6. veebr 2012

Järeltulijad / The Descendants

"The Descendants", USA 2011. Rež. Alexander Payne. 115 min.

Alexander Payne on autorina natuke nagu Mart Kivastik. Humanist, kelle kurbnaljakad lood väikestest inimestest ja nende tavalistest muredest puudutavad vahel pehmemalt, vahel teravamalt üldinimlikke küsimusi ning tõsiseid teemasid. Kui need inimesed käituvad halvasti, rumalalt või paheliselt, siis on see osa nende inimlikkusest, mis äratab pigem kaastunnet kui põlgust. Nagu Kivastik, nii ei hellita ka Payne inimeste ja elu suhtes erilisi illusioone, kuid misantroobiks ka ei muutu. Keegi pole täiuslik, aga keegi pole ka päris lootusetu. Igaühel võib minna nii hästi kui halvasti. Elu on sihuke. Bittersweet symphony.



Payne'i kangelaste seas on "Järeltulijate" peategelane Matt King (George Clooney) tavatult heal järjel ja korras eluga mees: jõukas advokaat, pärandimiljonär, kes elab paradiisisaarel, abielus, kahe lapse isa. Päris keeruline oleks temaga samastuda või talle kaasa tunda, kui peagi ei selguks, et elu nokalöökide suhtes pole temagi immuunne.

Need löögid võivad olla valusad, kuid viiekümnese Payne'i viies film "The Descendants" paistab siiski mehe senises loomingus kõige päikselisem ja leebem.



Payne pole kunagi olnud jõhkralt küüniline, aga tema debüüt, abordikomöödia "Citizen Ruth" hammustas piisavalt karmi sotsiaalse satiiriga, et paista praeguseks Todd Solondzi "Happinessi" ja Kevin Smithi "Red State'i" süsimusta nihilismi eelkäijana. Nii "Citizen Ruthi" kui järgnenud demokraatia-pila "Election" tegelased on enam-vähem karikatuursed tüübid, kellele inimlikkus ja usutavus, niipaljukest kui seda on, johtub pigem näitlejaist kui stsenaariumist. See teeb neist filmidest keskmisest terasemad, tänini huviga vaadatavad ja ehk isegi aktuaalsed, kuid siiski mitte väga erilised komöödiad.



Palju isikupärasemaid asju hakkas Payne tegema sel sajandil. Kõik ta viimase kümne aasta jooksul valminud kolm filmi segavad draamat ja komöödiat, olles nii korraga nii naljakad kui tõsiseltvõetavad.

Esimest neist, "About Schmidti", on mul kiusatus nimetada parimaks filmiks, mida vanaduse ja üksinduse teemal tehtud on, ja ühtlasi Jack Nicholsoni tipprolliks vähemalt viimase paarikümne aasta peale.

"About Schmidt" põhineb romaanil nagu ka järgnevad Payne'i filmid, ja siin on tugevalt esil paljud jooned, mida võib nüüdseks pidada Payne'i kaubamärgiks. Lood väldivad kõige ootuspärasemaid klišeid ja kulgevad küllalt ennustamatult. Peategelased on tavalised inimesed, kes ei tea enamasti kuigi täpselt, mida nad taotlevad, ja reageerivad sündmustele samuti mingil määral ennustamatult. See loob usutava mulje. Ka elu serveerib meile ikka üllatusi. Seda, mis tuleb, mitte keegi ei oota. Kogu selle ennustamatuse juures säilib Payne'il aga karakterite ja tegevuse loogika, teatav elulähedane paratamatuse tunne. Et on nigu on, kuigi seda näeb eelkõige tagasivaates.



Lisaks vaoshoitud tempo, head näitlejad, igas filmis oma väljapeetud visuaalne keskkond ja mõnusad heliribad. Payne hoidub üldiselt emotsionaalsest väljapressimisest ja õpetajapoosist, selgest moraalist ja otste ühesest kokkusõlmimisest.

Eelöeldu kehtib ka veiniistanduste taustal kulgeva "Sidewaysi" ja ukuleelest saadetud "Descendantsi" kohta. Payne on ikka oma tegelastesse tuntava soojusega suhtunud, ent veel kunagi pole ta nendega nii hellalt ümber käinud kui siin. Nii vanaduspensionär Warren Schmidt kui "Kõrvalteedel" ekslev keskealine Miles Raymond (Paul Giamatti) on palju õnnetumad ja üksildasemad tegelased kui Matt King. Ühtlasi ka märksa koomilisemad ja märksa enam kaastunnet äratavad.



Seepärast puudutab "Järeltulijad" mind ehk vähem kui tema eelkäijad ja tundub kergekaalulisem. Matt King saab liiga hästi hakkama, elu keerdkäikudest olenemata pole tal sügavaid sisemisi probleeme. Tema murede allikaks on pigem maailm ja teised kui tema ise. George Clooneyl on selleks ülearu kena ja igapidi eduka mehe olemine, et talle sügavalt kaasa elada, ning kui ta väga emotsionaalseks muutub, võib tema uskumisega raskusi tekkida. Tõsi, seda juhtub siin vaid hetkeks.



Kuid igal juhul on "The Descendants" rõõm vaadata. Mitte just sügav, aga siiski leidlik väike lugu, igati Payne'i vääriline. Kes on "Schmidti" ja "Sidewaysi" näinud, teab umbes, mida oodata ja ilmselt pettuma ei pea. Kes pole, aga kellele meeldis näiteks Jason Reitmani "Up in the Air" või Jonathan Levine'i "50/50", see naudib küllap ka "Järeltulijaid". Võib-olla enamgi.

Hinne: 7/8



"Järeltulijad" kinodes: Solaris, Plaza. Hinnaguid: IMDB (7.7/10), Rotten Tomatoes (90% fresh), Roger Ebert (8/8), Peter Bradshaw (3/5), criticbird (8/10), Eveli Pung (7/10), GuidoMukk (7/10), ageagapi (tõesti hea), klm (ei koti).

Kommentaare ei ole :