27. jaan 2012

DocPoint-päiväkirja 2012. Ensimmäinen jakso

Lühimuljeid kümnest Helsingi DocPointil linastunud filmist.



FORBIDDEN (Mamnou, Egiptus-Hispaania 2011). Eestis on kaamos. Meil on Aaviksoo, Ansip ja Autorite Ühing. Egiptuses on päike ja püramiidid, aga seal on jälle muud hädad. Ei tohi tänaval suudelda, filmida ja sadat muud asja. Sellest tekstirohke ja tehniliselt tagasihoidlik film räägibki. Mõõdukalt huvitav, kuid mõnevõrra laialivalguv, ja lõpeb just enne seda, kui pott seal aasta eest tõsiselt üle kees. Ses mõttes võiks film olla pikem. Praeguse sisu kohta on ta liigagi pikk. 4/8

ARGENTINIAN LESSON (Argentyńska lekcja, Poola 2011). PÖFFilgi linastunud film poola emigrantidest Argentiinas. Tasane ja pealetükkimatu lugu, lihtsad pildikesed argielust. Avaneb tõrksalt, kuid kokkuvõttes loob ilusa terviku. Tugev kaameratöö. Peategelasteks on toredad lapsed. 5/8



SOUTH (Sud, Prantsusmaa 1999). Film Teisest Ameerikast, mida me pole harjunud ekraanil nägema, luitunud Lõuna väikelinnast, kus toimub räige rassimõrv. Nii sisult kui vormilt väga tõhus asi. Loe pikemalt siit. 7/8

¡VIVAN LAS ANTIPODAS! (Argentiina-Tšiili-Saksamaa-Holland 2011). Globaalne vaatefilm maakera vastandpooltelt. Loodus varieerub, aga inimesed elavad režissöör Viktor Kossakovski silmis igas ilmanurgas sarnast slaavilikult unist külaelu. Tundub, et nagu sageli, jääb põhirõõm filmist ikka tegijaile. Peaaegu ümbermaailmareis ju. Kaameratöö on kena. 5/8



PALAZZO DELLE AQUILE (Prantsusmaa-Itaalia 2011). Koduta pered okupeerivad Palermo raekoja ja elavad seal kuu aega, nõudes endale eluaset. Teevad suitsu, löövad aega surnuks, saadavad lapsi kooli, lobisevad ilmaasjadest, tülitsevad. See kõik, poliitilised läbirääkimised kaasa arvatud, pole mitte rutiinne jahu, vaid tänu asjaosaliste temperamendile nauditav nagu mõni operett või commedia dell'arte. Enam kui kaks tundi lo-fi kvaliteedis videot on siiski pisut liig, eriti festivalil vaadatuna. Kompaktsemana töödanuks see asi paremini. 6/8

THE SOMNABULISTS (Inglismaa 2011). Tuttavliku kõlaga päälkirja all lubatakse Iraagi sõjast naasnud soldatite monolooge. Mõjub magneedina, eks? Isiklik sõjakogemus, PTSD ja mis kõik veel. Tegelikult pakutakse tekste, mida suures plaanis loevad kunstipäraselt musta rõivastatud ja mustale taustale paigutatud näitlejad. Õõnsat etlemist saadavad kunstipärased heliefektid. Ja vahele pikitakse staatilisi, justkui elulisi mustvalgeid kunstkaadreid nende lähedastest, samuti näitlejate esituses. Peagi hakkavad ka tekstid võltside ja kahtlaselt kirjanduslikena tunduma. Emo-porr, mida ei suutnud üle kahekümne minuti taluda. 2/8



HALB ILM (Bad Weather, Inglismaa-Saksamaa 2011). Prostitutsioonisaareke Bengali lahes võis sama arhailine välja näha juba sadade aastate eest. Tänapäevale viitavad vaid taamal laineid murdvad suured rauast laevad, kust tuuakse paadiga kliente. Naised pole oma ametist vaimustuses, kuid lepivad saatusega. Püüavad ametiühingut moodustada. Töö on räpane ja valus, aga pere tahab süüa, lapsed koolitada. Meri murendab saart, järgmine tsunami võib selle täielikult minema pühkida. Kõige jaburust ja kaduvust toonitab jutlustav hull. Kauni kaameratööga delikaatne vaade inimeksistentsi nukrale absurdile, siiani nähtud mullustest dokkidest üks parimaid. "Halb ilm" Tallinna DocPointil. 8/8

JAFFA: APELSINI KELLAVÄRK (Jaffa, la mécanique de l’orange / Jaffa, the Orange’s Clockwork - Belgia-Iisrael-Prantsusmaa-Saksamaa 2010). Eyal Sivan on Iisraeli-kriitiline juudi filmilooja. Sestap räägib "Jaffa" mitte soome limonaadist, vaid sellele nime andnud Iisraeli apelsinipealinnast ja tollega seotud sionistlikest müütidest. Palju arhiivikaadreid. Tõsine, mõnevõrra kuiv ja akadeemiline, kuid hariv ajalooline õppetükk. "Jaffa" Tallinna DocPointil. 5/8



PROFEETTA (Soome 2011). Lühifilm inimkonnas pettunud ürgmehest Markkust, kes elab üksi laanes, ei söö ega maga ja suhtleb metsavaimudega. Värvikas tüüp. 5/8

FINNSURF (Soome 2011). Üks juhtiv eesti kirjanduskriitik kirjutas koolipõlves kirjandi "I hate sports". Ma nii radikaalne ei ole, kuid ekstreemspordifilme põlgan üldiselt küll. Mitte ei viitsi jälgida, kuidas oh-kui-kuulid teismelised kümneid ja sadu kordi järjest samu hüppeid sooritavad ja nende vahel totralt itsitavad. Aga see pole selline film. Jah, siin on ootuspäraselt efektset lainetel liuglemist, aga on ka põhjamaist eneseirooniat, muhedat huumorit ning inimlikult köitvat juttu unistuste täitumisest. Elurõõmus, positiivsust kiirgav asi. Surf lumesajus on oma ogaruses hiilgavalt leitud teema. Tore soome muusika on siin ka. "Finnsurf" Tallinna DocPointil. 7/8



DocPoint 2012: parimad filmid, ääremärkusi.

DP Tallinn 2012: sissejuhatus. DocPoint Helsinki-päiväkirja: ensimmäinen, toinen ja kolmas jakso.

26. jaan 2012

DocPoint 2012: South

"Sud", Prantsusmaa 1999. Rež. Chantal Akerman.

