27. jaan 2012

DocPoint-päiväkirja 2012. Ensimmäinen jakso

Lühimuljeid kümnest Helsingi DocPointil linastunud filmist.



FORBIDDEN (Mamnou, Egiptus-Hispaania 2011). Eestis on kaamos. Meil on Aaviksoo, Ansip ja Autorite Ühing. Egiptuses on päike ja püramiidid, aga seal on jälle muud hädad. Ei tohi tänaval suudelda, filmida ja sadat muud asja. Sellest tekstirohke ja tehniliselt tagasihoidlik film räägibki. Mõõdukalt huvitav, kuid mõnevõrra laialivalguv, ja lõpeb just enne seda, kui pott seal aasta eest tõsiselt üle kees. Ses mõttes võiks film olla pikem. Praeguse sisu kohta on ta liigagi pikk. 4/8

ARGENTINIAN LESSON (Argentyńska lekcja, Poola 2011). PÖFFilgi linastunud film poola emigrantidest Argentiinas. Tasane ja pealetükkimatu lugu, lihtsad pildikesed argielust. Avaneb tõrksalt, kuid kokkuvõttes loob ilusa terviku. Tugev kaameratöö. Peategelasteks on toredad lapsed. 5/8



SOUTH (Sud, Prantsusmaa 1999). Film Teisest Ameerikast, mida me pole harjunud ekraanil nägema, luitunud Lõuna väikelinnast, kus toimub räige rassimõrv. Nii sisult kui vormilt väga tõhus asi. Loe pikemalt siit. 7/8

¡VIVAN LAS ANTIPODAS! (Argentiina-Tšiili-Saksamaa-Holland 2011). Globaalne vaatefilm maakera vastandpooltelt. Loodus varieerub, aga inimesed elavad režissöör Viktor Kossakovski silmis igas ilmanurgas sarnast slaavilikult unist külaelu. Tundub, et nagu sageli, jääb põhirõõm filmist ikka tegijaile. Peaaegu ümbermaailmareis ju. Kaameratöö on kena. 5/8



PALAZZO DELLE AQUILE (Prantsusmaa-Itaalia 2011). Koduta pered okupeerivad Palermo raekoja ja elavad seal kuu aega, nõudes endale eluaset. Teevad suitsu, löövad aega surnuks, saadavad lapsi kooli, lobisevad ilmaasjadest, tülitsevad. See kõik, poliitilised läbirääkimised kaasa arvatud, pole mitte rutiinne jahu, vaid tänu asjaosaliste temperamendile nauditav nagu mõni operett või commedia dell'arte. Enam kui kaks tundi lo-fi kvaliteedis videot on siiski pisut liig, eriti festivalil vaadatuna. Kompaktsemana töödanuks see asi paremini. 6/8

THE SOMNABULISTS (Inglismaa 2011). Tuttavliku kõlaga päälkirja all lubatakse Iraagi sõjast naasnud soldatite monolooge. Mõjub magneedina, eks? Isiklik sõjakogemus, PTSD ja mis kõik veel. Tegelikult pakutakse tekste, mida suures plaanis loevad kunstipäraselt musta rõivastatud ja mustale taustale paigutatud näitlejad. Õõnsat etlemist saadavad kunstipärased heliefektid. Ja vahele pikitakse staatilisi, justkui elulisi mustvalgeid kunstkaadreid nende lähedastest, samuti näitlejate esituses. Peagi hakkavad ka tekstid võltside ja kahtlaselt kirjanduslikena tunduma. Emo-porr, mida ei suutnud üle kahekümne minuti taluda. 2/8



HALB ILM (Bad Weather, Inglismaa-Saksamaa 2011). Prostitutsioonisaareke Bengali lahes võis sama arhailine välja näha juba sadade aastate eest. Tänapäevale viitavad vaid taamal laineid murdvad suured rauast laevad, kust tuuakse paadiga kliente. Naised pole oma ametist vaimustuses, kuid lepivad saatusega. Püüavad ametiühingut moodustada. Töö on räpane ja valus, aga pere tahab süüa, lapsed koolitada. Meri murendab saart, järgmine tsunami võib selle täielikult minema pühkida. Kõige jaburust ja kaduvust toonitab jutlustav hull. Kauni kaameratööga delikaatne vaade inimeksistentsi nukrale absurdile, siiani nähtud mullustest dokkidest üks parimaid. "Halb ilm" Tallinna DocPointil. 8/8

JAFFA: APELSINI KELLAVÄRK (Jaffa, la mécanique de l’orange / Jaffa, the Orange’s Clockwork - Belgia-Iisrael-Prantsusmaa-Saksamaa 2010). Eyal Sivan on Iisraeli-kriitiline juudi filmilooja. Sestap räägib "Jaffa" mitte soome limonaadist, vaid sellele nime andnud Iisraeli apelsinipealinnast ja tollega seotud sionistlikest müütidest. Palju arhiivikaadreid. Tõsine, mõnevõrra kuiv ja akadeemiline, kuid hariv ajalooline õppetükk. "Jaffa" Tallinna DocPointil. 5/8



PROFEETTA (Soome 2011). Lühifilm inimkonnas pettunud ürgmehest Markkust, kes elab üksi laanes, ei söö ega maga ja suhtleb metsavaimudega. Värvikas tüüp. 5/8

FINNSURF (Soome 2011). Üks juhtiv eesti kirjanduskriitik kirjutas koolipõlves kirjandi "I hate sports". Ma nii radikaalne ei ole, kuid ekstreemspordifilme põlgan üldiselt küll. Mitte ei viitsi jälgida, kuidas oh-kui-kuulid teismelised kümneid ja sadu kordi järjest samu hüppeid sooritavad ja nende vahel totralt itsitavad. Aga see pole selline film. Jah, siin on ootuspäraselt efektset lainetel liuglemist, aga on ka põhjamaist eneseirooniat, muhedat huumorit ning inimlikult köitvat juttu unistuste täitumisest. Elurõõmus, positiivsust kiirgav asi. Surf lumesajus on oma ogaruses hiilgavalt leitud teema. Tore soome muusika on siin ka. "Finnsurf" Tallinna DocPointil. 7/8



DocPoint 2012: parimad filmid, ääremärkusi.

DP Tallinn 2012: sissejuhatus. DocPoint Helsinki-päiväkirja: ensimmäinen, toinen ja kolmas jakso.

2 kommentaari :

Anonüümne ütles ...

Uldiselt mulle meeldivad su motted (juhtub vahel ka apsakaid) aga mees,kes lausa p6lgab spordifilme...kahju inimestest, kel tekivad sellised tunded.

joonas ütles ...

Armas anonüümne - kaastunne kõige elava vastu on üllas samm õilsal kaheksaosalisel teel.

Vältigem seejuures siiski apsakaid: mitte spordifilme, vaid ekstreemspordifilme, ja nagu eelolevast postist näha, neidki mitte alati.

Eelkõige ei salli ma sääraseid ekstreemspordifilme.