22. veebr 2012

Minu Oskarid 2012, esimene jagu. Efektidest kunstnikutööni

Ameerika Filmiakadeemia auhind ehk Oscar on maailma tuntuim filmiauhind. Kuldsed onklid kaaluvad avalikkuse silmis üles kõik sama karva karud, lõvid ja palmioksad, rääkimata gloobustest või briti või Euroopa filmiakadeemiate priisidest. Oscarite jagamist esitletakse kui filmiaasta parimate kroonimist ja nii seda üldiselt ka võetakse, ehkki iga filmiteemaga vähegi kursis olija teab, et aasta parimaiks saab Oscariga pärjatud linateoseid parimagi tahtmise juures pidada vaid väga kitsas mõttes - Hollywoodi piires.



Kutsuti ju akadeemia auhinnad aastal 1929 ellu just Hollywoodi enesepromo eesmärgil. Ülejäänud maailma kino, inglased välja arvatud, pakub akadeemiale tänini vähe huvi juba keelebarjääri tõttu. Barbarite subtitreeritud mõmin peab leppima "võõrkeelse" (foreign language) filmi lohutusoskariga.

Ingliskeelse kino piires on sõltumatute tootjate väiksemaile - napima eelarvega, vähemate staaridega, uuenduslikumaile - linateostele viimasel ajal küll üha rohkem tähelepanu jagunud, ent siiski võib Oscareid siiani rahumeeli iseloomustada sõnadega "Hollywood imetleb oma naba".



See ameerikalik enesekesksus on üks põhjus, miks Oscarid pakuvad mulle vähem huvi kui muud, kasvõi ülalloetletud festivalide preemiad: lõviosa minu jaoks aasta parimaid filme ei jõua isegi Oscari nominentide hulka.

Teine põhjus on valimise protsess: nominentide seast selgitatakse parimad välja akadeemia ligi kuue tuhande liikme hääletusel. Sellise hääletajate arvu puhul tõuseb paratamatult esile keskmine maitse, võimalikult paljudele sobiv ühisnimetaja - erinevalt festivalidest, mille väikesed žüriid võivad langetada julgeid otsuseid puht-kunstilistel kaalutlustel. Sestap võimutseb Oscarite jagamisel valdavalt turvaline keskpära, millel on mulle vähe pakkuda.



Olen aegade jooksul täheldanud, et oleks minu olemine, teiseks minu tegemine, siis valiksin aasta parimaiks filmideks enamasti mitte ainult et teised nominendid, vaid eelistaksin ka juba üles seatud nominentide seast reeglina teisi filme kui austatud akadeemikud.

Teeme nüüd katseliselt kindlaks, kas see on ka aastal 2012 samuti. Panen järgnevalt kirja, kes tänavustest Oscari-nominentidest mu meelest preemiat väärt oleksid. Need pole mitte ennustused, vaid mu isiklikud eelistused. Kategooriad, mille nominente ma pole piisavalt näinud, jäävad kõrvale. Võrdluseks: täieliku nominentide loetelu ja (pärast auhindade jagamist pühapäeval, 26. veebruaril) ametlikud võitjad leiab vikipeediast.

Niisiis! Kõlagu fanfaarid! Leedid ja kentelmenid! Minu tänavused Oskarid lähevad järgmistele filmidele:

Parimad eriefektid: "Real Steel" ja viimane "Harry Potter" olid nii kehvad filmid, et neid ei päästa mingid eriefektid. Ja vastupidi, nende filmide halbus varjutab paratamatult igasugu efektid.

Ilmselt ei vääri ühtegi auhinda peale kuldvaarikate ka "Transformerid", kuigi too oli oma lapsikuses isegi mingil moel nauditav.

Konkureerima jäävad seega "Hugo" ja "Rise of the Planets of the Apes". Scorsese "Hugo" on kahtlemata tervikuna parem film, kuid antud kategoorias on mu eelistus siiski "AHVIDE PLANEEDI SÜND" kui puht-efektipõhine, arvutis genereeritud, ent väga loomuliku peategelasega ulmemärul. Laitmatu töö Peter Jacksoni rajatud efektifirmalt WETA DIGITAL. Žanrifilmina pole "Ahvide planeedile" tervikuna õigupoolest midagi ette heita peale vähese põnevuse - eelloo üldine sündmuste käik oli ju algusest peale selge.



Parim montaaž: kõik nominendid on mõistagi monteeritud kvaliteetselt, kuid ükski neist ei jäänud just montaaži poolest eriliselt meelde. Aeglased draamad "Moneyball" ja "Descendants" on selles kategoorias isegi veidi üllatavad kandidaadid. Minu valik oleks "Lohetätoveeringuga tüdruku" ja "Artisti" ees "HUGO" ja Scorsese stamm-monteerija THELMA SCHOONMAKER, kes on varem juba Scorsese filmide eest kolm Oscarit saanud.



Parimad kostüümid: kergelt hämar teema mu jaoks. Võhikuna ütleks, et kostüümid võisid ju olla "W.E." olemasolu üks väheseid õigustusi, aga kuivõrd film tervikuna on ikkagi kõrvulukustavalt halb, siis võib selle kohe kõrvale jätta.

"Artist", "Hugo", "Jane Eyre" ja "Anonymous" on kõik rõivaste alal arvestatavad konkurendid, ehkki vaevalt et rohkem kui näiteks prantslaste "Apollonide", mis Oscarile mõistagi ei kandideeri.

