselt iga uue kodumaise mängufilmi linastumist saatvale kärale mõeldes suisa kummaline. Aasta 2012 parim täispikk eesti mängufilm "Kõik muusikud on kaabakad" väärib paarist pealiskaudsest fraasist enamat.



Millest Saariku film räägib? Lühidalt öeldes sellest, kuidas on olla noor. Täpsemalt sellest ebakindlusest, milles elab noor inimene, kes ühelt poolt ei tunne iseend ega oma võimeid, teiselt poolt pole rahul maailmaga, milles ei tundu talle kohta olevat. Arhetüüpne ellu astumise olukord.

Filmi peategelane Leila on ses suhtes tüüpiline noor inimene, et ta ei tea, mida ta tahab, aga teab, kuidas seda saada: keppi, pappi, joovet, naudingut. Kindlaid, käegakatsutavaid, igaühele arusaadavad hüvesid, millesse on võimalik uskuda juba varasest varsaeast. Hedonismis on vahetut, selget, vaieldamatut väärtust. Tahan olla kahekesi, tahan palju raha. Istuks palmi all, valget rummi jooks. Samasse auku sihivad jõmmikalduvustega noorte tegelaste unelmad Merivoo "Tulnukas" ja Kõpperi-Tamme "Bad Hair Fridays".



Jõmmi lihtsad ihad laias laastus papi ja kepiga piirduvadki. Nende hüvede nappusest tekkiv frustratsioon on põhimõtteliselt lihtsalt ja kiiresti lahendatav näiteks SMS-laenu võttes või alustades karjääri illegaalses bisnessis. Pikemas perspektiivis pole need paraku väga jätkusuutlikud eluviisid, mistõttu taibukamad noored valivad, kui neil on võimalus valida, üldjuhul pigem õppimise, põrandapealse töö ja sotsialiseerumise. Rahulolematus ei pruugi seejuures kaduda, kuid aja jooksul see nürineb, sellega võib harjuda, selle võib argiaskeldustes unustada.



Leila aga kuulub nende noorte inimeste kilda, kes ei taha tavalist elu - kes tahavad, nagu kilplaste lehm, midagi muud. Midagi enamat. Olla mitte ainult miljonär, vaid ka rokkstaar. (Või antud juhul elektroonilise või mis iganes muu muusika staar.) Tublisti üle keskmise tunnustusvajadus, mis mugaval kombel ei eelda erilist pingutust, sest staariks saadakse ju teadupärast võluväel, nagu nipsti puhtalt tänu kaasasündinud vastupandamatule karismale ja üüratule loomulikule andele. Mitte asjata pole superstaari-saated tõsielu-TV alustala. Igaühes peitub staar, kes ainult ootab leidmist.

Seni võib avastamist ootav anne aga rahumeeli pühenduda elupõletamisele, mis kuulub ju vältimatult ka tulevase staari-laiffstaili juurde. Tasubki varakult harjuda.



Staaristaatus on unistusena just seetõttu vastupandamatu, et see on nagu lotovõit - ei pea õieti midagi oskama, ei pea suurt midagi tegema, ainult joppamist on vaja. See on deus ex machina. Popmuusik võib põhimõtteliselt olla analfabeet. See on isegi soovitatav. Liigne info ainult pärsiks ja moonutaks ürgset talenti.

Nagu on öelnud Allan Hmelnitski Eesti ühest intellektuaalsemast bändist Röövel Ööbik: bändimees - järelikult lollakas. Selliseid bändimehi-muusikuid, kohalikke nano-rokkstaare, kes erilist vaimuteravust ei ilmuta, kuid oskavad olla hip ja kõvad elumehed, kehastavad filmis Nero Urke, Mihkel Kõrvits ja Jarek Kasar. Nende tegelaskujud mõjuvad ehedate ja tõepärastena; vaimustavalt veenva, lausa dokumentaalse mulje jätab Urke ja Kõrvitsa sihitu jokkis dialoog varahommikusel uulitsal.



Nagu Leila, nii ei oska ka Nero Urke mängitud meespeategelane Toivo öelda, mida ta tahab. Ta arvab, et on kõigeks valmis, aga õigupoolest piirdub see kõik ikka vana hea hedonismiga. We wanna get loaded. And we wanna have a good time.

Kaabaklust, niipaljukest kui seda filmis üldse on, paistab samuti esindavat eelkõige Toivo, kes promiskuiteedi kõrval ei kohku näiteks möödujal kotti käest rabamast. Kuigi tema tegelaskuju paistab vähem kinnitavat hüpoteesi, et muusikud on kaabakad, ja rohkem protofeministlikku käibetõde, et mehed, ka sarmikaimad neist (või nemad just eriti), on sead.



