31. märts 2012

2012 märtsi lõpp kinodes

Toimus Maailmafilmi festival, millest kirjutasin pikemalt siin, ja ka muidu olid päris tihedad kinonädalad.



Väärt kraami sai näha nii mängukate, multikate kui dokkide vallast:

OHTLIK MEETOD (A Dangerous Method, Kanada 2011). Freud kohtub Jungiga ajaloolises psühhoanalüüsi-draamas, mis on kanada elava klassiku David Cronenbergi selle sajandi siiani parim saavutus ja ühtlasi üks möödunud aasta parimaid mängufilme. Kirjutasin sellest pikemalt siin. 8/8

INETU PARDIPOEG (Гадкий утёнок, Venemaa 2010). Mõnus vana kooli nukufilm, kus on rohkem isikupära, hinge ja südant kui üheski arvutianimas. Anderseni muinasjutu traagikat võimendab Tšaikovski muusika, pehmendab huumor. Kodulinnu-multikana väärikas konkurent brittide "Chicken Runile". Ka netis tervikuna vaadatav. 7/8

REGILAUL. LAULUD ÕHUST (Šveits-Eesti 2011). Muusikadokk, mida vaadata oli uhke ja hää. Tõsiselt. Kirjutin ka pikemalt. 7/8



Eesti asjaga jätkates: veel üks dokk ja üks koostöös valminud mängufilm.

SININE KÕRB (Eesti 2012). Ruti Murusalu eluloodokk Kaie Kõrbist paistis mulle balletifilmina põnevam kui Darren Aronofsky "Must Luik" ja tantsufilmina köitvam kui Wim Wendersi "Pina". Pikem jutt siin. 6/8

ÜKSIK SAAR (Eesti-Valgevene-Läti 2012). Oh ma vaene Tardo liin. Hulk toredaid eesti, läti ja valgeneve inimesi on tublisti vaeva näinud ja meisterdanud täispika mängufilmi. Tahaks nagu midagi head öelda, eesti filmi juubeliaasta ja puha. No ei oska, tee või tina. Olen siis parem vait ja ütlen ainult niipalju, et kui mind sunnitaks relva ähvardusel valima, kas vaadata seda filmi veel korra või peksta sada minutit pead vastu puud, valiksin ilmselt viimase. Eesti kino heale käikäigule pöialt hoides loodan, et ka sellel filmil on siiski kuskil oma publik olemas. 1/8



Ülejäänud kinokavades valitses esiteks Euroopa kostüümidraamade küllus. Lisaks "Hella W-le" linastus neid veel kaks, üks neist isegi vaadatav.

KALLIS SÕBER (Bel Ami, Inglismaa-Prantsusmaa-Itaalia 2012). Lõviosas mitte just liiga haarav, aga lõppkokkuvõttes kenasti välja peetud. Videviku-staar Robert Pattinson mängib nimiosalise, XIX sajandi tõusikliku pleiboi usutavalt välja ning näitlejannad - Uma Thurman, Kristin Scott Thomas, Christina Ricci - on suisa suurepärased. 5/8

Ei saa märkimata jätta, et alatasa kehvade tõlgetega silma jäänud filmide maaletooja SmartWay Systems (BestFilm.eu) on pealkirjaga taas korralikult ämbrisse astunud. Filmi aluseks olev Guy de Maupassant'i romaan on meil tuntud originaalpealkirja all "Bel-Ami". Selle nime all on Henno Rajandi tõlge ilmunud lausa kahes trükis, viimati 2005. Nii polnud mingit põhjust hakata pealkirja uuesti tõlkima, pealegi veel säärase eksitava ümberütleva tõlkega. Kui oli vastupandamatu vajadus pealkiri eestistada, võinuks kasutada Erna Luisu 1931. aasta tõlke pealkirja "Ilus sõber".



