24. veebr 2012

Minu Oskarid 2012, neljas jagu. Parim režissöör, parim film

Ja ongi käes aeg võtta ette viimased, kõige-kõigemad Oscari-kategooriad. (Eelmised episoodid: eriefektidest kunstnikutööni, helist stsenani, näitlejatööd).

Pasunahelid! Tähelepanu!



Parim režissöör: kõik kandidaadid on tugevad, kuid mõned on võrdsemad kui teised.

Sõrmed jõuavad vaevu hakata toksima lauset "Michel Hazanavicius lavastas "Artisti" näol hiilgava jõu-, stiili- ja ilunumbri", kui ootamatult komberdavad mitteteadvusest välja ammu surnuks kuulutatud romantismi ja modernismi zombid, kelle nõudlik mörin keelab restauraatoreid ja kopiste kummardada, olgu nad oma ametis kui virtuoossed tahes. Sedapalju siis postmodernismist.

Alexander Payne ja Woody Allen valdavad kahtlemata lavastuskunsti vabalt ning oskavad kumbki omal viisil veenvaid lugusid jutustada, ehkki aegade jooksul on mõlema taktikepi alt säravamaid taieseid tulnud kui "Järeltulijad" ja "Südaöö Pariisis". Mõlemad on head, kuid mitte aasta parimad lavastused.

Martin Scorsese kohta võib ilmselt midagi sarnast väita, kuid tema on lavastajana juba stratosfäärilise leveli boss. "Hugo" lavastus on siinses kategoorias klass omaette ning kolmemõõtmelise kino kunstiliselt tagasihoidliku kõrbe kohal kõrgub see kui Burj Khalifa.

Ent kui juba mõõtmeist jutt, siis Scorsese eakaaslane TERRENCE MALICK liigub oma "ELUPUUS" dimensioonides, mille kõrval kogu tänane 3D-kino kriipsujukuna kahvatub. Malicki lavastajapilk haarab võrdse kindlusega nii ilmaruumi ääretust kui inimhinge pisimaid värelusi. Sõna 'visionäär' on omal kohal. Ja kestvad kiiduavaldused.



Parim film: üheksa väga erineva tasemega kandidaati.

"Sõjaratsu" on küll pildiliselt detailiküllane, maaliline ja suurejooneline, kuid ma ei suuda hästi ette kujutada ühtegi regionaalset ega muud printsiipi, mille alusel konkureerides saaks see lasteraamatul põhinev melodraama tervikteosena aasta parima filmi tiitlit väärida. Ehk oleks lootust kategoorias "lugusid loomadest saja milli eest"? Hm... kes need teised kandidaadid on?

"War Horse" paneb taas kord mõtlema, et produtsent Spielberg ja lavastaja Spielberg võiksid siiski omavahelises koostöös keskenduda ulmele. Ja ma ei räägi siin muidugi mitte mingeist õnnetuist "Kauboidest ja tulnukaist" või "Transformereist" ega türannosaurus teab mitmendast "Jurassic Parkist", vaid sedasorti korralikust klassikapõhisest ess-effist nagu "Minority Report" ja "A.I.".



Selleks, et seebivahuses onutommionnikeses "The Help" aasta parimat filmi näha, peab ilmselt olema rassilise võrdõiguslikkuse volinik või muidu poliitkorrektse pimedusega löödud. Ausa, liigutava ja tõsiseltvõetava loona tänapäeva Ameerika rahvusvähemustest oleks isegi seda nominatsiooni võrratult enam väärinud Chris Weitzi "A Better Life". "The Helpi" ainsaks tugevuseks on näitlejannade ansambel.



"Moneyball" oli mitme kandi pealt profilt tehtud, kuid lugu jäi mu jaoks tervikuna hõredaks ja igavapoolseks. Võrreldes Bennett Milleri eelmise filmi, võimsa kirjanikubiograafiaga "Capote" oli "Moneyball" mulle pettumus - hoolimata sellest, et Brad Pitti ja Philip Seymour Hoffmani on ikka rõõm näha.



"Extremely Loud & Incredibly Close" pole otseselt halb film, kuid läheb terroriohvrite-teemalise pisarakiskumisega selgelt liiale. Eks lavastaja Stephen Daldry ("Hours", "The Reader") ja stsenarist Eric Roth ("The Curious Case of Benjamin Button") ole muiste ja mullugi armastanud traagilises sentimendis ja silmavees supelda, ent vist siiski mitte nii kaugel hea maitse või lausa aktsepteeritavuse kaldaist.

Terroriteemal saab teha ka märksa arukamaid ja delikaatsemaid filme, seda on tõestanud nii Paul Greengrass ("United 93") kui Rachid Bouchareb ("London River").