Naised, eelkõige peategelane Leila, on mitmeplaanilisemad. Neil ei puudu ka vaimsed huvid. Kes tsiteerib valjusti (ja valesti) Paul-Eerikut, kel on oma teooria Sokratese surma kohta. Leila pole lihtne bändinaine ega teismeline tibi, kes lepiks päkapikudisko saatel piiksumisega. Riina Maidre säravas kehastuses on ta kunstnikuhingega laulja ja teeb avangardmuusikat, millel pole lootustki laiade masside kõrvus läbi lüüa.

Kui emotsionaalne labiilsus ja mõnuainete kuritarvitamine kõrvale jätta, on Leila lausa supergirl: ilus, tark, andekas, hea maitsega. Kibe käsi nii keppima, keevitama kui strippi tegema. Kaido Veermäe ulmeline pimp loetleb veel häid omadusi: oskab klientidega rääkida, oskab musta valgeks rääkida, joob kõik mehed laua alla. No mis sa hing veel ihkad.



Lisaks käib Leila läbi vanema põlve kultuuriinimestega, kasutab lennukaid võõrsõnu ja peab end ise lausa lämmatavalt raamatute alla maetuks. Tema nooruslikul rahulolematusel ja ebakindlusel on eksistentsiaalne mõõde.

Kuid Leila lugemus on - filmis olulist märksõna kasutades - poos. Tema ja teiste noorte jaoks siin pole raamat muud kui kujunduselement, fetiš. Raamatuid ei loeta, neid hoitakse külmkapis. On ilmne, et Leila pole lugenud liiga palju, vaid liiga vähe selleks, et märgata omaenese olukorra ja eluhoiaku traditsioonitruud trafaretsust. Kõik need kasvuraskused, kogu see boheemlus, romantiline kunstniku-ideaal, sihitu mäss ja spliin on ju sajandite jooksul loendamatuis tekstides, loendamatuis variatsioonides läbi mängitud ja mõeldud.



Leila tundub seda kõike aga kole tõsiselt ja justkui esmaavastajana läbi elavat, kuigi mine tea - ehk on seegi järjekordne poos, samasugune nagu filmi pealkiri. Sest ennekõike kuuluvad nii Leila kui ülejäänud tegelased oma pingutatud lõbususe ja cool-olekuga ju teatud nišimoe-narride hulka, keda tänapäeval võiks vist nimetada hipstereiks. See on subkultuurne manerism, mille täpselt õigetest, ülimat trenditeadlikkust demonstreerivaist märkidest ja tsitaatidest kirendav kest on mõeldud varjama tavapärast rahulolematust ja ebakindlust. Ent sireda koore all pole ikka muud kui suur segadus ja tühjus.



Seda loominguliste ambitsioonide ja vaimsete huvidega noore inimese hinges valitsevat paljutasandilist segadikku portreteerib Heleri Saarik teravapilguliselt ja kongeniaalselt, just siin ja praegu usutavana - erinevalt näiteks paralleelselt meie kinodes jooksvast Walter Salles'i ilulevast "On the Roadist", mis tegeleb ju sisuliselt samade küsimustega. Ma tunnen Saariku maailma ja tema tegelased ära, kuigi ma nendega elus otseselt kokku puutunud ei ole.

Lineaarse narratiivi, punktist A punkti B kulgeva loo vältimine peletab mõnegi vaataja küllap eemale, aga tundub antud teema puhul ikkagi ainuvõimalik lahendus. "Kõik muusikud on kaabakad" on nagu elu ise, mis kulgeb omasoodu, kunstliku sõlmituseta. Noorusel kui küsimusel ei saagi ühest vastust olla.



Leila hinges valitsevat segadust peegeldab filmi järjekindel eklektilisus, mis sulatab probleemideta tervikusse isegi riskantse maitsevääratuse piiril balansseerivad episoodid nagu unenäoline seksistseen või mentori monoloog. See, kui Leila nagu muusikalis ette hoiatamata laulma puhkeb, ei tekita mingit tõrget. Filmile ette heidetud tehnilist praaki on siin kui üldse, siis igatahes tublisti vähem kui uuemas eesti mängufilmis enamasti. Ei mingeid karjuvaid probleeme värvimääramise või helindamisega, mida ka tänavusis mängukais on küllaga nähtud.