KUNINGLIK ARMULUGU (En kongelig affære / A Royal Affair, Taani 2012). Vanamoeline, piinavalt pikk ja klišeeküllane romantilisusele pretendeeriv kostüümidraama. Mads Mikkelsen on kalapilguliselt sarmikas nagu ikka, aga tal pole midagi mängida. Sellest, miks Mikkel Følsgaardile hullu kuninga rolli eest Berlinalel Hõbekaru anti, võin ma veel aru saada, aga stsenale antud mõmmikust mitte mingil juhul. Enam kui kaks tundi lahjat ja trafaretset seepi, mis päädib iseäranis ootuspärase, nõretavalt melodramaatilise finaaliga. Kokkuvõttes profimalt tehtud kui "Hella W", kuid seejuures ikkagi oiviklikult püüdlik, vähimagi isikupära ja leidlikkuseta. Sihuke lahja ja leige poliitiliselt korrektne lamedus, mis ei üllata millegagi ega paku hetkekski värsket vaatenurka, võib isegi tüütum olla kui mõni pretensioonikas läbikukkumine nagu, ütleme, "Melanhoolia" - kui taanlastest rääkida. 3/8



Siis veel üks küllalt viisakas eakate romkomm ja hunnik rutiinset märulit.

PARIM HOTELL TERVES INDIAS (The Best Exotic Marigold Hotel, Inglismaa 2012). Südamlik vanainimeste-romkomm. Veidi letargiline ehk, kuid tänu vahvale veteran-trupile (Judy Dench, Bill Nighy, Tom Wilkinson jne) ning India eksootikale vaadatav. Ehedat masalamaitset serveerib see film märksa heldemalt kui näiteks Wes Andersoni "Darjeeling Limited". 6/8

TITAANIDE RAEV (Wrath of the Titans, USA 2012). Muidugi mitte hea film, kaugel sellest. Aga naljakas küll. Muljetasin pikemalt siin. 5/8

PLAHVATUSOHTLIK (Haywire, USA 2012). Veel üks keskpärane žanrifilm Steven Soderberghilt, sedakorda märulipõnevik. Taas hulk staare episoodilistes rollides, taas luitunud ja värvitu pilt. Taas jääb vastamata küsimus, miks kogu see sagimine vaatajat huvitama peaks. Kokkuvõttes etem kui "Contagion", kuid viimase aasta jooksul nähtud sama žanri ("üksik naiskiller kogu maailma vastu") esindajaist jääb "Haywire" alla nii "Hannale" kui palju kirutud "Colombianale". 4/8



PÕRGULINE: KÄTTEMAKSU HING (Ghost Rider: Spirit of Vengeance, USA 2012). Järjekordne efektipõhine Marveli äksi-koomiks. Kinos mõlgutasin, et juba oma kümme aastat pole vaest vana Nicolas Cage'i üheski vähegi mõistlikus filmis näinud. Pärast vaatasin tema filmograafiast, et siiski-siiski, 2009 oli Herzogi "Bad Lieutenant". Mis ma oskan "Ghost Rideri" kiituseks öelda? Kuna ma vaatasin seda kohe pärast tüütult pikka "Hunger Gamesi", siis tundus see suhteliselt kiire ja konkreetne. Hädapärast käib kah. 4/8

NÄLJAMÄNGUD (Hunger Games, USA 2012). Ootasin hoogsat ulmemärulit, sain igava ja veniva pateetilise seebi, millest üle poole on sissejuhatust, kus ei toimu üldse mitte midagi. Imal muusika, kesine disain, sisu pole ollagi. Suht harju keskmine "In Time" oli sellega võrreldes ikka väga korralik ulmekas. Suisa kurb oli "Winter's Bone'is" hiilanud Jennifer Lawrence'it taas säärases jamas näha. 3/8



Ja lõpuks - Artises toimusid taani filmi päevad, mille kavast sain lisaks ülalpool jutuks olnud "Kuninglikule armuloole" pilgu peale kahele asjale:

