26. veebr 2012

Minu suur O! / Hysteria

"Hysteria", Inglismaa 2011. Rež. Tanya Wexler. 95 min.

Õde-venda Gyllenhaalid on kenad ja sümpaatsed näitlejad. Kunagi astusid nad koos üles hämaras müsteeriumis "Donnie Darko". Hiljem on Jake'il filmidega justkui veidi enam jopanud: Jim Sheridani draama "Brothers", Duncan Jonesi ulmekas "Source Code" ja mis kõik veel. Aga pole ka Maggie viimastel aastatel kaugeltki kuival istunud: üldine noortelemmik "Dark Knight", muhe kantridraama "Crazy Heart" ja nüüd...



Nüüd siis see: vanamoeline kostüümi-romkomm, nii-öelda kelmikas (nudge nudge wink wink) nii-öelda tõsilugu (hah!) hüsteeriast kui diagnoosist, haiguste ravist, naisõiguslusest ja sellest,  kuidas leiutati vibraator. (Õumaigaad, õumaigaad! Seks! Vagiina! Masturbatsioon! Orgasm! Say no more!)

"Hysteria" kiituseks öelgem esmalt, et mõnusate tegelaste nimistu ei lõpe miss Gyllenhaaliga. Siin on ka Rupert Everett, Jonathan Pryce ja veel mitu vahvat koomilist karakterit. Paaris kohas sai muiata (wink wink). Kuid sellega filmi plussid paraku enam-vähem piirduvad.



Mis mõttes vanamoeline? Igatahes mitte heas mõttes nagu "Tinker Tailor Soldier Spy".

Pigem mõne keskmise seitsme-kaheksakümnendate laiatarbeseebi või telelavastuse mõttes, mille pealkirja enam ükski hing ei mäleta. Režissöör Tanya Wexler väntas oma ainsad kaks eelmist filmi kümme aastat enne "Hysteriat", kuid see siin näeb välja, nagu pärineks ta iga võimaliku nurga alt, stsenaariumist montaažini, veel paarkümmend aastat varasemast ajast. Kinos istudes jäin peaaegu uskuma, et tegu on tõepoolest kuskilt stuudio arhiivikapi tagant leitud tolmurulliga.

Stsena ja dialoog oleks nagu poolemeelsetele suunatud - lahjad, nämmutavad ning näitavad näpuga. Niiöelda tõestisündinud lugu on trafaretselt sirgeks tõmmatud ning huumorit ajalooga võrreldes mitte juurde, vaid pigem vähemaks keeratud. Põgusalt netis sobrades leiame, et esimene üleskeeratav vibraator loodi juba poolteist sajandit varem kui filmis käsitletud elektriseade ning et kümme aastat enne elektrilist oli olemas aurujõul töötav mõnumasin Manipulaator.



Filmi kahvatu ja luitunud koloriit viitaksid justkui Svema keemiakombinaadi tselluloidile ning kohmakas ja staatiline kaameratöö ja montaaž sobib sellega hiilgavalt. Tempo nagu seistes surev puu. Käbe nagu kipsis Savisaar. Suur O! Indeed, as in: booOOO-ring!

Kuigi sõnas "hüsteeria" pole mingit O-d, ei suurt ega väikest, ei oomegat ega omikroni, mitte üheski keeles.

Las ma räägin teile autoriõigustest. Kahekümne esimesel sajandil pole mingi kõneväärt autoriõiguse rikkumine see, kui keegi kõurik kusagil mingi õnnetu Metallika loo juutuubi riputab ning paar tema ea- ja mõttekaaslast hiljem kuskil arengumaal selle saatel tukka võngutavad, selmet oma taskurahaga vaest külmetavat kunstnikku James Hetfieldi ja kohutavas kitsikuses vaevlevaid vennakesi Warnereid toetada.



Hoopis hullem autoriõiguse rikkumine on see, kui hulk inimesi mõtleb välja filmi, teeb selle meeletu vaeva ning aja- ja rahakuluga teoks, nuputab pasliku pealkirja, mis võtab sisu ja teema kenasti kokku, ning saadab oma ilusa nimega lapsukese uhkelt laia maailma kinoteatreisse rahvale imetleda - kuid enne kui see kuskil idaeuroopa kolkas ekraanile jõuab, ronivad võsa vahelt ja ahju alt välja takustes hamedes kilplased, kes mõmisevad oma pulstunud karvastikust pepri ja körti välja nokkides: ömmm... maitiia... seilähendmette... kasse iki müüp... paness iki meski muu päälkirja... üitstaspuhasmeda... ning panevadki midagi täiesti suvalist, kasvõi mõttetu häälutuse, endal rind kummis uhkusest oma leidlikkuse üle. Ja nii iga teise-kolmanda, või kõige äärmisel juhul viienda filmi puhul.

See pole mitte ainult autori ja teose, vaid ka publiku, potentsiaalselt iga inimese õiguste rikkumine. Halloo, Ansip, Lang, Rattus - ACTA-näppimine jätta! Käed teki peale! Tehke midagi.

Hinne: 4/8

PS. Märkigem, et aastal 2011 valmis hüsteeria ja seksuaalsuse seose teemal ka üks kordi teravam, vajalikum ja nauditavam film. David Cronenbergi "Ohtlik meetod" on erinevalt Wexleri "Hysteriast" vähimagi kahtluseta vaatamist väärt.



"Minu suur O!" kinodes: Solaris, Plaza. Hinnanguid: IMDB (7.1/10), klm (pettumus).

3 kommentaari :

GuidoMukk ütles ...

Gyllenhaalide puhul nõus. Neil on teatud aura ümber. Ma ei tea kas põhjus see et nad teise põlve kunstnikud, kuid ka mina armusin neisse Donnie Darko köögistseeni dialoogi ajal.

earache ütles ...

Pealkirja ärarikkumise kohapealt sajaga nõus, kuhu küll saaks kaevata, kellele allkirja anda, minu oo suur jumal halasta!
Film aga sobib väga hästi veinikõrvaseks, ma ei oleks nii kriitiline.

joonas ütles ...

No muidugi, kui on hea vein ja seltskond, siis see film vast ei sega, aga teisalt jälle - milleks siis see film?