Teine Ameerika, mida me pole harjunud ekraanil nägema. Letargilise atmosfääriga väikelinn paistab pealtnäha peaaegu nagu mõni ajale jalgu jäänud Eesti kolgas. Võsa, heinamaad, madalad räämas majad, päevinäinud autod. Lehm supleb jões. Aga siin elab kaks rassi ja toimub räige lintšimine. Ohvrit lohistatakse auto järel, kuni tema keha tükkideks laguneb. Jõhker meenutus sellest, et rassivägivald pole Ameerikas sugugi kauge ja ületatud minevik.

Belglanna Akermani filmi teeb eriti võimsaks, lausa vastupandamatuks viis, kuidas kurvast teemast räägitakse. Ei mingeid autorikommentaare ega emotsionaalset väljapressimist. Heli on eranditult naturaalne, välivõtteid saadab tuule pahaendeline ragin mikrofonis. Intervjuud kohalikega vahelduvad vaikeluliste tänava- ja looduspiltidega. Ilus, lausa lootusrikas mälestusteenistus kohalikus koguduses. Ülipikad staatilised kaadrid. Kaamera on enam-vähem kogu aeg paigal ja statiivil, liikudes vaid teosammul kulgevas autos. See kõik meenutab Gus van Santi parimaid töid. Olles tükk aega tagaaknast vaikselt kaugusse kaduvat igavat asfalti jälginud, taipad järsku, mis tee see võib olla ja miks seda näidatakse.

Ainult veidi kvaliteetsem meedium saanuks selle filmi veel paremaks teha. Kuid teisalt annab madala resolutsiooni ja inetute värvidega videopilt just oma ebaloomulikkuses teatud vahetu tegelikkuse efekti.

Hinne: 7/8



"South" Helsingi DocPointil 2012. Hinnanguid: IMDB (6.1/10).

25. jaan 2012

DocPoint Tallinn 2012: sissejuhatuseks

Põhjamaade suurim dokifestival DocPoint toimub tänavu Helsingis kaheteistkümnendat korda ja Tallinnas kolmandat korda.

Nagu kõik kino- ja festivalipääsmed, nii on ka Docpoint Tallinna piletid aastaga kõvasti kallimaks läinud, jäädes, tõsi küll, muude piletitega võrreldes siiski suhteliselt odavaks. Mulluse 1.60€ asemel küsitakse siis seekord sõltuvalt kinost 3-4€. Et pileteisse panustatu täie ette läheks, tasub hoolega valida, mida vaadata. Ehk on järgnevad lühiarvamused seejuures kellegi abiks.

Filmid on eestikeelsete pealkirjade järgi tähestiku järjekorras. Originaalpealkirjad viitavad DocPoint Tallinna lehele, kust leiab veel infot ja linastusajad.



4 PIINAMISE LUGU (Jälki elämässä - 4 tarinaa kidutuksesta / After Life: 4 Stories of Torture, Soome 2011). Lähivaade neljale pagulasele, kes kannatanud vägivalla all. Kole teema, kuid soomlaslikult rahumeelne ja tasane film. Eriti kauni pildiga. Ohtralt väikese sügavusteravusega makrovõtteid, kus kõneleja nägu ei mahu tervikuna ekraanile ega fookusesse. Tugev asi. (Põhipealkiri on miskipärast eesti keelde tõlkimata jäetud ja see mõjub eksitavalt, võib-olla isegi pelutavalt. Film ei keskendu piinamistele, vaid selle üle elanud inimeste toimetulekule.) 6/8

ELU PILTIDES (Life in Stills, Iisrael-Saksamaa 2011). Lugu väga koloriitsest, temperamentsest ja särtsakast 96-aastasest juudi vanaprouast, kes ei hoia küünalt vaka all. Tädi on veenev, kuid miskipärast ei saanud ma selle filmiga kontakti. Ei köitnud. 4/8



IMEDE PÕLD (The Field of Magic, Leedu 2011). Rahulik jälgiv dokk ühiskonna ääremail elavaist inimestest, keda on kombeks nimetada prükkariteks. Filmi autor Mindaugas Survila loosungitega ei vehi ja moraali ei loe, lihtsalt vaatleb. Ja sellest on enam kui küll. Selliseid filme oleks vaja teha ka tänapäeva Eestis - riigis, mille paljudel elanikel, kel on praegu enda arvates raske, pole tegelikult aimugi, mida tähendab see, kui üldse raha pole, nagu räägib poliitik Jõerüüt. Riigis, kus keegi ei nälgi ega külmeta, nagu teab rahvasaadik Laurson. Soovitan. 6/8

KIRJUTIS LIIVAL (The Writing in the Sand, Soome 1991, 43 min). Mustvalge fotofilm päevapiltnik Sirkka-Liisa Konttineni pildistatud Põhja-Inglismaa randadest. Loe pikemalt siit. 4/8



KUI PUU LANGEB (If a Tree Falls: A Story of the Earth Liberation Front, USA-Inglismaa 2011). Tänavuse Tallinna DocPointi ehk tuntuim ja poleemilisim film - Oscarile kandideeriv dokk nõndaütelda ökoterroristide organisatsioonist Earth Liberation Front. Soovitan. Loe pikemalt siit. 7/8

OLE ÕNNISTATUD, OZZY OSBOURNE (God Bless Ozzy Osbourne, USA-Inglismaa 2011). Harvanähtavalt mitmekülgne ja lõbus staariportree. Soovitan. Loe pikemalt siit. 8/8.



PAADITÄIS METSIKUID IIRLASI (Boatload of Wild Irishmen, Iirimaa 2011). Maadeuurija ja dokfilmi isa Robert J. Flaherty elulugu heidab põnevat valgust dokumentaalsuse suhetele reaalsusega. See, kuidas tegelikkust lavastati juba esimestes dokumentaalides, Flaherty antropoloogilistes filmides "Nanook Põhjast" ja "Moana", on tänapäevani kõnekas, kui mõelda kasvõi sellele, kas "Disko ja tuumasõda" ning "Tallina kilud" on dokumentaalid või mitte. Soovitan. 6/8

PHNOM PENHI HÄLLILAUL (Kolysanka z Phnom Penh / Phnom Penh Lullaby, Poola 2011). Iseäralik lugu Kambodžast - maalt, kus tänavanurgal pakutakse mudilaste seksiteenuseid. Üpris kummaline juudi mees teenib leiba selgeltnägijana ning elab koos kohaliku naisega, kel on kaks väikest last. Ühiseks keeleks on ingliš, mida naine vaevu pursib. Kaamera jälgib nende kooselu heas ja halvas nii lähedalt, et korduvalt tekib küsimus, kuidas see võimalik on. Eksootiliselt huvitav elupildistus. People are strange. 5/8



PLANEET KIRSAN (Planeta Kirsan, Poola 2010). Film ei keskendu Kalmõkkia maletajast presidenidile Kirsan Iljumžinovile, vaid pakub pildikesi Kalmõkkia male-elust - paraadist laste trennini. On toredaid hetki ja tegelasi, kuid selget telge ega lugu justkui pole ja venima kipub see värk ka. 4/8