EKSPERIMENT (Eksperimentet, Taani 2010). Isegi nii mõistlikul riigil kui Taani on poole sajandi taguseid luukeresid kapis. See draama räägib grööni laste ebaõnnestunud taanistamisest, mille pärast Taani riik pole tänini ametlikult vabandanud. Veidi klišeelik ja pateetiline lugu, aga kaameratöö on kena ja lapsed toredad. 5/8

ROSKILDE (Taani 2008). Pikk rokkdokk ühest Euroopa suurimast festivalist püsib lõviosa ajast lava taga ja korraldajate poolel, miska festarist jääb kuidagi kohatult vaikne ja vaoshoitud mulje. Julien Temple'i "Glastonbury" see just pole, aga noh, Roskildes käinutele pakub vast äratundmisrõõmu ikka. Franz Ferdinand ja Placebo ja Editors ja Sonic Youth ja kes siin kõik veel musitseerivad. Kokkuvõttes rokib ikka rohkem kui Ang Lee homodraama "Taking Woodstock". 5/8

Titaanide raev / Wrath of the Titans

"Wrath of the Titans", USA 2012. Rež. Jonathan Liebsman. 99 min.


Juba treilereis jättis "Titaanide raev" sama segase kreeka müütide rupskitest keedetud koomiksiseljanka mulje kui Tarsem Singhi "Immortals". Ja see mulje peab põhimõtteliselt paika - selle mööndusega, et "Immortals" oli "Titaanide raevuga" võrreldes tüütult pikk ja tõsimeelne. Siin saab alatasa muheleda ja muiata.

Õigluse huvides olgu märgitud, et "Titaanid" pole mitte "Surematute" järeltulijad, vaid vastupidi: "Immortals" oli kolmdee-rahaveski "Clash of the Titans" ja mitte vähem eduka Sparta-koomiksi "300" ristsugutis.

Tundub, et Rein Raua retsept Kreeka võlakriisi lahendamiseks nende kultuuripärandi autoritasude sissenõudmise abil on päris hea mõte.



Tagasi titaanide juurde - too esimene kähmlus on mul nägemata, kuid järg "Titaanide raev" tõi juba avakaadritega naeru näole. Õilis kreeka kangelane Perseus, välkude käskija Zeusi järeltulija, kes tappis muinaspõhja merekoletise Kraakeni, ja tema poeg Helius. LOL, nagu noored ütlevad.

Jonathan Liebsmani ("Battle LA") lavastatud "Wrath of the Titans" pakub midagi, mida võiks nimetada transformeri-efektiks: nii totter, et läheb juba lõbusaks. Ajab oma (tahtmatu?) tobedusega naerma ja lahutab seeläbi efektiivselt meelt. Erinevalt transformereist pole siin eriti venitamist, puha kiire ja tihe jaburus ja madin. Nagu kriitikapaavst Roger Ebert esimese titaani-filmi kohta ütles: "I like the energy, the imagination, the silliness."

Suurimad jumalad - nii Zeus (Liam Neeson), Poseidon (Danny Huston), Hades (Ralph Fiennes) kui Hephaistos (Bill Nighy) - näevad oma hõredate habemetega välja nagu kodutud jõuluvanad. Suht impotentsed ja saamatud ätid, ja sugugi mitte ainult oma absoluutset kurjust kehastava isa Kronose vastu astudes. Viimase rollis on muide Peter Jacksoni "Sõrmuste isandas" debüteerinud Balrog.



Säravalt koomiline on ainsa naistegelase Andromeda (Rosamund Pike) entusiastlik juhmus. Mis ka ei toimuks, tal on alati silmad suured ja suu ammuli. Saja minuti jooksul paneb Andromeda vist pooleks sekundiks karbi kinni. Küllap polüübid ninas.



Siis meeldisid mulle veel kohmakad kükloobid, tatine Minotauros ja must Pegasus. Ning see, kuidas puhta kurjuse tunneb kindlalt ära sellest, et ta ei räägi inglise keelt. Tore oli ka korduv mõttes venna poole pöördumine - kahtlemata viide Terrence Malicki "Elupuule".

