12. jaan 2012

Lohetätoveeringuga tüdruk / Girl With a Dragon Tattoo (2011)

"Girl With a Dragon Tattoo", USA 2011. Rež. David Fincher. 158 min.

"Milleks teha uusversioon - selle asemel et minna ja vaadata originaali," küsis mullu koos paljude teistega "Lohetätoveeringuga tüdruku" kolme aasta taguse rootsi ekraniseeringu režissöör Niels Arden Oplev. Vastus on ilmne - subtitreeritud filmid ei müü Ameerikas kuigi hästi. Põhjus on niisiis puhtrahaline. Meil siin maailma äärel jääb vaid valida kahe subtitreeritud linateose vahel või vaadata mõlemat.



Lühidalt ütleks nii: kes pole rootsi filmi näinud, võtku kõigepealt see ette. Kes on, võib Fincheri oma vaadata või vaatamata jätta, see ei võta tükki küljest ega anna ka juurde.

Filmid on üpris sarnased. Fincher lähtub ilmselt Oplevi ekraniseeringust vähemalt sama suurel määral kui (mõlema filmi aluseks olevast) Stieg Larssoni raamatust - olgu tegu siis näitlejate valiku või lohetüdruku gootilikkusega. Nagu ikka, saab Fincher tehniliselt - pildi, montaaži ja näitlejatega - suurepäraselt hakkama. Tubli käsitöö, nagu muudki tema uue sajandi filmid, kuid ei midagi sel kombel üle aegade püsivat nagu kunagised meistriteosed "Seitse" ja "Kaklusklubi". Fincheri hiilgeaeg jääb samuti üheksakümnendaisse nagu Danny Boyle'il.

Tema "Lohetätoveeringu" juurde tagasi tulles - osatäitjate valik pole paha. Rootslane Michael Nyqvist on rootsi ajakirjaniku Blomkvistina muidugi mõnevõrra usutavam kui inglane Daniel "007" Craig, aga viimane on ses rollis siiski aktsepteeritav. Ka Rooney Mara suudab üllataval kombel üsna veenvalt Noomi Rapace'it mängida. Kõrvalosatäitjad on samuti head. Ja et loo toimumispaigaks on endiselt Rootsi ja et suitsetamist pole täielikult elimineeritud.



Aga originaali ja koopia võrdluses on koopial raske mõjule pääseda juba sellepärast, et kriminulli puhul oluline üllatusmoment puudub. Kuid Fincheri filmi probleemiks on pigem Oplevi versioonist kõrvale kaldumine kui selle jäljendamine. Väikesed erinevused, nii väljajätted kui lisandused loos tunduvad ebavajalikud ja häirivad. Olgu esimese näiteks Blomkvisti isiklik lapsepõlvesuhe mõrvatuga ja teise puhul tema ja lohetüdruku suhte klišeelik romantika.

Fincheri "Lohetätoveeringuga tüdruku" põhihäda on aga see, et uurimine ei arene rootsi filmiga võrreldavalt loogiliselt ega järjekindlalt. Liiga suur roll on antud juhusele. Pakun, et looga mitte kursis oleva vaataja jaoks jääb tegevus kõige olulisematel kohtadel üsna segaseks. Lisaks on tagaplaanile tõrjutud Larssoni raamatus juba pealkirjas esile toodud misogüünia ("Mehed, kes vihkavad naisi") ja lugu kaotab seeläbi suure osa oma mõttest ja jõust.



Kokkuvõttes on Oplevi "Lohetätoveeringuga tüdruk" kas just mäekõrguselt, aga vähemalt Emumäe-kõrguselt Fincheri omast üle. Viimane on tehniliselt korralik, aga siiski - milleks?

Hinne: 6/8.



PS. Et suur osa linastuseelsest haibist keskendus heliribale, ütleks ka selle kohta paar sõna. Trent Reznori looming on mulle eluaeg sümpaatne olnud. Nine Inch Nailsi laiv ja "Natural Born Killersi" heliriba on mu kõigi aegade vastavate kategooriate toppides juhtivail kohtadel. Sellegipoolest ei jagu mul "Lohetätoveeringu" saundträkile kuigivõrd kiidusõnu. Mitte niivõrd sellepärast, et see pole Reznori muusikana midagi uut või et ma olen tema tumedat ämbienti varem värskemal ja jõulisemal moel kuulnud - vaid sellepärast, et seda muusikat on liiga palju ja see on liiga pealetükkiv. Õhku on vähe.

Mis puutub algustiitrite all mängivasse "Immigrant Songi", siis samuti nagu Fincheri filmil pole suurt midagi lisada Oplevi filmile, pole Reznori ja Karen O kaveril midagi lisada Led Zeppelini nelikümmend aastat tagasi tehtud originaalile. Jällegi - milleks?

Sama küsimus kehtib muidugi terve tiitri-sekventsi kohta. Ei immigrandilaulul ega kõigel sel veidi vanamoelisel graafikaga eputamisel pole "Lohetätoveeringuga tüdruku" loo sisu ega stiiliga vähimatki pistmist.

Heliriba kaitseks mööngem, et siin on üks hiilgav lüke - see on, nii hämmastav kui see ka pole, Enya. Kuidas see võimalik on, vaadake filmist.



Fincheri "Lohetätoveeringuga tüdruk" kinodes: Solaris, Plaza, Cinamon. Hinnanguid: IMDB (8.2/10), Rotten Tomatoes (86%), Roger Ebert (7/8), Karoliina Vasli, ÕL (9/10), Liis, Filmimull (8/10), Kalver (3/4).

2 kommentaari :

Rents ütles ...

Ei usu, et asi oleks ainult selles, et ameeriklased lugeda ei armastaks - ameeriklased on ka tunduvalt konservatiivsemad ja näiteks kangelannagi oli ju Ameerika versioonis tunduvalt õrnem ja naiselikum ja hoolis hulga rohkem mehe tunnetest, ikka selline kangelanna, mitte mingi feminazi, eks ole. Neil on ikka hoopis teine, äratuntavalt üheülbaline, tonaalsus.

joonas ütles ...

Paraku jagunevad USA publiku jaoks filmid kaheks: 'omad' (domestic) ja 'võõrad' (foreign). Sama jaotus kajastub kasvõi Oscarite jagamisel. USA kinode kassatulu top 100 hulka jõuab heal juhul üks mitte-ingliskeelne film aastas.

Aga tõsi ta on, et koduturu jaoks adapteerimine ei piirdu keele ja tuttavate nägudega. Antud juhul on loosse näiteks omajagu moosi juurde keeratud, kahandades seeläbi tublisti lohetüdruku karakteri psühholoogilist usutavust.