5. veebr 2012

Minu nädal Marilyniga / My Week With Marilyn

"My Week With Marilyn", Inglismaa 2011. Rež. Simon Curtis. 101 min.

Gee, where to begin? Alustame tiitreist. Sissejuhatuseks teatatakse, et järgnev on sulatõsi, true story. Nagu ikka, eks ole. Pooled tänapäeva mängufilmid teevad nii ja ega me seda ometi tõsiselt võta. "My Week With Marilyni" puhul on see tõepretensioon aga järgnevaga nii silmapaistvas vastuolus, et paneb küsima kiuslikke küsimusi.

Kui see on tõestisündinud lugu, siis miks selle kirjanduslikud traagelniidid nii selgelt välja paistavad? Ah et elu ongi kirjanduslik? Või et viiekümnendail oli? Koos moraaliga ja puha? Right. Ent miks see lugu ei ütle meile Norma Jean Bakeri, alias Marilyn Monroe isiku kohta midagi uut, vaid üksnes seda, mida ükspuha kes oleks võinud kanoniseeritud Marilyni-müüdi põhjal sulepeast välja imeda? Sest Marilyn oligi just säärane, ja sellele polegi midagi lisada? Well...



Ma ei usu hetkekski, et "Minu nädal Marilyniga" on tõestisündinud lugu. Kusjuures ma ei kahtle selles, et keegi Colin Clark (rahu tema põrmule), kelle mälestustel film põhineb, osales "Prince and the Showgirli" võtetel, millest "My Week With Marilyn" räägib. Ja Marilyn võis temaga seal vabalt ka flirtida - nagu küllap iga mehega, kes laskeulatusse sattus.

Teab loodus vaid, ja isamaa, kas see kõik ikka sündis just nii nagu jutustab Colin oma memuaariraamatus, mis kannab filmiga sama pealkirja. Eks inimene ole ikka ise oma mälestuste keskmängija ja unelmate prints ja eks surnute kohta või rääkida mida iganes. Marilyn oli sajandivahetuseks, mil Clarki raamat ilmus, juba ligi nelikümmend aastat looja karjas ega saanud vastu kobiseda.



Kuid päris kindlasti ei käinud need asjad nii nagu käesolevas filmis, kus kahekümnendais Colin oskab alles nii hästi saladust pidada, on nii vastupandamatult tore, siiras, tark ja hea, et pälvib ebakindla ja tujuka diiva täieliku usalduse ning romantilise tähelepanu. Sest äsja kirjanik Arthur Milleriga abiellunud Marilyn on õnnetu, nii õnnetu, ja keegi ei mõista teda, ainult see poiss armastab ja püüab päästa.

See, mu armsad, on lilleline ja läila muinasjutt, mis koos pealetükkiva lüürilise muusikaga tapab jõudsasti kogu alguskaadrite kena ajastupildi poolt äratatud huvi filmi vastu. Isegi kui see oleks tõsi, oleks see ikkagi lame ja igav.



Vähe sellest. Lugu on nii rudimentaarne ja mõttetu, et kui jutt käiks Marilyni asemel mingi abstraktse filmitähe suhtest jooksupoisiga, siis ei huvitaks see kedagi. Me poleks sellest kuulnudki, kõige tõenäolisemalt seetõttu, et kellelgi poleks iial pähe tulnud seda filmiks teha. "My Week With Marilyn" püsib ainult Marilyni kui müüdi ja kaubamärgi ekspluateerimisel.

Tõele au andes võib muidugi sama väita lõviosa kohta Marilyni enda filmograafiast, seesama "Prince and the Showgirl" kaasa arvatud. Nunnu kräpp on enam-vähem parim, mida selle ja paljude teiste tema filmide kohta öelda saab. Suurem osa neist on ikka päris halvad, kui mitte lausa karjuvalt õudsed. Viimasesse kategooriasse kuulub näiteks "There's No Business Like Show Business", kust pärineb "My Week With Marilyni" alguslaul "Heatwave".



Tüüpiline Monroe film on muusikaline muinaslugu vaese ja naiivse, kuid andeka tüdruku õnneotsinguist. Otsitav õnn tähendab eelkõige rikast meest. "How to Marry a Millionaire" sobiks paljude Monroe filmide pealkirjaks. Otsija andekus aga väljendub laulu- ja tantsunumbreis, mida kannab showgirli omas ajas skandaalselt varjamatu seksapiil. Nappides ja liibuvais rõivis silmi volksutav, armsalt õrn ja abitu volüümikas blondiin mõjub meespublikule kui kõndiv kutse. Naispublik saab samastuda ja nautida seda, kuidas mehi nagu loogu langeb ning end lolliks teeb. Naiselike võlude ees on kaitsetud nii kuningad kui kapitalistid.

Lihtne valem, mille juures näitlemisoskusel ega loo kvaliteedil pole enam erilist tähtsust. "My Week With Marilyn" püüab seda valemit omal moel korrata, luues muinasloo, kus nooriku asemel on nooruk ja rikkuse asemel kaasaegsem valuuta - kuulsus. On tarvilikul määral armastust, katmata keha ja laule.



Jääb üks suur aga. Marilyni pole. Teda asendab Michelle Williams, kellest ei piisa. Williams on riidesse pandud nagu Marilyn. Blondeeritud nagu Marilyn. Ta on kenasti omandanud Marilyni teatraalse miimika ja puusanõksutamise. Ta laulab peaaegu nagu Marilyn. See kõik ei loe.