Ning loogika puudumine on alati vabastav. Mis võiks jumalate sõjast jutustavas filmis veel asjakohasem olla kui deus ex machina? Antud juhul siis säärane, et põhipaha saab iseenesest oma veast aru ja mõtleb lihtsalt ümber. (Pardon, aga ma ei usu, et "Titaanide raevu" oleks võimalik spoilida.)

Oh what fun we had.


PS. Kolmdee on kole, pime ja mõttetu nagu ikka.



"Titaanide raev" kinodes: Solaris, Plaza, Cinamon. Hinnaguid: IMDB (6.6/10), Rotten Tomatoes (25%), Roger Ebert (4/8), Tarvi (4/5).

27. märts 2012

Maailmafilmi-muljed, osa kaks

Märkmeid Maailmafilmi festivalilt neljapäevast, 22. märtsist kuni reede, 23. märtsini 2012. Pluss paar kokkuvõtvat lauset. Kui filmide juures muid linke pole, leiab lisainfot Maailmafilmi kodukalt. (Varasemaid märkmeid vaata siit.)

MEHED TEEL (Männer in Orange, Inglismaa 2011). Tütre vändatud lühifilm autobahnil töötavast isast ja tema kolleegidest. Lõbusad tüübid, üdini maskuliinne kollektiiv.

TAGASIHOIDLIK MEES (Le Geste Ordinaire, Belgia 2011). Veel üks film isast, seekord poja poolt. Poja poeetilisust taotlev jutt oli mu jaoks napisõnalise vabrikutöölisest isa teemaga mõneti häirivas vastuolus.



KAEV. VEEHÄÄLED ETIOOPIAST (Il pozzo: Voci d'acqua dall'Etiopia / The Well - Water Voices from Ethiopia, Itaalia 2010). Profilt tehtud, kauni pildiga dokk Etioopia karjustest, kel on napi veevaru jaotamiseks keerukas rahata süsteem. Tööd, mida nad ühistes huvides tegema peavad, tasuks vaadata kõigil, kes armastavad rääkida palmi all lamavaist, banaani kukkumist ootavaist neegreist. Ja mitte vähem õpetlik võiks see film olla turufundamentalistidele, kes kummardavad kõigi ressursside erastamist. Tugeva kaameratööga ja sisuliselt põnev film, neljapäeva parim.

ARMASTAJA JA ARMASTATU: TEE TANTRASSE (The Lover and the Beloved: a Journey into Tantra, Inglismaa 2011). Filmitehniliselt asjaarmastajalik, kuid sisult köitev dokk ühe mehe tantristlikust otsingust (mis ei tähenda mõistagi seksi, vaid valgustusele viivat esoteerilist praktikat). Kuigi filmis kõlab tantristlik mõte, et otsija jaoks pole ükski paik halb ja kõik, mis sünnib, tuleb kasuks, uuritakse siin peamiselt surma teemat. Laibapõletus-ghattidelt paistev vaade india spirituaalsusse on meil läänes levinud klantsajakirja-njuueidžist üpris kaugel.



ANDREI MIHHALKINOST (Андрей из Михалкино, Venemaa 2011). Nostalgilises 4:3 formaadis ja VHS-kvaliteedis koduvideolik portree vanausulisest noorest mehest, kes püüab nõukaajal kultuurimajaks konverditud külakirikut taas üles ehitada. Tore, siirast usku täis tegelane, habe nagu leivalabidas, silmad säramas.

SIIONI ÕIED (Las Flores de Sion, Hispaania 2011). Veel üks kidura pildiga, kuid sisult köitev film. Räägib Mosambiigi kristlikust sektist, mis paistab sina peal olevat nii aafrikaliku muusikakultuuri kui voodooga. Preestril on absoluutselt ebausaldusväärne olek. Meelde jääb tuvide ohverdamine ja aidsiravi anaalselt manustatava kaktusetinktuuri abil.