TEEKOND MEKASSE (Der Weg nach Mekka - Die Reise des Muhammad Asad / A Road to Mecca: The Journey of Muhammad Asad, Austria 2008). Pealkiri paneb ootama põhjalikku sissevaadet islamisse ja hadži, aga tegelikult räägib film hoopis aastal 1900 sündinud austria juudist Leopold Weissist, kes mitte ainult et hakkas muhameedlaseks, vaid püüdis seda usku ka kaasajastada, olles muuhulgas Pakistani riigi rajamise juures. Pika- ja hõredapoolne ning üsna hüplik film, kust liiga palju teada ei saa. Mekat ei näe üldse. Kaugeid maid ja kauneid kõrbevaateid küll. 5/8

TIGUPLANEET (Planet of Snail, Lõuna-Korea-Jaapan-Soome 2011). Mõtlemapanev film mehest, kes ei kuule ega näe. Soovitan. Loe pikemalt siit. 7/8

Kui puu langeb / If a Tree Falls

"If a Tree Falls: A Story of the Earth Liberation Front", USA-Inglismaa 2011. Rež. Marshall Curry, Sam Cullman. 85 min.


Nii meil kui mujal peetakse looduskaitseaktiviste sageli veidrikeks. Elu peab edasi minema ja raha rattaid käivitama, norr-maalselt - alt ära, puuembajad ja hipid! Oscarile kandideeriv dokk "If a Tree Falls" räägib hoopis, khm, teisest puust looduskaitsjaist, kes leiavad, et passiivne allumatus ja rahumeelsed meeleavaldused ei anna piisavaid tulemusi, näiteks lageraie takistamisel, ning otsustavad tõsiselt võitlusse astuda. Objektidele ja asutustele, kes nende silmis kahjustavad elu planeedil, pistavad nad tseremoonitsemata tule otsa. Mõnes mõttes see toimib - mõnda kombinaati ei suudetagi enam üles ehitada.

Aga kuigi looduskaitsjate rühm Earth Liberation Front väldib hoolikalt inimohvreid, kuulutatakse nad peagi terroristideks. Et organisatsioon on kindla struktuurita, rakukesed tegutsevad iseseisvalt ja kõiki konspiratsioonireegleid järgides, läheb julgeolekuorganeil isegi terrorismivastase sõja kopsakaid ressursse kasutades aastaid, et filmi peategelasteni jõuda. Kuid see on alles poolik töövõit - tabatuid ei saa süüdi mõista, kuni nad pole valmis üksteise vastu tunnistama.

Paeluvad teemad, huvitav inimlik draama, intrigeeriv lugu, abiks meie maailma mõistmisel nii praegu kui tulevikus.



"Kui puu langeb": DocPoint Tallinn 2012. Hinnanguid: IMDB (7.2/10), Rotten Tomatoes (87% fresh).

DocPoint 2012: Tiguplaneet / Planet of Snail

"Planet of Snail", Lõuna-Korea-Jaapan-Soome 2011.
Rež. Yi Seung-jun. 88 min.

milline õnn on tohtida tunda
milline õnn on tohtida mõelda
kujuta ette - mõtle, mis tahad
kujuta ette - vaata, mis näha

Nii kirjutas kunagi Juhan Viiding. "Planet of Snail" räägib Young-Chanist, kel pole õnne näha. Ega kuulda. Kaasa vahendab talle maailma sõrmega käele koputamise abil. Kuid tunda ja mõelda Young-Chan tohib.



laulda laulu kinnise suuga
laulda laulu lahtise suuga
olla kodus ja kõndida õues
minna metsa ja rääkida puuga
tunda tuksumist oma põues

Aeglane, tasane, lihtsate vahenditega esitatud, aga mõjus materjal, mis suudab meelte, tajude ja kogu inimeksistentsi kohta sada nelikümmend seitse korda enam mõtteainet pakkuda kui tilgatuks kuivanud pastapliiatsist vaakumpumbaga välja imetud kunstipärane melodraama "Perfect Sense".

Hinne: 7/8

PS. Taas kummaline pealkirjatõlge - nagu oleks Saul Bellow' pealkirjaks pandud "Mistersammlerplaneet". Nimetav 'tigu', omastav 'teo'. Kui "Teoplaneet" tundus veider, tulnuks tõlkida "Tigude planeet", aga mitte "Planeet-tigu" või "Tiguplaneet".



"Tiguplaneet": DocPoint Tallinn 2012.

24. jaan 2012

Ole õnnistatud, Ozzy Osbourne / God Bless Ozzy Osbourne

"God Bless Ozzy Osbourne", USA-Inglismaa 2011. Rež. Mike Fleiss, Mike Piscitelli. 94 min.


Dokid rokk- ja popstaaridest jäävad tihti ühekülgseks kiidulauluks ja meie aja kangelaste imetlemiseks. Nende vaatajaskond kipub seetõttu piirduma fännide või vähemalt konkreetsest artistist huvitatud publikuga. Näiteks mu jaoks eimidagiütlevast tiini-iidolist rääkiv "Justin Bieber: Never Say Never" on mul siiani lõpuni nägemata. Kohe kuidagi ei viitsinud üle paarikümne minuti, Scorsese "George Harrison: Living in the Material Worldi" aga vahtisin rahumeeli kolm ja pool tundi tundi, ja oleks vist nõus veelgi vaatama.

No eks nende kahe doki tase ole ka filmidena sama erinev kui nende objektidel muusikutena. Päris raske on mõelda "Bieberist" ja "Harrisonist" kui võrdselt vaatamist väärt muusikadokkidest (nagu Ekspress pakub). Kuid üks asi ühendab neid küll ja see on läbini positiivne, kriitikavaba ja imetlev vaade oma objektile. Ainult jumaldamisele on aga raske dramaturgiat ehitada. Konfliktita ei teki köitvat lugu.



Ozzy-film on ses mõttes ebatavaline rokk-dokk, et see pole lihtsalt ühe järjekordse iginoore rollimudeli evangeelium, vaid huvitava ja vastuolulise tegelase portree. Konflikti tagab see, et Ozzy on kogu elu, varsaeast vanaduseni välja olnud out of control. Alkoholism, narkomaania, märatsemine, pilditus, mõrvakatse, kaks perekonda lapsi, kes räägivad, kui vilets isa neil oli. Ozzyt ei saa keegi naljalt eeskujuna võtta, selleks peaks ikka püsti põrunud olema - ikka märksa enam kui näiteks Lemmy puhul, kellest tehtud dokk näitab sarnaste tarbimisharjumustega, kuid alati soliidseks jäävat härrasmeest, kellel on kõik kontrolli all. Ozzy ei kontrolli suurt midagi ning nii hoogne ja nauditav film kui "Lemmy" oligi - just tänu konfliktsele mitmekülgsusele eelistan käesolevat Ozzy-dokki.