Ebatraditsioonilise, erilise ja kaootilise linateosena nõuab Saariku debüüt vaatajalt tavapärasest enam, kuid suudab ka enamat vastu pakkuda - värvikust ja värskust igas aspektis uutest nägudest muljetavaldava kunstnikutöö (Kristina Lõuk) ja vahva valguskäsitlusega kaameratööni (Erik Põllumaa). Rääkimata algusest lõpuni eksimatust heliribast, millelt mu lemmikuiks on Maidre "Where Do You Usually Get Lonely" ja Taavi Laatsiti (Galaktlan) tekno.

Nagu öeldud, parim eesti täispikk aastal 2012. Uue kümnendi "Sügisball".




Hinnanguid: Trash (8/10).

25. okt 2012

Festivalimujeid Londonist 2012

Briti Filmiinstituudi poolt korraldatav Londoni festival on suur ja eakas üritus, kus võistlusprogramm on küll olemas, aga ennekõike on festar suunatud publikule. Oktoobris näidatakse kodupublikule mahukat valikut varasemate suurfestivalide hitte Berlinalest Veneetsiani. Sisuliselt on BFI Londoni festar niisiis üsna sarnane meie Pöffiga, mis toimub veel poolteist kuud hiljem. Kava mahult on Ühendkuningriigi pealinna filmipidu meie omast veidi suurem ja hindadelt tubli kaks korda kallim. Kui Tallinna festivali täispilet maksab sel aastal kuus ja pool eurot, siis Londonis tuli täiskasvanud filmihuvilisel iga kinoskäigu eest eest välja laduda kuni kaks-kolm korda rohkem, ja pidulikel gala-linastustel veelgi enam.



Lihtsa idaeurooplase jaoks on säärased summad koos maailmalinna märkimisväärsete transpordi- ja elamiskuludega muidugi jalustrabavad ning ega ma seda üritust akrediteeringuta ilmselt külastanud poleks. Ei saa ka öelda, et festivalil käimine oleks olnud sada üks protsenti rõõm ja lust. Kui näiteks soomlaste Armastuse ja Anarhiaga võrreldes on Pöffi korralduspool ja tehniline tase kohati nurisema pannud, siis inglaste festivali kõrval toimib meie oma nagu šveitsi uur. Brittide enam kui pool sajandit toimunud ürituse korralduspool ja kommunikatsioon on üllatavalt kaootiline, alates juba kirjavahetusest: kord ei vastata üldse, kord alles mitme nädala pärast.

Pressipiletite tellimise süsteem on küll elektrooniline, kuid üsna keeruliseks ja ebamugavaks aetud, nii et õnnestus käia peaaegu ainult üsna juhusliku filmivalikuga pressilinastustel ning lisaks mõnel säärasel vähepopulaarsel päevasel seansil, kus leidus välja müümata vabu kohti. Nii nägin kümne festivalipäeva jooksul Londonis kaks korda vähem filme kui Anarhial, kusjuures suur osa tuntumaid hitte, mis mind huvitasid, jäi nägemata. Nagu näiteks Vinterbergi "Jaht". Palju abi polnud ka filmoteegist, mille filmivalik oli üsna piiratud.



Tehnilisi tõrkeid esines küll vähe, aga kui, siis põhjalikult ja korralikus infosulus. Näiteks oli "A Liar's Autobiography" esimene pressilinastus oma pool tundi hilinenud, kui teatati, et asi jääb "veidi hiljaks". Järgnevalt möödus veel ligi pool tundi, kuni erilise vabandamise ja tseremoonitsemiseta saabus uus teade, et linastust siiski ei toimu.

Kui tahta võimalikult uuemaid festivalide võitjaid näha,  siis pole London vast parim ja soodsaim valik, kuhu eestlasel oleks kodumaalt mõttekas minna. Mis muidugi ei tähenda, et võimaluse korral ei tasuks läbi astuda. Linn on ju vägev, kinod uhked, vaatamisväärset linastub ikkagi hulgi.

Mõnekümne festivalil nähtu seas oli mitu väga head - mu isiklikeks lemmikuiks vast Ursula Meieri "Sister", Abbas Kiarostami "Like Someone in Love", Michel Franco "After Lucia", Lenny Abrahamsoni "What Richard Did" ja Cristian Mungiu "Beyond the Hills". Ja muidugi on mõnus Sohos kinode vahel jalutada ning sügispäikese paistel Leicester Square'i serval jalgu kõlgutades maailmalinna melu jälgida.

Kuid kogu Londonis-käigu suurimaks filmielamuseks oli vast hoopis festivaliväliselt linastunud "Samsaara", mida kümne-eurose pileti eest näidati paraku küll tagasihoidlikus HD-kvaliteedis.

