1. jaan 2012

Detsember 2011 kinodes

Detsember tõi esiteks kinodesse rea filme äsja lõppenud PÖFFi kavast eesotsas ühe AD 2011 parima linateosega - Terrence Malicki ELUPUUga (Tree of Life), millest olen pikemalt kirjutanud siin.



Festivalifilmidest jõudsid kinodesse veel:

PLEKKSEPP, RÄTSEP, SÕDUR, NUHK (Tinker Tailor Soldier Spy, Inglismaa-Prantsusmaa 2011). Ei saa öelda, et ma sellest loost vähimatki taibanud oleksin. Jäin kinos peaaegu kohe magama ja magasin vahelduva eduga enam-vähem kogu filmi maha. Need hetked, mil mu silmad juhuslikult lahti olid, meeldisid see-eest väga. Milline stiil! Milline koloriit! Olen peaaegu valmis uskuma, et tabatud on seitsmekümnendate olemust: elatanud pruunides ülikondades onklid otsustavad luitunud khakikarva interjöörides maailma saatuse üle. Nii siin- kui sealpool raudkardinat. PS. Vaatasin filmi hiljem uuesti üle, kuid mulje jäi suuresti samaks. Endiselt ei saanud ma kogu intriigist muhvigi aru, aga kogu film meeldis veelgi rohkem, nii et hinne isegi tõusis. Suurepärane linateos. 7/8

EDU VALEM (Moneyball, USA 2011). Head näitlejad, kenasti lavastatud, aga lugu… kunagi hiilgava "Capote" lavastanud Bennett Millerist ootasin ikka märksa enamat kui uimane ja ebadramaatiline "Moneyball". Filmis küsitakse korduvalt, kuidas saab pesapalli mitte romantiliselt võtta. No kui sa pole jänki, siis ainult nii saabki. Taevas teab, et see on kõige jaburam ja igavam sportmäng peale kriketi ja võib-olla ka polo. Kohe üldse ei huvita ja sestap ei huvita ka film sellest, kuidas seal tiime hakati ühel hetkel mingi uue statistilise printsiibi järgi kokku panema. So what. 6/8

Ning Artises linastusid samuti PÖFFil näidatud ARTIST (6/8) ja HABEMUS PAPAM - MEIL ON PAAVST (6/8).


Detsembrile kohaselt moodustasid eraldi rubriigi pühadefilmid, mille seas kaugelt kõige vaimukamad ja taibukamad olid vanad asjad: soomlaste aastatagune RARE EXPORTS ning kodumaiste tegijate, Lotte loojate Heiki Ernitsa ja Janno Põldma juba kümme aastat tagasi valminud LEPATRIINUDE JÕULUD - meie oma maavillane "Arrietty". Viimase hindeks paneks üldisel taustal 7/8.

Üht- või teistpidi kuulusid sellesse kategooriasse veel:

ARTUR PÄÄSTAB JÕULUD (Arthur Christmas, USA-UK 2011). Aardmani stuudio kohta pisut lati alt läbi kõnnitud - "Chicken Run" ega "Wallace & Gromit" see just pole. Sony Animationi teemal ei oska sõna võtta, sest smurfid on mul nägemata, aga keskmisele ameerika multikale annab "Artur" pigem silmad ette. Kärab küll. 5/8

LUSTAKAD JALAKESED 2 (Happy Feet Two, Austraalia-USA 2011). Mitte otseselt jõuluteemaline, aga linastusajale ja loo perekesksusele mõeldes kahtlemata sihtotstarbeline animasült. Pikemat juttu sellest loe siit. 2/8

VANA-AASTAÕHTU (New Year's Eve, USA 2011). Aasta halvim romkomm - veel igavam kui "Prom" ja "Beastly", veel lamedam kui "Hall Pass" ja "What's Your Number". Olen sest filmist pikemalt kirjutanud siin. 1/8



Ülejäänud detsembri kinokava tipp oli TAPATALGUD (Carnage, Prantsusmaa 2011). 1933 sündinud Roman Polanski teeb vanas eas ikka sula kulda. Pole kindel, kas sest kammerdraamast, tegelikult näidendist palju uut teada saab, aga äärmiselt köitev vaatamine on see küll. Suurepärased näitlejatööd Jodie Fosterilt, Christoph Waltzilt, John C. Reillylt ja eriti Kate Winsletilt, kes, nagu selgub, suudab purjus inimest mängida nagu ei keegi teine. 7/8