Tasub vaadata isegi siis, kui Ozzyst palju ei tea või ei pea, sest mees on persoonina nii värvikas ja - kui pimeduseprintsiks hüütu kohta nii võib öelda - koomiline. Sõge, kuid siiras ja sümpaatne. Võluv ja lõbus film.




"Ole õnnistatud, Ozzy Osbourne" Tallinna DocPointil. Hinnanguid: IMDB (7.4/10), Rotten Tomatoes (80%).

DocPoint 2012: Kirjutis liival / The Writing in the Sand

"The Writing in the Sand", Inglismaa 1991. Rež. Sirkka-Liisa Konttinen. 43 min.

Fotofilm, mis koosneb päevapiltnik Konttise rannafotodest Põhja-Inglismaalt. Sisuliselt mustvalge slaidšõu dokumentaalsete rannahelide saatel. Staatilisi fotosid elustab tänapäeval enamusele foto- või videosofti kasutajaile tuttav Ken Burnsi efekt. Ehkki filmile on kohati püütud juurde pookida sügavamat tähendust, iseloomustab selle põhimeeleolu Morrissey lugu "Lazy Sunbathers".

Konttise fotod on kenad ja toredad, kuid see, kas ja kui pikalt need suudavad filmina huvi pakkuda, sõltub juba vaatajast ja tema kannatlikkusest. Järjekindlale esteedile, kellele istusid näiteks "Vaheseinad" ("Medianeras" / "Sidewalls") või "Täiuslik meel" ("Perfect Sense"), võib see päris hästi peale minna. Mulle mitte nii väga.

Hinne: 4/8.

PS. Huvitav, miks oli vaja 'writing' tõlkida eesti keelde 'kirjutiseks'? "Kiri liival" oleks ju märksa kohasem ja ilusam olnud.



Film Tallinna DocPointil. Hinnaguid: IMDB (6.2/10).

23. jaan 2012

Sõjaratsu / War Horse

"War Horse", USA 2011. Režissöör Steven Spielberg. 146 min.

Kahtlemata on seesinane lugu ühe kabjalise juhtumistest esimese ilmasõja päevil suur, mingis mõttes ka eepiline. Detailid ja dekoratsioonid on uhked, ilmasõja keskkond muljetavaldavalt loodud. Sõja peale on Spielbergil kätt ja silma, kuigi täielik veretus kahandab kõvasti lahingute veenvust. Muidugi, vanusepiirangut tuli vältida, sest sisult on see leebelt öeldes muinaslugu, kus iga samm ja emotsioon suurem kui elu.



Mitte nii leebelt öeldes aga on see sedasorti pateetiline melodraama, kus muusika jagab vaatajale vahetpidamata näpunäiteid, kuidas tuleb mõelda ja tunda. Kuigi vaatajal on kõik ammu selge, sest kogu see kangelaslikkus ja üllus on tal lapseeas kümneid kordi loetud, kuuldud ja nähtud.

Muinasjuttude ja multifilmide fantaasiamaailmad on tulvil üdini positiivseid kangelasi, kes võitlevad puhta kurjusega ja enamasti ka võidavad. Uuemal ajal on see zoroastristlik pimeduse ja valguse heitlus koomiksite ja ulme pärusmaa, ja sealgi püütakse tegelaste lõputut headust reeglina mingi siseheitluse või varjatud nõrkusega huvitavamaks muuta.



Spielbergi "Sõjaratsu" kangelane tegutseb justkui reaalses ajaloolises maailmas, kuid tal pole ühtki puudust. Kui ta oleks inimene, oleks ta Kristus ja Lancelot ühes isikus. Täiuslik armastus, eneseohverdus, tugevus ja julgus, mis kannatab ainult süütult, ainult sellepärast, et maailm tema ümber on ülekohtune ja ebatäiuslik. Selline positiivsuse kontsentratsioon, isikustatud idee, on ebainimlik, või kui soovite, üleinimlik, ja sestap sobibki seda kehastama loom. Lassie. Telder mustang. Valgekihv. Spielbergil taas hobune. Üle-inimlikustatud fantaasiaelukad inimesele ideaaliks ja eeskujuks.

Lapseeas on säärased lood küllap omal kohal ja mõjuvad liigutavalt. Mu elatanud pilgule paistab "War Horse" aga üleliia standardne ja mõttelaisk, nahkne ja ootuspärane, õõnes ja juustune. Kena näeb välja, vaadata võib, aga väga ei soovita. Hobusefilmidest soovitaks hoopis Béla Tarri "Torino hobust".

Hinne: 4/8



"Sõjaratsu" kinodes: Solaris, Plaza, Cinamon. Hinnaguid: IMDB (7.4/10), Rotten Tomatoes (77%), Roger Ebert (7/8), Peter Bradshaw (2/5).

17. jaan 2012

Tumedaim tund / The Darkest Hour

"The Darkest Hour", USA-Venemaa 2011. Rež. Chris Gorak.


Keegi ei väida, et see oleks hea film. Kriitikud sõimavad: Rotten Tomatoes hindab hetkel teose värskusastmeks 11%. Ja ikkagi see meeldib mulle, nagu ka näiteks "Skyline" (RT 16%). Naudin säärast kino nagu mingit salapahet. Nagu mõnelgi filmidest blogijal on ka mul nõrkus B-filmide ja eriti ulmekate vastu. Näidake mulle tulnukaid ja kosmost, ja ma olen müüdud mees, valmis andestama sada stampi ja tuhat totrust.

"Tumedaima tunni" põhiveaks pole mu jaoks mitte tervikuna klišeedest koosnemine - seda ma nimetaks pigem stiilipuhtuseks, postmodernseks mänguks kaanoniga, kui soovite. Et siin on tunda kõigi võimalike ulmekate mõjusid Tarkovski "Stalkerini" välja, on ainult tore. Ei, suurim häda on selles, et film on küll apokalüptilisest tulnukate rünnakust, aga tulnukaid pole näha. Not riilli. Nagu kohutavad koletised Fast Show programmist "That's Amazing": nähtamatud, kuulda pole midagi peale kohutava vaikuse ja jälgi ei jäta, sest hõljuvad. Tuleb küll tunnistada, et "Stalkeris" oli enam-vähem sama lugu.

