3. veebr 2012

DocPoint 2012: parimad filmid, ääremärkusi

Kokku sai tänavuse DocPoindi käigus vaadatud pealt neljakümne filmi, enamus neist Helsingis.

Tallinna kavas olnud kolmekümne ühest filmist nägin üheksatteist. Neist parimad, mida võin julgelt soovitada (tähestiku järjekorras, pealkirjad viitavad lühiarvamustele festivalipostitustes):


Helsingi emafestari mahukam kava sisaldas muidugi rohkem nii-öelda suuri (auhinnatud, tuntud, paljuräägitud) filme. Nende seas oli mõnigi säärane tippdokk, mis Eestiski juba varem suurele ekraanil jõudnud on - nagu Lucy Walkeri "Waste Land" (Tartuff) või Gemma Atwali "Marathon Boy" (Pöff). Lisaks neile ja Tallinna DocPoindil linastunuile olid minu jaoks parimad nähtud filmid Helsingi kavast:


Et viibisin kogu festivali aja Helsingis, siis Tallinna seanssidele tänavu ei jõudnud. Loeksin huviga teiste muljeid. Helsingi DocPoint aga on nagu Armastuse ja Anarhia väiksem ja õige pisut lohakam vend. Info päris sama hästi ei voola. DocPoindi uue disainiga kodulehekülg oli paras äpardus, ere näide halvast disainist, mis ei mõtle kasutusmugavuse, vaid ainult väljanägemise peale: laome aga ekraani pilte täis, aga näiteks kõigi filmide loetelu ei hakka esitama. Keda see ikka huvitab, eks ole. (Samale põhjale ehitatud Tallinna veebis oli, ilmselt tänu kava väiksemale mahule, see loetelu muide olemas, kuigi veidi ebamugaval ohtrat kerimist nõudval kujul). Tehnilise teostuse konarustest rääkimata. Või siis näiteks trükitud kataloogi indeks, kus artikkel the kord läks tähestikulises järjekorras arvesse, kord mitte.

Kui need pisiasjad kõrvale jätta, on Helsingi tokkpoint pea sama vahva filmipidu kui Armastus ja Anarhia. Kinod asuvad üksteisele lähemalgi kui Tallinnas, aina käi ja vaata - neli, heal juhul isegi viis filmi päevas. Ja nii kuus päeva järjest, teisipäevast pühapäevani. Pikapeale tekib tunne, et oleks nagu maailmast ja inimolemise arvutuist võimalusist üht-teist uut teada saanud.

Tore, et säärane festival meie maailmanurgas toimub, tore, et see ka Tallinna jõuab. Lootkem, et tänavune piletihinna kahekordistumine Tallinnas tuleval aastal ei kordu (Helsingi piletid olid ju veel kaks korda kallimad). Ja ühtlasi lootkem, et isegi kui filmide tõlkimisega endiselt pead vaevama ei hakata, siis vähemalt festivali logo ja kodukas tõlgitakse edaspidi eesti keelde (Tallinn documentary film festival, programm friday). Filmipealkirju võiks ka tulevikus veidi hoolikamalt tõlkida kui "Tiguplaneet" ("Planet of Snail") või "Kaotsiläinud maa" ("Lost land" / "Territoire perdu").

Aga igatahes aitäh, kiitos, oli vahva ja kohtumiseni tuleva aasta lumises jaanuaris mõlemal pool lahte.



DP Tallinn 2012: sissejuhatus. DocPoint Helsinki-päiväkirja: ensimmäinen, toinen ja kolmas jakso.

Kommentaare ei ole :