17. veebr 2012

Raudne leedi / The Iron Lady

"The Iron Lady", Inglismaa-Prantsusmaa 2011. Rež. Phyllida Lloyd. 105 min.


"There's a time and a place for emotional flashback scene, and this ain't one of them," ütles Martin Scorsese kuuluste surmaheitluses Oliver Stone'ile, enne kui raevunud härjana rünnakut alustas. Valdavalt seostub see lause minu jaoks nutudraamadega, mis on tervikuna säärastele emotsionaalsetele meenutusstseenidele üles ehitatud. Viimaste kuude jooksul on sellest rubriigist mu vaatevälja jäänud näiteks "The Notebook" (2004) ja "The Curious Case of Benjamin Button" (2008).

Nagu neis, nii ka "The Iron Lady" puhul tundub vanadusest noorusse ja taas tagasi pendeldav mäletsemine pigem häiriv ja tarbetu kui leidlik ja nutikas viis lugu esitada. Tahaks ohata: armsad filmiloojad, jätke see vigurdamine ja rääkige kõik ausalt algusest lõpuni ära. Lineaarses ajas.



"Iron Lady" raamjutustuse pooldementne rauk-Thatcher kaalub filmis üles kogu ekspeaministri ülejäänud elu. See on eelkõige film muldvanast naisest, kes järjest enam elab mälestustes ja kaotab kontakti reaalsusega. Meryl Streep teeb Thatcherina võimsa rolli, küllap tõesti möödunud aasta säravaima naisosa, ja ka ülejäänud näitetrupp on tugev. Alexandra Roach mängib noore Thatcheri usutavalt edasipüüdlikuna välja, mõistagi on tasemel ka Olivia Colman ja Jim Broadbent.

Viimane oli nimikangelanna kaasa rollis ka kümnenditaguses kirjanikubiograafias "Iris". Ja Broadbent pole sugugi ainus seos nende kahe üpris sarnase briti filmi vahel. "Irise" vanadusnõder tagasivaade oma peategelase silmapaistvale elule oli ehk mõnevõrra veenvamgi kui samasugune vaade "Raudses leedis", mille lavastaja Phyllida Lloyd usub EE intervjuus (16.02.2012), et tal õnnestus kangelanna "suurus ja mõju lindile püüda". Ega väga ei õnnestunud, aga samas - ega "Irisel" ka ei õnnestunud.



Filmina vanadusest ja kõige kaduvusest töötab "Iron Lady" küll - näidates, kuidas keegi pole lõpuni rauast. Kuid filmina ajaloolisest isikust, poliitik Margaret Thatcherist ei tööta see mitte - ja ammugi mitte filmina, mis "annab tema elutööle õiglase hinnangu", nagu lavastaja loodab. Film peaaegu et ei puudutagi Thatcheri elutööd - tema poliitikat, ega saa nõnda poliitiku eluloona õnnestuda.

Thatcheri jäigalt parempoolset eduideoloogiat ja Milton Friedmani vaimus monetaristlikku majanduspoliitikat võib austada ja eeskujuks võtta nagu Mart Laar üheksakümnendail, või kritiseerida nagu Naomi Klein ja teised kapitalismikriitikud praegusel kriisiajal, aga Thatcheri poliitikat tema elust rääkides lihtsalt ignoreerida ja peaaegu täielikult maha vaikida, nagu filmis tehakse, on ikka pealiskaudsus. Ja mitte ainult.



Filmi apoliitilisus tundub Thatcheri suhtes ülekohtune. Näeme madalamast klassist naist, kes pürgib võimu juurde ja saavutabki selle - kuid miks ta seda teeb, jääb üsna segaseks. Filmi-Thatcheril ei paista kuigi selgepiirilisi veendumusi ega ideid, tema motivatsiooniks näib olevat eelkõige üsna enesekeskne võimuiha. Abikaasa etteheide lähedaste ohverdamisest isiklike ambitsioonide altarile kõlab põhjendatuna. Püüdes heas usus näidata Thatcherit inimesena teevad "Iron Lady"stsenarist Abi Morgan ja lavastaja Lloyd temast tühjalt kõmiseva paraadkuju.

Filmi-Thatcher kuulutab, et inimene peab oma eluga midagi korda saatma ning et teda ei huvita mitte tunded, vaid mõtted ja ideed. Need sõnad jäävad aga õhku rippuma, sest stsenarist Morganit ja lavastaja Lloydi paistavad huvitavat pigem just ainult tunded ja glamuur. Thatcheri elust ja karjäärist saab filmis seosetu klantspiltide jada, ning ei neil piltidel ega tema tegudel ei näi mingit iva ega olulisust olevat.



Filmi eripära saab veidi selgemaks, kui mõelda Lloydi eelmisele teosele, mis oli ühtlasi teatrilavastaja kinodebüüt. Briti kõigi aegade edukaim linateos "Mamma Mia!" oli sädelevalt elurõõmus karneval, mille rudimentaarne sisu oli määratud pakkuma staaridest koosnevale näitetrupile ettekäänet iga hetk mõnda ABBA lugu laulma puhkeda. Gei-sensibiilse kämbina toimis Kreeka saarte taustal kulgev muusikal toredasti.

Ent reaalse poliitiku eluloole säärane operetlikkus ja pealispindus ei sobi ning seeläbi jääb "Iron Lady" väheütlevaks, jääb teemale alla. Üsna samasuguse filmi võiks vändata ükspuha kellest - Hillary Clintonist või Vilja Savisaarest, ilma et erilist vahet oleks märgata. Loona poleks "Raudsel leedil" peaaegu üldse isikupärast sisu, kui Meryl Streep talle seda ei annaks.

Kuid Streep on tõesti hea ja tema pärast tasub filmi vaadata.




"Raudne leedi" kinodes: Solaris, Plaza. Hinnanguid: IMDB (6.3/10), Rotten Tomatoes (53%), Roger Ebert (4/8), Peter Bradshaw (3/5), Diana (B+), Viljar Voog, ÕL (2/5), Laurence Boyce, Kinoleht (filmina poliitikust, kes lõhestas riigi, täielikult läbi kukkunud).

1 kommentaar :

GuidoMukk ütles ...

Intrigeeriv kokkuvõte..
Tahaks näha kuidas neil õnnestus teha poliitikust filmi ilma poliitikata.
Konservatiiv on kindlasti eelkõige poliitik..alles siis inimene.