Aga muidu on siin lõbu laialt. Tehakse kõvasti pauku, pulveriseeritakse enam-vähem anonüümseid tegelasi, kellest pooled on silmapaistvalt siredad näitsikud, lammutatakse Moskvat. Just nimelt Moskvat, härrased, mitte New Yorki või Pariisi nagu igas teises filmis. Ja kui te nüüd tulete ütlema, et Kreml õhitakse hoopis suurejoonelisemalt parasjagu linastuvas neljandas "Võimatus Missioonis", siis jah, tõepoolest, aga kas seal korralikku vene keelt räägitakse? Ei räägita. Räägitakse seda hollivuudi pidžinit, mis ajab koera ka naerma. "Tumedaimas tunnis" aga puhutakse perfektset Puškini keelt ja see on üks põhjus, miks seda filmi tommkruiisi tootepaigutuseepikale eelistada.

Pealegi areneb "Tumedaim tund" kogu oma trafaretsuse juures huvitavamalt ja põnevamalt kui "MI4" ja isegi kolmdee ei suuda selle head väljanägemist rikkuda. Lavastaja Chris Gorak on muide kunagi leiba teeninud Gilliami "Hirmu ja jälestuse" ja Fincheri "Kaklusklubi" kunstilise juhina.

Võib olla ma ei tea suurt midagi kunstist, aga ma tean, mis mulle meeldib, nagu ütles paavst Michelangelole.




"Tumedaim tund" kinodes: Solaris, Plaza, Cinamon. Hinnaguid: IMDB (5/10), Rotten Tomatoes (11%), Peter Bradshaw, Guardian (1/5), Viljar Voog, ÕL (1.5/5).

15. jaan 2012

2012 jaanuari esimene pool kinodes

Mõned järgnevaist filmidest jõudsid õigupoolest kinno juba detsembri lõpul, aga ilma nendeta oleks aasta alguse filmisaak eriti kidur, nii et las nad olla siin.



ARMASTATUD (Les bien-aimés / The Beloved, Prantsusmaa 2011). Film tundus kirjelduse põhjal nii võimatult artislik, et ma kohe kartsin seda. Selgus, et polnuks põhjust. Pikk tõepoolest, aga muidu sihuke tore suurejooneline, läbi põlvkondade ja aastakümnete ulatuv armastuslugu. Kas just sügav, aga kahtlemata ilus. Ja seejuures päris realistlik. Muusikanumbridki ei lõhu seda sel määral kui muusikalides tavaliselt. Sümpaatsed tegelased, teiste seas vanameister Miloš Forman. 6/8

LOHETÄTOVEERINGUGA TÜDRUK (Girl With a Dragon Tattoo, USA 2011). Oplev või Fincher? Ema või tütar? Liha või kala? Sellest kirjutasin pikemalt siin. 6/8



SAABASTEGA KASS (Puss in Boots, USA 2011). Muhe multikas igale eale; võib-olla liialt märulikeskne, aga siiski nauditav latiinohõnguline muinaslugu, kus kassi häält teeb Antonio Banderas. "Shreki" spin-offina meenutab toda filmi nii stiililt kui huumorilt. 6/8

UMBKOTID (Eesti 2012). Tolgi ja Maimiku pilahaubitsa laskesektorisse on sedakorda jäänud reklaamindus. Mehed teavad, millest räägivad. Võtavad nabad paljaks ja nalja saab. Ühelt poolt on see on justkui eesti eneseirooniline "Generatsioon P" ja "How to Get Ahead in Advertising", teisalt näitab, kuidas ilma maksurahata võib teha etemagi filmi kui riigi toel. 6/8



MISS KICKI (Rootsi 2009). Väike draama elust räsitud vananeva naise ja talle peaaegu võõra teismelise poja reisist Taivanile. Vaikne ja vaoshoitud, aga omamoodi kena ja sümpaatne asi. Siinsel kinomaastikul, täpsemalt Plazas ehk mõneti ootamatu, aga kindlasti teretulnud nähtus. 5/8



PEARAHAKÜTID (Hodejegerne / Headhunters, Norra 2011). Nõrgalt põhjendatud, kuid tänu sellele ootamatuid pöördeid tegev ogar meelelahutuslik krimisplätter. Artise kavas on see film küll täielik üllatus - ei meenugi, et ses kinos oleks kunagi varem midagi nii verist ja ebanaiselikku näidatud. Uus aasta, uued tuuled? 5/8



VÕSSOTSKI (Высоцкий. Спасибо, что живой. Venemaa 2011). Pole ma suurem asi nõuka-nostalgik ega Võssotski-fänn. Ja hoopis vähe võluvad mind õilsad kagebešnikud - kiilaspäised, härjakaelaga, karmid, kuid õiglased slaavi bruussvillised. Selle asemel võiks siin hoopis Võssotski laule rohkem olla. A inatše drama kvalitetnaja. Armastus ja surm, võim versus vaim - mis sa hing veel ihkad. Ja sügav breežnevi aeg ja aerofloti lennukis tehakse suitsu ja. A perevod - gavno. Ja laulusõnad on vabše tõlkimata. Eta võ ne tak, tavarištši. 5/8

MUPPETID (The Muppets, USA 2011). Muppetikauge inimese jaoks on see nagu käpiknukkudega "Kormoranid". Muppetite soliidset ajalugu arvestades tikub aga pähe mõte, et nõnda saavad viimased esimesteks ja esimesed jäävad viimasteks. Antud juhul tähendab see, et disni uus "Muppets" on nagu Peter Jacksoni "Meet the Feeblesi" lahja ja peresõbralik vari. Kuigi algselt oli "Feebles" ju just muppetite paroodiana tehtud. 4/8



SHERLOCK HOLMES: VARJUDE MÄNG (Sherlock Holmes: A Game of Shadows, Inglismaa-USA 2011). Olgu selle Guy Ciccone Ritchie silmade läbi nähtud Holmesi originaalilähedusega kuis on, aga järg on veel venivam, igavam ja ideelagedam palagan kui eelmine film. Kena disain ja head näitlejad on raisatud mõttetu märuli peale. Klm viitsis sellest pikemalt kirjutada. 4/8

TÄIUSLIK MEEL (Perfect Sense, Inglismaa 2011). Kaunis, kuid mõttetu ulmesugemetega melodraama, millest olen pikemalt kirjutanud siin. 4/8



ÜKS VANA HEA ORGIA (A Good Old Fashioned Orgy, USA 2011). Mõelda vaid, kui tore, et tänapäeval ei pea inimesed enam kunagi täiskasvanuks saama - keskea ja vanaduse on asendanud lõputu nooruslikkus, pidu ja promiskuiteet hauani. Romkommi vallas on sellest lausa omaette alamžanr saanud. Seesinane on tüüpnäide - tublisti nõrgem kui "Bridesmaids", aga kõvasti parem kui "Hall Pass". 4/8