21. okt 2012

Londoni festivali logi 2012/3



CROSSFIRE HURRICANE (USA 2012). Juubelidokk Rolling Stonesist on osalt huvitav ja muljetavaldav, teisalt aga veidi paraadlik ja kolmandaks - kas pole poolesaja-aastases rokkbändis, kes püüdlikult raugaeani kunagist nooruslikku indu taasetendab, juba iseenesest midagi veidrat? Mis puutub kuuekümnendaisse, siis tollal olid rollingute saavutused muidugi vaieldamatud ja nende rokkimises lisaks hiilgavale lookirjutamise oskusele tublisti mässulist hoogu. Kas see aga toidab tänapäevani?

Filmist tuleb selgesti välja, et tüüpide animaalne energia polnud mitte niivõrd loomulik, kuivõrd droogidele toetuv. Eks sama kehti muidugi rokenrolli ja noorsookultuuri kohta üldiselt juba ammu ning see seos on ka oluline põhjus, miks kõigi heade kavatsuste juures sedasorti narkoennetus, mis rõhub ainult sellele, et droogiproovimise lõpp on alati ühesugune, suures osas läbi kukub. See jutt ignoreerib enamasti põhipõhjust, miks narkootikume üldse pruugitakse - naudingut, ja selle adressaadid teavad ka, et jutt ühesugusest lõpust ei vasta päriselt tõele: näiteks Brian Jones suri, aga ülejäänud rollingud, näe, elavad ja õitsevad kõrge vanaduseni, kõndiv labor Keith Richards kaasa arvatud. Või võetkem näiteks Lemmy. Ühesõnaga, narkoennetus peaks selleks, et tõhusamalt toimida, loobuma oma silmaklappidest ning püüdma rutiinse näpuvibutuse asemel asja tõsisemalt, sisulisemalt ja mitmekülgsemalt selgitada.

Rollingute juurde tagasi tulles - mäng tulega viis kiiresti lisaks Jonesi surmale Altamonti krahhini, pärast mida nende kuulsus küll kasvas veelgi, kuid sisuliselt, paistab, oli üritusel siiski toss juba väljas. Aga nagu rollingute karjäär, nii kestab ka film pärast seda veel pikalt-pikalt edasi. ★★



SISTER ("L'Enfant d'en haut", Šveits 2012). Dardennes'ide vaimus sotsiaalpsühholoogiline draama poisist, kes suusakurordis spordivarustust näpates ennast ja oma täiskasvanud õde elatab. Tugevad näitlejatööd. Lihtne, ilus ja liigutav lugu. Hõbekaru Berlinalelt.  --- Veel kaks sõna sellest filmist.



SEVEN PSYCHOPATS (Inglismaa 2012). Ootamatult mitmekihiline krimilugu. Juba näitekirjanik Martin McDonaghi eelmine film "In Bruges" oli originaalne ja nutikas. Uus on lisaks sellele väga lõbus, vähemalt žanri konventsioonidega kursis olijaile. Pluss vägev näitetrupp: Colin Farrell, Christopher Walken, Sam Rockwell, Woody Harrelson ja Tom Waits - mis sa hing veel ihkad. Siiras soovitus kõigile, kes verd ja musta huumorit ei pelga. Jõhkralt verine, jõhkralt naljakas. Just minu maitse, hirnusin nagu ahv. Pärast seanssi käis isegi "Pulp Fiction" korra referentsina peast läbi. Vahe on vast selles, et McDonagh ei püüa eeskätt cool olla, vaid rõhub rohkem absurdile. 



VILLAGE AT THE END OF THE WORLD (Taani-Inglismaa-Gröönimaa 2012). Dokk tillukesest väljasuremisohus grööni külast. Kui poleks polaarööd, oleks kõik väga Eesti ääremaade moodi. Traditsiooniline tegevus (antud juhul kalatööstus) vaagub hinge, külaelu on vaikne ja sündmustevaene, külainimesed siirad ja vahetud. Aga ega see dokk neile kuigi lähedale ei saa. ★★☆



WOLF CHILDREN (Ōkami Kodomo no Ame to Yuki, Jaapan 2012). Mamoru Hosoda libahundimotiividega pereanime. Üldjoontes sümpaatne, aga minu jaoks siiski veidi liiga aeglane ja hõre. Toonilt meenutab film näiteks "Kirja Momole" ja noorema Miyazaki "Moonikünka nõlva"★★☆ -- Veel paar sõna sellest filmist.