LÕBUMAJA (L'Apollonide: Souvenirs de la maison close / House of Tolerance, Prantsusmaa 2011). Sidusa loota, aga see-eest väga tugevalt stiliseeritud pilguheit Pariisi seksitöötajate elule XX sajandi koidikul. Mingit erilist feminismi või üldse midagi ootamatut on siit üsna raske välja lugeda. Rohkem sihuke teenindaja tuim argipäev, hästi mängitud, glamuurseis kostüümides ja interjöörides. Ei midagi riivatut ega šokeerivat peale üsna kistud viite "Dark Knighti" Jokkerile. Kena, kuid väheütlev vaatepilt. 6/8
RUMMIPÄEVIK (Rum Diary, USA 2011). Kas see nüüd just joomisfilm on. Peategelase suhe alkoholiga on kuidagi ebajärjekindel ja väheusutav. Aga paljukest neid korralike joomafilme üldse on. Muidu päris tore vaatamine, mu meelest etemgi kui selle mõtteline eelkäija, Terry Gilliami "Hirm ja jälestus Las Vegases". Ligi viiekümnene Johnny Depp on muidugi liiga vana, et mängida poole nooremat Hunter Thompsonit, aga see-eest teeb Giovanni Ribisi oma elu rolli Barfly-liku parmuna. Eesti subtiitrid olid silmapaistvalt kehvad, kuigi Bestfilmil on varem veelgi hullemaid esinenud. 6/8



KODUABILINE (The Help, USA 2011). Stiilne ajastupilt kuuekümnendaist ja tugev näitetrupp. See Emma Stone on üks igavesti vahva naaskel. Aga. Püüdke hetkeks vaimusilma ette manada nii padutõsimeelne ja poliitkorrektne klišeedest nõretav melodraama kui suudate. Tehtud? No siis on ka neegrite õiguste eest võitlev "Koduabiline" sama hästi kui nähtud. Üks hea point siin siiski on - meenutus sellest, milline vahva natsiriik ikkagi oli veel napilt poole sajandi eest USA, kes armastas juba tollal, näpp püsti, kogu ülejäänud ilmale vabadust, võrdsust ja vendlust õpetada, ja teeb seda tänini. 5/8

TEEKOND ARARATILE (Eesti 2011). Riho Västriku tagasihoidlik, kergelt hajuva fookusega reisidokk matkast Noa ja Friedrich Parroti jälgedes. Infot on, sain üht-teist uut teada. 5/8

VÕIMATU MISSIOON: VARIPROTOKOLL (Mission: Impossible – Ghost Protocol, USA 2011). Enam kui kahetunnine tegevusrohke, kuid sellegipoolest kohati veniv reklaamklipp Bayerische Motoren Werke AG ja Apple Inc toodetele ning maailma kõrgeimale majale. Profilt tehtud muidugi. Kui vajad meelelahutust, mis vähimatki senssi ei meigi, siis, noh, miks mitte. Või midagi. 5/8

TEKSASE SURMAVÄLJAD (Texas Killing Fields, USA 2011). Segane ja ebamäärane kriminull. Kohalikus reklaamis kasutatav väljend 'piinav põnevusfilm' on siiski liialdus. Nii hull see asi ikka pole. Pigem 'eimidagiütlev'. 4/8



Lisaks jõulufilmidele leidsid taaskasutust veel mitmed vanemad linateosed. Nii näidati Artises paar korda Susanne Bieri võimast Oscari-draamat TAEVARIIK ("Haevnen", õigupoolest "Kättemaks", Taani 2010). Sõpruses linastus jõulukino sildi all lisaks "Rare Exportsile" uuesti veel Aki Kaurismäe LE HAVRE, ning kummalise nimega programmis "Vene Talv" all Debra Graniku WINTER'S BONE, Abbas Kiarostami CERTIFIED COPY, Chris Morrise NELI LÕVI ja Rainer Sarneti IDIOOT.

Ühekordse seansina tuli Sõpruses ekraanile Mark Soosaare JÕULUD VIGALAS (1981). Mõningasest visandlikkusest ja konarlikkusest hoolimata siiani üllatavalt värske ja huvitav asi, üks kõigi aegade paremaid eesti filme mu meelest.

Ning Tartu kino Athena näitas hooaja lõpetuseks ühekordse seansina Mr Oizo (Quentin Dupieux) vaimusünnitist KUMM (Rubber, Prantsusmaa-Angoola 2010) - lugu psühhokineetiliste võimetega mõrvar-autokummist, kes inimestel päid lõhkab. See on nii ogar asi, et Tallinnas pole seda veel keegi avalikult näidata söandanud. (Väidetavalt pidavat Katusekino 2012 suvel siiski südame rindu võtma.) 7/8

Kommentaare ei ole :