15. jaan 2012

2012 jaanuari esimene pool kinodes

Mõned järgnevaist filmidest jõudsid õigupoolest kinno juba detsembri lõpul, aga ilma nendeta oleks aasta alguse filmisaak eriti kidur, nii et las nad olla siin.



ARMASTATUD (Les bien-aimés / The Beloved, Prantsusmaa 2011). Film tundus kirjelduse põhjal nii võimatult artislik, et ma kohe kartsin seda. Selgus, et polnuks põhjust. Pikk tõepoolest, aga muidu sihuke tore suurejooneline, läbi põlvkondade ja aastakümnete ulatuv armastuslugu. Kas just sügav, aga kahtlemata ilus. Ja seejuures päris realistlik. Muusikanumbridki ei lõhu seda sel määral kui muusikalides tavaliselt. Sümpaatsed tegelased, teiste seas vanameister Miloš Forman. 6/8

LOHETÄTOVEERINGUGA TÜDRUK (Girl With a Dragon Tattoo, USA 2011). Oplev või Fincher? Ema või tütar? Liha või kala? Sellest kirjutasin pikemalt siin. 6/8



SAABASTEGA KASS (Puss in Boots, USA 2011). Muhe multikas igale eale; võib-olla liialt märulikeskne, aga siiski nauditav latiinohõnguline muinaslugu, kus kassi häält teeb Antonio Banderas. "Shreki" spin-offina meenutab toda filmi nii stiililt kui huumorilt. 6/8

UMBKOTID (Eesti 2012). Tolgi ja Maimiku pilahaubitsa laskesektorisse on sedakorda jäänud reklaamindus. Mehed teavad, millest räägivad. Võtavad nabad paljaks ja nalja saab. Ühelt poolt on see on justkui eesti eneseirooniline "Generatsioon P" ja "How to Get Ahead in Advertising", teisalt näitab, kuidas ilma maksurahata võib teha etemagi filmi kui riigi toel. 6/8



MISS KICKI (Rootsi 2009). Väike draama elust räsitud vananeva naise ja talle peaaegu võõra teismelise poja reisist Taivanile. Vaikne ja vaoshoitud, aga omamoodi kena ja sümpaatne asi. Siinsel kinomaastikul, täpsemalt Plazas ehk mõneti ootamatu, aga kindlasti teretulnud nähtus. 5/8



PEARAHAKÜTID (Hodejegerne / Headhunters, Norra 2011). Nõrgalt põhjendatud, kuid tänu sellele ootamatuid pöördeid tegev ogar meelelahutuslik krimisplätter. Artise kavas on see film küll täielik üllatus - ei meenugi, et ses kinos oleks kunagi varem midagi nii verist ja ebanaiselikku näidatud. Uus aasta, uued tuuled? 5/8



VÕSSOTSKI (Высоцкий. Спасибо, что живой. Venemaa 2011). Pole ma suurem asi nõuka-nostalgik ega Võssotski-fänn. Ja hoopis vähe võluvad mind õilsad kagebešnikud - kiilaspäised, härjakaelaga, karmid, kuid õiglased slaavi bruussvillised. Selle asemel võiks siin hoopis Võssotski laule rohkem olla. A inatše drama kvalitetnaja. Armastus ja surm, võim versus vaim - mis sa hing veel ihkad. Ja sügav breežnevi aeg ja aerofloti lennukis tehakse suitsu ja. A perevod - gavno. Ja laulusõnad on vabše tõlkimata. Eta võ ne tak, tavarištši. 5/8

MUPPETID (The Muppets, USA 2011). Muppetikauge inimese jaoks on see nagu käpiknukkudega "Kormoranid". Muppetite soliidset ajalugu arvestades tikub aga pähe mõte, et nõnda saavad viimased esimesteks ja esimesed jäävad viimasteks. Antud juhul tähendab see, et disni uus "Muppets" on nagu Peter Jacksoni "Meet the Feeblesi" lahja ja peresõbralik vari. Kuigi algselt oli "Feebles" ju just muppetite paroodiana tehtud. 4/8



SHERLOCK HOLMES: VARJUDE MÄNG (Sherlock Holmes: A Game of Shadows, Inglismaa-USA 2011). Olgu selle Guy Ciccone Ritchie silmade läbi nähtud Holmesi originaalilähedusega kuis on, aga järg on veel venivam, igavam ja ideelagedam palagan kui eelmine film. Kena disain ja head näitlejad on raisatud mõttetu märuli peale. Klm viitsis sellest pikemalt kirjutada. 4/8

TÄIUSLIK MEEL (Perfect Sense, Inglismaa 2011). Kaunis, kuid mõttetu ulmesugemetega melodraama, millest olen pikemalt kirjutanud siin. 4/8



ÜKS VANA HEA ORGIA (A Good Old Fashioned Orgy, USA 2011). Mõelda vaid, kui tore, et tänapäeval ei pea inimesed enam kunagi täiskasvanuks saama - keskea ja vanaduse on asendanud lõputu nooruslikkus, pidu ja promiskuiteet hauani. Romkommi vallas on sellest lausa omaette alamžanr saanud. Seesinane on tüüpnäide - tublisti nõrgem kui "Bridesmaids", aga kõvasti parem kui "Hall Pass". 4/8

SITT AASTA (Shit Year, USA 2010). Teatraalne Lynchi-mõjuline ulme-elementidega mustvalge kunsti- ja diibipunnitamine, mida iseloomustav sõna sisaldub pealkirjas. 2/8

JACK JA JILL (Jack and Jill, USA 2011). Väike mõtteharjutus. Püüa kujutleda kõige totramat Adam Sandleriga komöödiat, mida suudad (lepime kohe kokku, et "Punch-Drunk Love" see ei ole). Valmis? Nüüd võta see kujutluspilt mentaalselt ruutu ja mana vaimusilma ette film, kus Sandler astub üles nii mees- kui naispeaosas. Õnnestus? Väga hea, sel juhul on sul selge pilt, millega siin tegu. Edasijõudnud mõttemeistrina võid nüüd nuputada, mis sundis Al Pacinot selles püretuses osalema. Ise pakun, et Pacino püüab põlvkonnakaaslase Robert De Niroga sammu pidada. Jääme ootama tema koostöid Garry Marshalliga ("New Year's Eve") ja Ben Stilleriga ("Little Fockers"). 1/8



5. jaanuaril hüüdis Eesti Filmiajakirjanike Ühing (EFÜ) välja oma filmi aastaauhinnad ja sel puhul näidati Sõpruses taas mõnda aega võidufilme UUS MAAILM ja MELANHOOLIA.

2 kommentaari :

Anonüümne ütles ...

Olid sa aja ja raha peale vihane, et "Jacki ja Jilli" üldse vaatama läksid?;)
Tervitustega

P.

joonas ütles ...

Ega mul pole muud ettekäänet kui nihestunud kohusetundest johtuv püüd kohalikust kinopildist ülevaadet omada ja seda hinnata. J&J pole sugugi kõige hullem näide, see ei käinud kuigivõrd närvidele, vähemalt mitte "Vana-aastaõhtuga" võrreldes.