JAHIS AINULT NAISED (Eesti 2011). Pealkiri on veidi eksitav, Kullar Viimse filmis on jahinaised ainult üks alateema ja rohkem on juttu jahist üldse. Kuid seegi on põnev, tahaks kohe rohkem ja pikemalt teada. Festivali kontekstis silmatorkavalt korralik kaameratöö. "Eesti lugude" sarja kuuluvat lühidokki saab tervikuna vaadata ETV arhiivist.

NELJAS (Eesti 2012). Liis Leppiku lühidoki juutuubi-kvaliteedis, laiekraanile venitatud 4:3 vormi taga peitub äärmiselt huvitav sisu: vanaema portree tema lapse matusepäeval.



VÄLJASÕIT (The Trip, Poola 2010). Festivali üldisele vaimule vastupidiselt tehniliselt kena, aga sisuliselt üsna väheütlev lühietüüd vanaisast ja lapselapsest.

KODUTEEL (On the Way Home, Venemaa 2011). Pikk portreedokk kaugsõidu-veoautojuhist ja tema kaasast. Tõeline vene mužikk, kelle elu toob kohati meelde Sergei Loznitsa suurepärase mängufilmi "Minu õnn". Päris nii radikaalseks asi siiski ei lähe. Tore, lausa liigutav film.



Reede õhtupoolikuga sai mu Maailmafilmi-aeg paraku otsa, tublisti varem kui festival ise. Nelja festivalipäeva jooksul linastunust jäid mu lemmikuiks lisaks Ulrike Kochi "Regilaulule" itaallaste Paolo Barberi ja Riccardo Russo "Kaev" ja venelase Sergei Katškini "Koduteel".

Festival, mida külastasin esimest korda, jättis igati meeldiva mulje: väike, soe, vaba glamuurist (loe: eputamisest). Vähemalt pooled seansid olid publikule tasuta. Tehnilisi viperusi heli või skaibiga tuli omajagu ette, aga need ei häirinud õdusat õhkkonda sugugi.

Filmide kvaliteet oli küllalt kõikuv, enamasti polnud tegu mitte niivõrd filmikunsti, kuivõrd antropoloogiliste välitööde jäädvustustega. Aga antropoloogiafilmide festival see ju ongi ja tehnilisest kvaliteedist sõltumatult oli siinseid filme enamasti siiski huvitav vaadata. Ning kõigile filmidele, ka neile, mis iseenesest polnud teab mis šedöövrid, andsid palju juurde seansijärgsed vestlusringid filmide autoritega.

Pealegi on valdavalt on tegu säärase kraamiga, mida kuskil mujal naljalt ei näe. Mida isegi IMDB ei tunne. Silmaring avardub seitsme penikoorma kaupa. Väärt üritus.

24. märts 2012

Maailmafilmi-muljed, osa üks

Märkmeid Maailmafilmi festivalilt teisipäevast, 20. märtsist neljapäeva, 22. märtsini 2012.



Esimene asi, mida Tartusse saabudes (osaliselt) nägin, oli prantsuse visuaalantropoloogi STÉPHANE BRETONi retrospektiiv. Dokk nõuab üldiselt rohkem vaatajapoolset panustamist ja kaasamõtlemist kui mängufilm. Sedasorti visuaalantropoloogia, mida teeb Breton, nõuab seda veelgi enam. Põhimõtteliselt seisneb see selles, et minnakse kaameraga mõnda eksootilisse kohta ja lihtsalt jälgitakse, püüdmata nähtavat seletada ega luua kontseptsiooni, narratiivi või dramaturgiat. Lastakse ülipikkadel kaadritel rääkida enda eest. Ekraanil on niiöelda elu ise. Materjal on muidugi huvitav: alasti võsas elavad paapuad ("Nemad ja mina") või nepaali karjused ("Taevassetõus"), aga selle vaatamine nõuab siiski omajagu sihipärast pingutust - rohkemgi kui, ütleme, Gus Van Santi "Last Days".