SITT AASTA (Shit Year, USA 2010). Teatraalne Lynchi-mõjuline ulme-elementidega mustvalge kunsti- ja diibipunnitamine, mida iseloomustav sõna sisaldub pealkirjas. 2/8

JACK JA JILL (Jack and Jill, USA 2011). Väike mõtteharjutus. Püüa kujutleda kõige totramat Adam Sandleriga komöödiat, mida suudad (lepime kohe kokku, et "Punch-Drunk Love" see ei ole). Valmis? Nüüd võta see kujutluspilt mentaalselt ruutu ja mana vaimusilma ette film, kus Sandler astub üles nii mees- kui naispeaosas. Õnnestus? Väga hea, sel juhul on sul selge pilt, millega siin tegu. Edasijõudnud mõttemeistrina võid nüüd nuputada, mis sundis Al Pacinot selles püretuses osalema. Ise pakun, et Pacino püüab põlvkonnakaaslase Robert De Niroga sammu pidada. Jääme ootama tema koostöid Garry Marshalliga ("New Year's Eve") ja Ben Stilleriga ("Little Fockers"). 1/8



5. jaanuaril hüüdis Eesti Filmiajakirjanike Ühing (EFÜ) välja oma filmi aastaauhinnad ja sel puhul näidati Sõpruses taas mõnda aega võidufilme UUS MAAILM ja MELANHOOLIA.

13. jaan 2012

Südaöö Pariisis / Midnight in Paris

"Midnight in Paris", USA-Hispaania 2011. Rež. Woody Allen. 94 min.

Woody Alleni puhul on kerge meelestuma mõte, et tema filmid on kõik sarnased. Olen seda isegi väitnud, aga see ei vasta päriselt tõele.

Aasta oli kuuskümmend viis, kui kolm dekaadi varem sündinud Allan Stewart Konigsbergi kinokarjäär alguse sai, ja tänaseks on tema kontol kirjutaja, lavastaja ja näitlejana kolmekohaline arv linateoseid. Neis paarikümnes, mida ma näinud olen, on Alleni kui filmilooja elegantselt terav käekiri vähemalt seitsmekümnendate algusest saati küll selgelt, ja mida aeg edasi, seda selgemalt tuntav, aga filme on nende seas siiski üpris erinevaid.



Alleni ampluaa ulatub pikapeale tema leivanumbriks saanud isikliku taustaga mõrkjas-humoorikaist suhtepuntraist nagu "Annie Hall" või "Husbands and Wives" märksa kaugemale: ühelt poolt puhta paroodiani nagu Tolstoist ja Dostojevskist tõukuv "Love and Death", teiselt poolt päris tõsise draamani nagu "Cassandra's Dream" (tõsi, too on ainus siin nimetatuist, mida ma otseselt ei soovita).

Trash kirjutas kunagi, et pärast 1992. aastat pole Allenilt enam väärt kraami tulnud. Sellega ma küll nõus ei ole. No võib ehk väita, et Alleni absoluutne tipp jääb möödunud sajandisse, ja et sinna kuuluvad eelkõige häbitult enesekesksed lood nagu "Deconstructing Harry" (1997!), kus Woody astub üles nii kaamera ees kui taga. Aga kuidagi ei saa öelda, nagu poleks vanahärra uuel sajandil enam võimeline säravaid filme looma, ka isiklikult ekraanile astumata.

Viimast kinnitavad nii "Vicky Cristina Barcelona" kui "Südaöö Pariisis" - mõlemad kuuluvad väärt kraami kategooriasse nii lihtsalt romkommide kui Alleni filmidena. Nagu Alleni puhul tavaks, kõlbavad need kenasti ka korduvalt vaadata.

Hinne: 7/8



Õigupoolest tahtsin aga siinse postitusega lisaks Alleni ja "Midnight in Parisi" kiitmisele teha kummarduse blogile "Loe seda, mida sa filmis ei näinud" (raamatukava.wordpress.com), soovitades selle filmi kõrvale lugemiseks kahte raamatut.

Esimene neist on Hemingway "Pidu sinus eneses" (tlk Enn Soosaar): "Mind on viimasel ajal vaevanud Dostojevski," ütlesin ma. "Kuidas on see võimalik, et inimene, kes nii halvasti, nii uskumatult halvasti kirjutab, saab su peale nii sügavat mõju avaldada?"

Ja teine James Aldridge'i "Viimne pilguheit" (tlk Tiiu Viires): "Sa oled purjus," karjus Hemingway vihaselt. "Ei ole," sõnas Scott haavunult. "Ma olen lihtsalt heas tujus."



"Midnight in Paris" - hinnaguid: IMDB (7.8/10), Rotten Tomatoes (93%), Roger Ebert (7/8), kinoprojektor (7/10), Viljar Voog, ÕL (9/10), Darius (4/10), Annekreet (väga meeldis), Tristan Priimägi, Kinoleht (ka Alleni kõrget taset arvestades väike triumf).

12. jaan 2012

Täiuslik meel / Perfect Sense

"Perfect Sense", Saksamaa-Inglismaa-Taani-Rootsi 2011. Rež. David Mackenzie. 92 min.

Kui sulle meeldivad...
...siis võib see olla just sinu film.

Kui mitte, siis võivad filmi lõppedes su pea kohale kerkida mõttemullid kirjadega "tüütu" ja "perfect nonsense".

Hinne: 4/8



"Täiuslik meel" kinos. Hinnaguid: IMDB (7.1/10), Rotten Tomatoes (50%), Peter Bradshaw (2/5, sublimely and uncompromisingly daft), Vetikavabrik (9/10), Viljar Voog, ÕL (7/10).

Lohetätoveeringuga tüdruk / Girl With a Dragon Tattoo (2011)

"Girl With a Dragon Tattoo", USA 2011. Rež. David Fincher. 158 min.

"Milleks teha uusversioon - selle asemel et minna ja vaadata originaali," küsis mullu koos paljude teistega "Lohetätoveeringuga tüdruku" kolme aasta taguse rootsi ekraniseeringu režissöör Niels Arden Oplev. Vastus on ilmne - subtitreeritud filmid ei müü Ameerikas kuigi hästi. Põhjus on niisiis puhtrahaline. Meil siin maailma äärel jääb vaid valida kahe subtitreeritud linateose vahel või vaadata mõlemat.



Lühidalt ütleks nii: kes pole rootsi filmi näinud, võtku kõigepealt see ette. Kes on, võib Fincheri oma vaadata või vaatamata jätta, see ei võta tükki küljest ega anna ka juurde.