Nominentide seas on kostüümide poolest (paarist anakronismist hoolimata) vast silmapaistvaim katastroofikunn Roland Emmerichi muus osas üsna ebamäärane ja laialivalguv Shakespeare'i-müsteerium "ANONYMOUS". Selle kostüümide looja on saksa rõivakunstnik LISY CHRISTL, kelle filmograafiasse kuulub ka mitu Michael Hanekese filmi.



Parim meikap: "Potteri" puhul kehtib ülalpool eriefektide kategoorias öeldu. "Albert Nobbs" on ajalooline travestia selle sõna algses tähenduses ja filmina iga kell etem kui "Iron Lady", kuid meikapi kategooria paneb siiski kinni raugastunud Meryl Streep "RAUDSES LEEDIS".



Parim operaatoritöö: uhket pilti pakuvad ka "Lohetätoveeringuga tüdruk", "Hugo", "Artist" ja "War Horse", kuid omanäolise pildikeele, ületamatu haarde ja visuaalkunstina mällu sööbivate kaadrite tõttu on mu kindel eelistus "TREE OF LIFE", kus kaamerat hoidis mehhiklane EMMANUEL LUBEZKI.



Parim kunstnikutöö: "Potter" langeb taas kohe välja. Hazanaviciuse "Artisti" mustvalged kahe-kolmekümnendad, Spielbergi "Sõjaratsu" esimene ilmasõda ja Woody Alleni "Südaöise Pariisi" ajarännakud on küll stiilsed, kuid "HUGO" aurupungi-maigulise retrofantaasia vastu need ei saa. "Hugo" kunstnikud on DANTE FERRETTI ja FRANCESCA LO CHIAVO - tandem, keda on varem Oscariga auhinnatud kaks korda: Scorsese "Aviaatori" ja Burtoni "Sweeney Toddi" eest.



Siinkohal väike hingetõmme. Valmis? Jatkuu...

5 kommentaari :

Malcolm ütles ...

Vaheküsimus: miks viimane Potter sedavõrd halb oli?

GuidoMukk ütles ...

Potter oli halb. Miks on siinjuures üleliigne.
Mulle su valik meeldib. Kahjuks akadeemia..mune väänatakse kindlasti mingis teises suunas. Artist korjab enamuse. Isegi selle mida see saama ei peaks.

joonas ütles ...

Isegi see viimane Videviku film oli mu meelest vaadatavam kui viimane Potter - pime, veniv, igav, mõttetu, tüütu sekeldamine, milles puudus igasugune iva ja võlu. Oli näha, et kõigil tegijatel eesotsas kirjutaja ja lõpetades näitlejatega on sarjast ammu kõrini.

Potter lihtsalt uimerdas risti löödud kannataja näoga ringi ja korjas tundide viisi mingit sodi, mida tegelikult üldse vaja ei läinud. Paras vaev oli lõpuni kinosaalis istuda. Nii-öelda eepilise lõpumadina peale ei jaksanud enam õlgugi kehitada.

Eelmist osa vaatasin muide kodus ja see jäigi vist lõpuni vaatamata. Ja mitut vahepealset Potterit, umbes nii alates neljandast, pole ma, tundub, üldse näinud - võimalik, et need olid veel kehvemad.

Malcolm ütles ...

Mind ei vaimustanud otseselt ükski Potteri-filmidest, kuid viimane oma tempo ja vaatemänguga oli meelelahutusena ikka üsna kena saavutus. Mu meelest oled siin selle lipu all halvemaidki asju, näiteks "Tower Heisti" kiitnud. Potteri seikluslikkus ja eepilisus läksid mulle rohkem peale. Ehk on asi selles, et vaatasin vahetult enne taas ära kõik eelnevad episoodid ja kaheksas film mõjus juba puhtalt kauaoodatud kulminatsioonina.

joonas ütles ...

Kahtlemata on kui just mitte igal filmil, siis vähemalt igal "Harry Potteri" mõõtu kassatükil olemas nii pettunud, vastuvõtlikud kui ka vaimustunud vaatajad. Näituseks Areeni äsja ilmunud aasta filmide edetabelist vaatab viies jätkuosa hollivuudi automärulist "Fast & Furious" vastu samalt pulgalt Ruben Östlundi originaalse autorifilmiga "Play".

"Tower Heist" toimis mu jaoks tõepoolest pretensioonitu meelelahutusena, omaette stiilipuhta vinjetina vana kooli märulikomöödiate vaimus.

Potteriga on nii, et esiteks on mu meelelahutuslik teetass alati olnud pigem SF kui fantasy. Teiseks tundub mulle kogu Potteri sari kui selline ka fantasy piires kuidagi väheoriginaalne ja lapsik. Kolmandaks mängib siin küllap mõnevõrra kaasa vanus - ma pole kunagi saanud Potteri sihtgruppi kuuluda, olles fenomeni tekkides juba selle fännamiseks sobivast east väljas.

Olgu kuis on, nii või teisiti pole Potter mulle kunagi märkimisväärset huvi pakkunud. Ei raamatute ega filmide kujul, ei fantaasia ega meelelahutusena - mitte niigi palju, et seda pärast esimesi osi veel järjepidevalt edasi jälgida. Nähtud filmidest on vaid Cuaróni oma vähegi positiivselt meelde jäänud.

Sääraselt taustalt ei saanud see viimane osa mõistagi erilist lusti pakkuda ja ega ma ei oodanudki, et pakuks. Aga ma ei oodanud ka säärast igavust ja venivust. Kokkuvõttes tundsin vaid heameelt selle üle, et see kõik lõpuks läbi on ja ma ei pea enam kunagi ühtki Potterit vaatama.

Kinos linastuvad mängufilmid peaksid minu arvates olema tarbitavad ka isesiseisvate üksustena, mitte nagu mõne teleseriaali hooaja finaal.