MEES JUPITERILT (Mannen från Jupiter, Rootsi 2011). Erik Strömdahl on leidnud hämmastava teema: pääsenud ligi kuuekümnesele üksiklasele, kel pole lapsepõlvest saati olnud ühtegi sõpra ega pärast ema surma mingit lähisuhet. Vana ei taha maailmaga üldse tegemist teha. Tal on vannitoa ukse barrikadeerimiseks spetsiaalne tala, kuigi vannitoa tillukesest trellitatud aknast ei poeks kasski sisse. Aga see on alles filmi algus. Muhe ja liigutav.

(Selle ja enamuse teiste filmide ja autorite kohta leiab kõige enam infot Maailmafilmi kodukalt, millele ma ei hakka allpool rohkem viitama).



REGILAUL. LAULUD ÕHUST (Šveits-Eesti 2011). Pikk muusikadokk, mida vaadata on uhke ja hää. Tõsiselt. Kirjutasin sellest pikemalt siin.

ÜLISTUSE LOOMINE JA LAULMINE: LAUL KANNAB SÜDANT JA AJALUGU (Creation and Chanting of Lik Yaat: Chanting Conveys Heart and History, Jaapan 2011). Ülipika ja piduliku pealkirja taga peitub äärmiselt lihtne ja tagasihoidlik lühipildike tai budistlikust rahvalaulikust.

LINNATUNDRA (Urban Tundra, Eesti 2011). Robi Uppini pilguheit kodutute supikööki, kus elurataste vahele jäänud inimesed saavad kõhu täis ja kohtuvad misjonäridega. Hea teema, kenasti lahendatud lühidokk. Selliseid filme on vaja. Vaid muusika tundus veidi õõnsalt pateetiline.



VÕITLUS LINNA EEST (Taistelu Turusta, Soome 2011). Soomlaslikult flegmaatiline, kuid sisukas täispikk dokk Turku linna ajaloolise keskuse aastakümnetepikkusest korruptsioonihõngulisest lammutamisest, mille abil uusehitistele ruumi tehakse, ning protestidest selle vastu nii minevikus kui tänapäeval. Lugu elavdab noorte skvotterite ja nende suhtes nulltolerantsi hoiaku võtnud võimude konflikt. Kodanike aktiivsusel on vahel ka tulemusi. Huvitav ja õpetlik.

TAGASELJA (In Absentia, Šveits-Kuuba 2011). Järjekordne lühivaatlus, kus minnakse kuhugi ja näidatakse natuke seal toimuvat, pikema jutu ja märkimisväärse kontseptsioonita. Antud juhul näeme Kuubas, Guantanamos elavaid indiaanlasi või täpsemalt seda, mis põliselanikest tänaseks saanud on. Kohati võib säärane materjal ju huvi äratada, aga üldiselt paneb pigem igatsema põhjalikumalt läbi töötatud ja inforikkamaid filme.



INDIAANLASED NAGU MEIEGI (Des Indiens comme nous, Prantsusmaa 2011). Kamp prantslasi, kelle hobiks on punanahku mängida, reisib USAsse pärisindukaid vaatama. Lõbus ja mitut pidi paeluv lugu - nii karakterite kui indiaanlaste tänapäevase olukorra aspektist. Mu teise festivalipäeva parim elamus. Režissööri seansijärgseist kommentaaridest jäi meelde, et jänkid on hakanud indiaanlastesse paremini suhtuma alles pärast Kevin Costneri filmi "Tantsib huntidega".

ŠAMAAN (Eesti 1977/1997). Enn Säde lühike remiks Lennart Mere "Linnutee tuultes" kasutamata jäänud kaadreist. Põnev kraam, mõnus vana kooli lähenemine, kus sissejuhatuseks seletatakse näidatava taust kenasti lahti.