Kuid näitlejatööd on "Extremely Loudis" head. Vastupandamatu sarmiga esineb 82-aastane maestro Max von Sydow, ning peaosatäitja Thomas Horn on huvitav, realistlikult turtsakas teismeline. Ning kuldsesse keskikka jõudnud Sandra Bullocki jaoks kujutab see film endast vist ühte kogu tema senise karjääri tipphetke.



"Artist", ei väsi ma kordamast, on küll meisterlikult, lausa filigraanselt kokku nikerdatud, aga siiski üsna kergekaaluline pastišš. Kriitikuile ja omaenese hiilgusest sisse võetud hollivuudile kahtlemata taeva kingitus, kuid... vaatajana pakkus mulle mullu pastišina märksa enam lusti kasvõi "Pumppüssiga parm". Tollega võrreldes on "Artist" mu silmis elegantne, kuid ühekordselt kasutatav nali - nagu peene pilapildiga barokne paberservjett või fooliumist mütsike.



"Südaöö Pariisis" on põhimõtteliselt samuti lihtsa ideega nali, vaat et anekdoot, kuid selle korduv vaatamine tundub märksa ahvatlevam perspektiiv, nagu Woody Alleni puhul sageli. "Südaöö" on "Vicky Cristina Barcelona" ja "Match Pointi" kõrval Alleni vaimukamaid ja helgemaid töid sel sajandil, ehkki muidugi mitte kogu tema ülimahuka filmograafia tipp. Aasta filmiks ei kuulutaks ma seda siiski ka kogu oma üldiselt ardentse Alleni-armastuse juures.



Alexander Payne on, nagu öeldud, kah varem teinud tõhusamaidki tükke kui "Järeltulijad", kuid aastapreemiate jagamisel see ei loe. Loeb see, et "Descendants" on küll Payne'ile iseloomulikus laadis sarmikas, sümpaatne ja inimlik draama, kuid tundub kaaludes veidi kerge olevat. Mõnus, aga mitte kuigi meeldejääv.



Martin Scorsese "Hugo" on võluv ja peen üleskeeratav mänguasi, šedööver mitte ainult kolmdee kahtlases kontekstis, vaid ikka päriskino mõistes. Scorsese titanliku loometee tipuks "Hugot" taas pidada ei saa, ent teiste, lihtsurelike režissööride ja nende mulluse loominguga konkureerides pole see mingi miinus. Ainus miinus, mida ma perefilmi "Hugo" puhul näen, on napivõitu loo vähene köitvus, eriti just laste jaoks, ja see, nagu paistab, on ka filmi kassaedule põntsu pannud.

Filmiakadeemia poolt on küll alust "Hugole" parima filmi Oscarit oodata. Mitte sellepärast, et "Hugo" on eeskätt kinoajalooline ekskurss - "Artist" pakub ju hollivuudile isegi etemat võimalust iseenda nabasse süveneda. Point pole ka selles, et Scorsese "Hugos" akadeemiale otsesõnu meelitusi puistab.

Point on pigem "Hugosse" üldse mitte puutuvas asjaolus, et akadeemia on Scorseset auhindamisel eluaeg ebaõiglaselt ignoreerinud. Scorseset on siiani kuldonkli vääriliseks peetud ainult hongkongi põneviku uusversiooni eest, mis mehe silmapaistvamate tööde hulka just ei kuulu. Siit paistab juba Stanley Kubricku juhtumi kordumine, järjekordne piinlikult igavene mustikaplekk akadeemia frakisärgi tärgeldatud krael. (Kubrick kui üks ameerika kinoloo suurimaid režissööre sai teadupärast oma ainsa Oscari eriefektide eest.)



Aasta filmi nominentidest parim ja ühtlasi kogu filmiaasta suveräänne tipp on aga "TREE OF LIFE". Ükski Oscari-nominent ega üldse ükski teine film ei kujutanud aastal 2011 elu, universumit ja kõike muud nii kõikehõlmava ja põhjaliku süvenemise ning nii lummava visuaaliga. Terrence Malicki käekiri võib ju olla sedavõrd omanäoline ja vägev, et käib paljudele üle jõu, aga "Elupuud" tuleb siin ja praegu sellest hoolimata tunnustada kogu me napilt kestnud sajandi ühe olulisema linateosena.



That's all, folks!

Minu oskarid on jagatud. Kui jõudsid, nagu ma ise, juba unustada, kellele need läksid, ja tahad seda miskipärast meenutada, siis eelmised oskari-postid leiad siit: eriefektidest kunstnikutööni, helist stsenani, näitlejatööd.

Filmiakadeemia Oscareid hakatakse Hollywoodis välja hüüdma pühapäeval, 26. veebruaril kell 4 pääle lõunat. Meie aja järgi teeb see esmaspäeva, 27. veebruari öösel kell 2. Tulemusi saab näha nende kodukalt.



Veel Oscari-posti: Eveli.

Kommentaare ei ole :