Filmid on üpris sarnased. Fincher lähtub ilmselt Oplevi ekraniseeringust vähemalt sama suurel määral kui (mõlema filmi aluseks olevast) Stieg Larssoni raamatust - olgu tegu siis näitlejate valiku või lohetüdruku gootilikkusega. Nagu ikka, saab Fincher tehniliselt - pildi, montaaži ja näitlejatega - suurepäraselt hakkama. Tubli käsitöö, nagu muudki tema uue sajandi filmid, kuid ei midagi sel kombel üle aegade püsivat nagu kunagised meistriteosed "Seitse" ja "Kaklusklubi". Fincheri hiilgeaeg jääb samuti üheksakümnendaisse nagu Danny Boyle'il.

Tema "Lohetätoveeringu" juurde tagasi tulles - osatäitjate valik pole paha. Rootslane Michael Nyqvist on rootsi ajakirjaniku Blomkvistina muidugi mõnevõrra usutavam kui inglane Daniel "007" Craig, aga viimane on ses rollis siiski aktsepteeritav. Ka Rooney Mara suudab üllataval kombel üsna veenvalt Noomi Rapace'it mängida. Kõrvalosatäitjad on samuti head. Ja et loo toimumispaigaks on endiselt Rootsi ja et suitsetamist pole täielikult elimineeritud.



Aga originaali ja koopia võrdluses on koopial raske mõjule pääseda juba sellepärast, et kriminulli puhul oluline üllatusmoment puudub. Kuid Fincheri filmi probleemiks on pigem Oplevi versioonist kõrvale kaldumine kui selle jäljendamine. Väikesed erinevused, nii väljajätted kui lisandused loos tunduvad ebavajalikud ja häirivad. Olgu esimese näiteks Blomkvisti isiklik lapsepõlvesuhe mõrvatuga ja teise puhul tema ja lohetüdruku suhte klišeelik romantika.

Fincheri "Lohetätoveeringuga tüdruku" põhihäda on aga see, et uurimine ei arene rootsi filmiga võrreldavalt loogiliselt ega järjekindlalt. Liiga suur roll on antud juhusele. Pakun, et looga mitte kursis oleva vaataja jaoks jääb tegevus kõige olulisematel kohtadel üsna segaseks. Lisaks on tagaplaanile tõrjutud Larssoni raamatus juba pealkirjas esile toodud misogüünia ("Mehed, kes vihkavad naisi") ja lugu kaotab seeläbi suure osa oma mõttest ja jõust.



Kokkuvõttes on Oplevi "Lohetätoveeringuga tüdruk" kas just mäekõrguselt, aga vähemalt Emumäe-kõrguselt Fincheri omast üle. Viimane on tehniliselt korralik, aga siiski - milleks?

Hinne: 6/8.



PS. Et suur osa linastuseelsest haibist keskendus heliribale, ütleks ka selle kohta paar sõna. Trent Reznori looming on mulle eluaeg sümpaatne olnud. Nine Inch Nailsi laiv ja "Natural Born Killersi" heliriba on mu kõigi aegade vastavate kategooriate toppides juhtivail kohtadel. Sellegipoolest ei jagu mul "Lohetätoveeringu" saundträkile kuigivõrd kiidusõnu. Mitte niivõrd sellepärast, et see pole Reznori muusikana midagi uut või et ma olen tema tumedat ämbienti varem värskemal ja jõulisemal moel kuulnud - vaid sellepärast, et seda muusikat on liiga palju ja see on liiga pealetükkiv. Õhku on vähe.

Mis puutub algustiitrite all mängivasse "Immigrant Songi", siis samuti nagu Fincheri filmil pole suurt midagi lisada Oplevi filmile, pole Reznori ja Karen O kaveril midagi lisada Led Zeppelini nelikümmend aastat tagasi tehtud originaalile. Jällegi - milleks?

Sama küsimus kehtib muidugi terve tiitri-sekventsi kohta. Ei immigrandilaulul ega kõigel sel veidi vanamoelisel graafikaga eputamisel pole "Lohetätoveeringuga tüdruku" loo sisu ega stiiliga vähimatki pistmist.

Heliriba kaitseks mööngem, et siin on üks hiilgav lüke - see on, nii hämmastav kui see ka pole, Enya. Kuidas see võimalik on, vaadake filmist.



Fincheri "Lohetätoveeringuga tüdruk" kinodes: Solaris, Plaza, Cinamon. Hinnanguid: IMDB (8.2/10), Rotten Tomatoes (86%), Roger Ebert (7/8), Karoliina Vasli, ÕL (9/10), Liis, Filmimull (8/10), Kalver (3/4).

1. jaan 2012

Detsember 2011 kinodes

Detsember tõi esiteks kinodesse rea filme äsja lõppenud PÖFFi kavast eesotsas ühe AD 2011 parima linateosega - Terrence Malicki ELUPUUga (Tree of Life), millest olen pikemalt kirjutanud siin.



Festivalifilmidest jõudsid kinodesse veel:

PLEKKSEPP, RÄTSEP, SÕDUR, NUHK (Tinker Tailor Soldier Spy, Inglismaa-Prantsusmaa 2011). Ei saa öelda, et ma sellest loost vähimatki taibanud oleksin. Jäin kinos peaaegu kohe magama ja magasin vahelduva eduga enam-vähem kogu filmi maha. Need hetked, mil mu silmad juhuslikult lahti olid, meeldisid see-eest väga. Milline stiil! Milline koloriit! Olen peaaegu valmis uskuma, et tabatud on seitsmekümnendate olemust: elatanud pruunides ülikondades onklid otsustavad luitunud khakikarva interjöörides maailma saatuse üle. Nii siin- kui sealpool raudkardinat. PS. Vaatasin filmi hiljem uuesti üle, kuid mulje jäi suuresti samaks. Endiselt ei saanud ma kogu intriigist muhvigi aru, aga kogu film meeldis veelgi rohkem, nii et hinne isegi tõusis. Suurepärane linateos. 7/8

EDU VALEM (Moneyball, USA 2011). Head näitlejad, kenasti lavastatud, aga lugu… kunagi hiilgava "Capote" lavastanud Bennett Millerist ootasin ikka märksa enamat kui uimane ja ebadramaatiline "Moneyball". Filmis küsitakse korduvalt, kuidas saab pesapalli mitte romantiliselt võtta. No kui sa pole jänki, siis ainult nii saabki. Taevas teab, et see on kõige jaburam ja igavam sportmäng peale kriketi ja võib-olla ka polo. Kohe üldse ei huvita ja sestap ei huvita ka film sellest, kuidas seal tiime hakati ühel hetkel mingi uue statistilise printsiibi järgi kokku panema. So what. 6/8

Ning Artises linastusid samuti PÖFFil näidatud ARTIST (6/8) ja HABEMUS PAPAM - MEIL ON PAAVST (6/8).