METSIKUD (The Wild Ones, Inglismaa 2011). Soe ja südamlik lühidokk sellest, kuidas koolist kinga saanud kõurikuid õpetatakse hobuste ja ponidega suhtlemise kaudu. Režissöör Lucy Kaye kommentaarist selgus, et inglaste Channel 4 ei anna filmi autorile lõplikku montaažiõigust ega kontrolli, vaid võib materjali omatahtsi töödelda. Selle filmiga nii tehtigi. Maailmafilmil linastus esmakordselt avalikult autori oma kuludega valminud alternatiivne montaaž filmist. Meie filmiloojail on "Eesti lugudega" vist ikka märksa vabamad käed.



Jatkuu...

22. märts 2012

Kümme filmisoovitust - Jaak Kilmi

Tavapärasele palvele soovitada viit uuemat ja viit vanemat filmi vastab filmilooja JAAK KILMI - "Disko ja tuumasõja" ning "Tallinna kilude" lavastaja ja "Uue Maailma" produtsent.



Usun, et ka teil, nagu mulgi, on elu jooksul tekkinud nimekiri filmidest, mida millegipärast pole sattunud nägema. Need on tavaliselt filmid, mida kõik teised (sõbrad, kriitikud, laiad hulgad) on näinud. Mis kuuluvad iga normaalse inimese kohustusliku filmihariduse hulka. Viisakas seltskonnas nende mittenägemise mainimisega boonuseid ei korja.

Kõige olulisem on, et tegemist pole sugugi rariteetidega, mida pole olnud võimalik kuskil vaadata. Vastupidi, elu on pakkunud, aga ka ära võtnud hulga võimalusi nende filmide peale sattuda.

Levinumad mittevaatamise põhjused on järgmised: "sel õhtul, kui telekast näidati, pidin õppima saksa keele kontrolltööks" või "lükkasin vaatamist edasi, kuni lõpuks ununes" või "olin haige sel päeval, kui kinomajas näidati" või et "subtiitrid olid prantsuse keeles". Ja nõnda edasi.

Avaldan siinkohal oma seni salajas peetud nimekirja ja palun mõistmist. Need soovitused on mõeldud tegelikult mulle endale.



Viis uuemat

MAAILMAMEISTER (Eesti 2009). No ei ole sattunud nägema, kuigi seda näidati isegi Riias Arsenalsil, kus ma kohal olin. Vist mõtlesin, et küll kunagi ikka näeb ja läksin mingit välismaa filmi vaatama. Ja võta näpust - magasin maha oma ainukordse võimaluse. Siiani pole näinud ka Moonika Siimetsa järgmist filmi "Moekoer". Mõlemaid on ETVs "Eesti lugude" sarjas näidatud, aga kuna ma olen aastatega minetanud telekavaatamese harjumuse, siis magan enamiku "Eesti lugusid" maha. Ilmaaegu.

EYES WIDE SHUT (USA 1999). Mul on kodus isegi VHS eestikeelsete subtiitritega. Ja VHS makk on veel olemas. Ja Kubrick meeldib tingimusteta! Seda arusaamatum on, et ma pole Kubricku viimast filmi kunagi vaadanud.

ÄRATUS (ENSV 1989) - Jüri Sillart laseb peltsebuli hordid lahti 1949. aasta Eestimaale. Tõeline püha müristus. Täis nii võimsaid sümboleid ja metafooridest tiinet kinopoeetikat, et murdis lapsepõlves mu alles tärganud kinohuvi. Mäletan kummaliste mütsidega inimesi, kes olid astunud maha otse Madalmaade maalidelt. See süvendas umbusku. Kui Jaan Ruus filmikoolis "Äratust" näitas, siis puudusin, sest mul oli parajasti mingi haigus. Angiin vist. Ei mäleta täpselt.

MA POLE TURIST, MA ELAN SIIN (ENSV 1988). Omas ajas sotsiaalkriitilise sõnumiga mängufilm, mis kuulu järgi oli üles ehitatud erinevate tegelaste lugudele ja mõjus tollal vormiuuenduslikuna. Mäletan filmi plakatit. "Jupiteris" Ahto Vesmes tutvustas ka. Tundus päris huvitav, aga mingil põhjusel, ei siis ega hiljem, pole mu teed selle filmiga ristunud. Kahju.