Ei loe isegi mitte see, et ta pole eriti Marilyni nägu. Loeb see, et kuigi Williams on kena tüdruk, puudub temas see animaalne magnetism, vastupandamatu sära, mille pärast kaheksakümmend viis aastat tagasi sündinud Monroe siiani seksisümboli staatuses püsib. Marilyni on Williamsis sama napilt kui Joaquin Phoenixis Johnny Cashi või Val Kilmeris Jim Morrisoni.

Pelk mimikri ja tühjad maneerid, millel ei tohiks olla asja aasta parimate osatäitmiste sekka, kuhu see tänavu, ilmselt tänu Marilyni legendile, kõikvõimalikel gloobustel, baftadel ja oskaritel valitud on. Marilyn Monroed ennast ei nomineeritud muide kordagi Oscarile.



See selleks. "Nädalas Marilyniga" pole ei lugu ega Marilyni. Keda huvitab Marilyn või tema müüt, sel tasub ükskõik millist, kasvõi kõige viletsamat Marilyni enda filmi kümme korda enne vaadata kui "My Week With Marilyni"- hoolimata sellest, et dekoratsioonid ja kõrvalosad, näiteks Kenneth Branaghi mängitud Laurence Olivier, pole siin üldse pahad.

Ning ei pea ju tingimata just kõige viletsamaid Marilyni filme vaatama. Võib valida paremaid. Soovitaksin eelkõige Billy Wilderi käe all valminud komöödiaid "The Seven Year Itch" ja "Some Like It Hot" ("Džässis ainult tüdrukud") ning Arthur Milleri kirjutatud tõsist draamat "The Misfits".

Hinne: 3/8



"Minu nädal Marilyniga" kinodes: Artis, Plaza. Hinnanguid: IMDB (7.5/10), Rotten Tomatoes (84%), Roger Ebert (7/8), Karoliina Vasli, ÕL (9/10), Diana (C+),  Manohla Dargis, NY Times (The problem isn’t Ms. Williams or the serviceable work of the director Simon Curtis, but a script by Adrian Hodges that hews faithfully to Clark’s clichés), lyhiyhendused (Michelle tahab kõigest hingest, et asjast asja saaks, kuid mees, kes teda peaks varustama kõige vajalikuga, on magama jäänud ja mõmiseb: "Ütle lihtsalt: vabandage, olin haige.").

3 kommentaari :

777 ütles ...

Suurepärane postitus. Olen 100 % sama meelt Michelle Williamsist.
Omalt poolt lisan, et puudub karisma - vaatasin treilerit ja võrdlesin Marilyni videodega, Williams mängib selle osa lihtsalt teatraalselt üle ja see ei paita eriti silma. Imestan samuti sügavalt tema nomineerimist Oscarile? Õnneks ta seda saama ei tule, aga tõesti, kes valis teda ja mis põhjusel?
Suurem osa inimesi ei teagi, et Marilyn oli tegelikult tark naine, kes luges väga palju raamatuid ja teadis finants asjadest rohkem, kui paljud teised maanteetallajad.

Kaur ütles ...

Üsna nõrk arvustus, ütleks ausalt. Niivõrd nüansirikast näitlejatööd mida Williams selle osa puhul tegi annab otsida. See, kas nende romaan päriselt toimus või mitte on tegelikult üsna sekundaarne. Hea kriitiku tunnus on see, et ta suudab siiski säilitada teatava objektiivsuse ja tasakaalu oma hinnangutes, mitte enamuse ajast hõljuda üleolevuse ja halvustamise piiril. Aga noh, eks maitsed ongi erinevad ja mõned arvustused on ikkagi täitsa asjakohased. Jõudu edasiseks!

joonas ütles ...

Või et 'objektiivne' ja 'tasakaalukas', aga ka 'tugev' ja 'asjakohane' arvustus on säärane, mis kattub sinu erilise 'maitsega'? Ei oska siis soovitada muud kui lugeda ainult kirjutisi, mis juba hinnete põhjal su enda eelistustele kinnitust pakuvad. Võta aga Rotten Tomatoes lahti ja vali sealt endale sobivad hinnangud.

Mina, paraku, seda asja nii ei näe. Ma ei püüa saavutada mingit objektiivsust - vähe sellest, pean säärast taotlust eos absurdseks. Kõik, mida ma kirjutan, on igal juhul (ja teadlikult) subjektiivne. On väga raske ette kujutada, kuidas kriitika üldse saaks olla objektiivne. Sama edukalt võiks nõuda objektiivsust kirjanduselt või kasvõi filmikunstilt.

Hea kriitiku tunnus on minu jaoks see, et ta suudab (mitte minu, vaid) oma seisukohti selgelt väljendades pakkuda mulle piisavalt huvitavat lugemist.

Tasakaalukus on tsentripoliitikale, mitte kriitikale sobiv omadus. Ent jäägu see - mul pole ambitsiooni olla kriitik, ammugi mitte kellegi teise ettekujutusele vastav 'hea kriitik'.

Mis puutub Williamsi osasse, siis selle maneerlikkus (mida sa paistad nüansirikkuseks pidavat) ja tühjus ei johtu sellest, et Williams oleks kehv näitleja. Põhjuseks on algmaterjali - stsenaariumi pealiskaudsus ja sisutus. Williamsil pole siin lihtsalt midagi mängida. Korralikult kirjutatud "Blue Valentine'is" teeb ta märksa parema rolli.