Detsembrile kohaselt moodustasid eraldi rubriigi pühadefilmid, mille seas kaugelt kõige vaimukamad ja taibukamad olid vanad asjad: soomlaste aastatagune RARE EXPORTS ning kodumaiste tegijate, Lotte loojate Heiki Ernitsa ja Janno Põldma juba kümme aastat tagasi valminud LEPATRIINUDE JÕULUD - meie oma maavillane "Arrietty". Viimase hindeks paneks üldisel taustal 7/8.

Üht- või teistpidi kuulusid sellesse kategooriasse veel:

ARTUR PÄÄSTAB JÕULUD (Arthur Christmas, USA-UK 2011). Aardmani stuudio kohta pisut lati alt läbi kõnnitud - "Chicken Run" ega "Wallace & Gromit" see just pole. Sony Animationi teemal ei oska sõna võtta, sest smurfid on mul nägemata, aga keskmisele ameerika multikale annab "Artur" pigem silmad ette. Kärab küll. 5/8

LUSTAKAD JALAKESED 2 (Happy Feet Two, Austraalia-USA 2011). Mitte otseselt jõuluteemaline, aga linastusajale ja loo perekesksusele mõeldes kahtlemata sihtotstarbeline animasült. Pikemat juttu sellest loe siit. 2/8

VANA-AASTAÕHTU (New Year's Eve, USA 2011). Aasta halvim romkomm - veel igavam kui "Prom" ja "Beastly", veel lamedam kui "Hall Pass" ja "What's Your Number". Olen sest filmist pikemalt kirjutanud siin. 1/8



Ülejäänud detsembri kinokava tipp oli TAPATALGUD (Carnage, Prantsusmaa 2011). 1933 sündinud Roman Polanski teeb vanas eas ikka sula kulda. Pole kindel, kas sest kammerdraamast, tegelikult näidendist palju uut teada saab, aga äärmiselt köitev vaatamine on see küll. Suurepärased näitlejatööd Jodie Fosterilt, Christoph Waltzilt, John C. Reillylt ja eriti Kate Winsletilt, kes, nagu selgub, suudab purjus inimest mängida nagu ei keegi teine. 7/8

LÕBUMAJA (L'Apollonide: Souvenirs de la maison close / House of Tolerance, Prantsusmaa 2011). Sidusa loota, aga see-eest väga tugevalt stiliseeritud pilguheit Pariisi seksitöötajate elule XX sajandi koidikul. Mingit erilist feminismi või üldse midagi ootamatut on siit üsna raske välja lugeda. Rohkem sihuke teenindaja tuim argipäev, hästi mängitud, glamuurseis kostüümides ja interjöörides. Ei midagi riivatut ega šokeerivat peale üsna kistud viite "Dark Knighti" Jokkerile. Kena, kuid väheütlev vaatepilt. 6/8
RUMMIPÄEVIK (Rum Diary, USA 2011). Kas see nüüd just joomisfilm on. Peategelase suhe alkoholiga on kuidagi ebajärjekindel ja väheusutav. Aga paljukest neid korralike joomafilme üldse on. Muidu päris tore vaatamine, mu meelest etemgi kui selle mõtteline eelkäija, Terry Gilliami "Hirm ja jälestus Las Vegases". Ligi viiekümnene Johnny Depp on muidugi liiga vana, et mängida poole nooremat Hunter Thompsonit, aga see-eest teeb Giovanni Ribisi oma elu rolli Barfly-liku parmuna. Eesti subtiitrid olid silmapaistvalt kehvad, kuigi Bestfilmil on varem veelgi hullemaid esinenud. 6/8



KODUABILINE (The Help, USA 2011). Stiilne ajastupilt kuuekümnendaist ja tugev näitetrupp. See Emma Stone on üks igavesti vahva naaskel. Aga. Püüdke hetkeks vaimusilma ette manada nii padutõsimeelne ja poliitkorrektne klišeedest nõretav melodraama kui suudate. Tehtud? No siis on ka neegrite õiguste eest võitlev "Koduabiline" sama hästi kui nähtud. Üks hea point siin siiski on - meenutus sellest, milline vahva natsiriik ikkagi oli veel napilt poole sajandi eest USA, kes armastas juba tollal, näpp püsti, kogu ülejäänud ilmale vabadust, võrdsust ja vendlust õpetada, ja teeb seda tänini. 5/8

TEEKOND ARARATILE (Eesti 2011). Riho Västriku tagasihoidlik, kergelt hajuva fookusega reisidokk matkast Noa ja Friedrich Parroti jälgedes. Infot on, sain üht-teist uut teada. 5/8

VÕIMATU MISSIOON: VARIPROTOKOLL (Mission: Impossible – Ghost Protocol, USA 2011). Enam kui kahetunnine tegevusrohke, kuid sellegipoolest kohati veniv reklaamklipp Bayerische Motoren Werke AG ja Apple Inc toodetele ning maailma kõrgeimale majale. Profilt tehtud muidugi. Kui vajad meelelahutust, mis vähimatki senssi ei meigi, siis, noh, miks mitte. Või midagi. 5/8

TEKSASE SURMAVÄLJAD (Texas Killing Fields, USA 2011). Segane ja ebamäärane kriminull. Kohalikus reklaamis kasutatav väljend 'piinav põnevusfilm' on siiski liialdus. Nii hull see asi ikka pole. Pigem 'eimidagiütlev'. 4/8



Lisaks jõulufilmidele leidsid taaskasutust veel mitmed vanemad linateosed. Nii näidati Artises paar korda Susanne Bieri võimast Oscari-draamat TAEVARIIK ("Haevnen", õigupoolest "Kättemaks", Taani 2010). Sõpruses linastus jõulukino sildi all lisaks "Rare Exportsile" uuesti veel Aki Kaurismäe LE HAVRE, ning kummalise nimega programmis "Vene Talv" all Debra Graniku WINTER'S BONE, Abbas Kiarostami CERTIFIED COPY, Chris Morrise NELI LÕVI ja Rainer Sarneti IDIOOT.

Ühekordse seansina tuli Sõpruses ekraanile Mark Soosaare JÕULUD VIGALAS (1981). Mõningasest visandlikkusest ja konarlikkusest hoolimata siiani üllatavalt värske ja huvitav asi, üks kõigi aegade paremaid eesti filme mu meelest.

Ning Tartu kino Athena näitas hooaja lõpetuseks ühekordse seansina Mr Oizo (Quentin Dupieux) vaimusünnitist KUMM (Rubber, Prantsusmaa-Angoola 2010) - lugu psühhokineetiliste võimetega mõrvar-autokummist, kes inimestel päid lõhkab. See on nii ogar asi, et Tallinnas pole seda veel keegi avalikult näidata söandanud. (Väidetavalt pidavat Katusekino 2012 suvel siiski südame rindu võtma.) 7/8