22. veebr 2012

Minu Oskarid 2012, teine jagu. Helist stsenani

Jätkame oskarijagamist, millega sai algust tehtud siin.

Parim heli ja parim helitöötlus (best sound mixing, best sound editing): üsna külmaks jätvad tehnilised kategooriad. Kui valik oleks ainult "Hugo", "Transformerite", "Moneyballi" ja "Sõjaratsu" vahel, võiks siin Oscareid rahulikult välja anda liisuheitmise teel.

"Lohetätoveeringuga tüdruku" heli võib tehniliselt olla ükskõik kui perfektne, aga loorbereid ei pälvi see mult isegi mitte vana lemmiku Trent Reznori pärast. Mõlema kategooria kõigi nominentide seas oli see ainus film, mille heli (õieti küll saundträkk) mind otseselt häiris.

Helitöötluse kategoorias on siiski ka üks tõesti positiivselt meelde jäänud heliga kandidaat - "DRIVE". "Sõidu" heli jäi meelde samuti eeskätt tänu saundträkile, kuid mitte ainult.



Parim filmilaul (best original song): lubage naerda. Kahtlen, kas üldse leidub kedagi, kes hoolib sellest, kumb keskpärane lastefilm ("Rio" või "Muppets") ühe või teise keskpärase lastelauluga võidab. Isegi kui nende autorid hoolivad, siis ülejäänud inimkonnal on ikka sügavalt savi.

Mis mõttes polnud etemaid uusi lugusid filmides terve aasta jooksul? Muidugi oli. Juhuslik näide: Jonathan Keevili laulud indifilmist "Bellflower".

Tänavusel kujul on see filmilaulu kategooria ikka sügavalt mõttetu. Selle asemel võiksid konkureerida saundträkid tervikuna, koosnegu nad siis originaallugudest või mitte.

Parim originaalmuusika (best original score): kategooria, mis meil saundträki asemel on. Nominentidest selgelt halvim on "War Horse" oma melodramaatilises pealetükkivuses. "Tintini" muusikat ei mäleta üldse - ju siis närvidele ei käinud.

Nii "Artisti" kui "Hugo" muusika on ajastutundlik ja stiilipuhas, aga stiilsuses ületamatuks jääb siiski "TINKER TAILOR SOLDIER SPY" unine ja delikaatne, filmiga kongeniaalselt vanamoodne, kergelt tolmune ja kopitusehõnguline vikerdžäss, mille autoriks on ohtralt Almodóvarile muusikat kirjutanud ALBERTO IGLESIAS.



Lühifilmikategooriate kohta pole mul miskit öelda, sest pole kahjuks neid filme näinud.

Parima dokumentaali kategoorias on mul nägemata "Undefeated". Ülejäänud neli, mis nähtud, on kõik omal kombel tugevad. Üldine tase on kõvem kui üheski muus kategoorias.

"Pina" teema, moderntants, pole minu tšai-tops, kuid Wendersi kolmdee on vist parim, mida siiani nähtud.

"If a Tree Falls" pole ehk loona kõige haaravam, kuid ökoterrorismi-teema põnevus korvab selle.

Mitte just ülearu atraktiivse hevimetal-pealkirjaga "Paradise Lost 3: Purgatory" on aga äärmiselt köitev nii loona kui mõtteainena surmanuhtluse teemal.

Ja veelgi suurem elamus oli minu jaoks aktuaalset Afganistani sõda ja selle veterani portreteeriv Danfung Dennise "HELL AND BACK AGAIN".



Mitte-ingliskeelse filmi kategooria pean taas skippima, sest olen näinud vaid kahte kandidaati viiest: belglase Michael R. Roskami "Bullheadi" ja iraanlase Asgar Farhadi "Lahkuminekut" ("A Separation"). Kui peaksin valima nende vahel, eelistaksin viimast kui originaalsemat ja sügavamat.

Parima animatsiooni auhinnale konkureerivast viisikust jätaksin kohe kõrvale üsna keskpärase ja rutiinse "Kung Fu Panda 2".

Prantslaste "Kass Pariisis" oli kenasti joonistatud, kuid igavapoolne. DreamWorksi "Saabastega kass" oli märksa lõbusam, kuid kaldus kokkuvõttes vast liialt harjunud mürgliradadele.

Sama häda kimbutas kahjuks Gore Verbinski "Rangot", mis oleks muidu oma esimese kolmandiku originaalsuse, värvika kujunduse ja karakterite poolest kindel favoriit. Sestap on minu eelistus nomineeritud multikate seast hispaania-inglise latiinomuusikal "CHICO JA RITA" - esiteks selle eest, et see on taas joonisfilm, mitte arvuti-kolmdee, ja teiseks selle eest, et see on viiest ainus puhtalt täiskasvanud publikule suunatud film.



Parim mugandatud stsenaarium (best writing - adapted screenplay). Mugandamise taseme kohta ei oska midagi arvata, kuivõrd pole ühtki neist raamatuist lugenud.

Filme vaadates tunduvad "Märtsi iidid" ja "Moneyball" teistest selgelt nõrgemad. Ka pildiraamatu ja romaani kombo järgi tehtud "Hugo" puhul pole stsenaarium vast kõige tugevam külg.

Ülejäänud kahe vahel on üsna raske valida, ent kuna "Järeltulijad" pole mu meelest Alexander Payne'i parim saavutus, siis kaldun paari pleekinud perfokaardi läbimõõdu võrra eelistama "TINKER TAILOR SOLDIER SPY" peadpööritavat luurelabürinti, mille on spiooniklassiku John le Carré romaani järgi stsenaariumiks kirjutanud BRIDGET O'CONNOR ja PETER STRAUGHAN ("Mehed, kes jõllitavad kitsi").



Parim originaalstsena (best writing - original screenplay). Kristen Wiigi ja Annie Mumolo kirjutatud "Bridesmaids" on keskealiste romkommina loolt ja dialoogilt tugevalt üle keskmise, kuid aasta parima stsena kohta siiski vast mitte piisavalt meeldejääv.

Michel Hazanaviciuse "Artisti" stsena on põhjalik pastišš nagu see film tervikuna ning jääb mu silmis seeläbi teistele, algupärasematele alla.

Vanameister Woody Alleni "Südaöö Pariisis" on küll säravalt vaimukas anekdoot, kuid tervikstsenana eelistaksin siiski debütant J. C. Chandori "Margin Calli" psühholoogilist ja ühiskonnakriitilist täpsust.

Selgelt parim nominent on aga ASGAR FARHADI süvitsiminev kohtudraama "NADER JA SIMIN: LAHKUMINEK". Allah üksi teab, kuidas iraanlase pärsiakeelne stsena üldse siia kategooriasse sattus.



Ja siinkohal on sobiv hetk veel üks suitsupaus teha. Jatkuu...

Kommentaare ei ole :