PUUD OLID... (ENSV 1985) Tegevus toimub vanal ajal kuskil Liivimaa talus, seda ma tean. Maria Avdjuško esimene filmiroll. Rein Pakk on rääkinud, kuidas nad Avdjuškoga võtetel tuttavaks said. Aga millest film räägib, ei tea. Varane Simm oli väga põnev looja, aga kuidagi mäletan, et seda filmi ei peetud õnnestumiseks. Mis põhjusel film nägemata, ka ei tea. Koolis vist ka Jaan Ruus ei näidanud. Arumaisaa.



Viis vanemat

PETRA VON KANTI KIBEDAD PISARAD (Die Bitteren Tränen der Petra von Kant, 1972). No mismoodi mul Fassbinderi kõige kuulsam film vahele on jäänud? See on puhas anomaalia! Eriti arvestades seda, kui oluline just "Petra von Kant" mõne mu hea sõbra ja kolleegi jaoks on olnud ja siiani on.

INIMESED SÕDURISINELIS (ENSV 1968) Mäletan lapsepõlvest, et tüdimus üheplaanilistest vene sõjafilmidest oli nii suur, et kui telekast tuli "Inimesed sõdurisinelis", siis ei tekkinud mus mingit erutust. Läksin sõpradega õue jalkat mängima. Teised poisid olid seda juba niikuinii näinud. Praegu muidugi kahetsen. Oleks võinud ikkagi ära vaadata.

LA DOLCE VITA (Itaalia 1960). Kooliajast mäletan, et kinomajas Fellini filminädala ajal "Magusat elu" millegipärast ei näidatud. Arusaamatu! "8½" olen näinud vähemalt kolm korda, aga nagu kiuste on "Magus elu" must mööda tõtanud. Loomulikult tean kaadrit, kus Anita Ekberg kümbleb Trevi purskkaevus. Kõik teavad! Popkultuuri klassika ikkagi.

SINGING IN THE RAIN (USA 1952) Muusikalid on lahedad ja "Singing in the Rain" on absoluutne klassika. Sestap on imelik, et ta on mul nägemata jäänud.

RASHOMON (Jaapan 1950). Üks mõrvalugu, jutustatud neljast erinevast vaatepunktist. Iga stsenaariumiõpiku kohustuslik näide komplitseeritud, kuid dramaturgiliselt läbi komponeeritud stooritellingust. Kooliajal oli Kurosawa üks mu lemmikuist, aga millegipärast pole "Rashomon" siiani minuni jõudnud.



Niisiis, hea filmihuviline, kui peaksid ühte neist filmidest vaatama hakkama ja mõtled, et võiks veel külalisi kutsuda, siis anna mulle teada. Ma tuleks hea meelega, kui midagi ümberlükkamatut parasjagu ees ei ole. Suupisted minu poolt.

21. märts 2012

Regilaul. Laulud õhust

"Regilaul – Lieder aus der Luft" / "Regilaul - Songs of the Ancient Sea", Šveits-Eesti 2012. Rež. Ulrike Koch. 104 min.

Marketing määrib, propaganda pilastab. Riigimasina operaatorid kas ei taipa või ei hooli, et vormilt rahvuslik promokampaania ei toeta oma eesmärki, vaid töötab sellele vastu, olgu ta sisult sotsialistlik või kapitalistlik. Sellesuunalised ametlikud ponnistused kaovad paremal juhul õlakehituse saatel ajaloo prügilasse, halvemal juhul kisuvad suisa piinlikuks. Paraadpromo täbaraim tulemus on oma ja päris asja nukker lamestamine tühja tünnina kõmavaks loosungiks, mida ükski elav hing tõsiselt ei võta.

Vist ainus rohi tolle ideoloogilise kasvaja vastu on meenutus, et kuskil on siiski olemas ka mingi kahtluseta positiivne rahvuslik identiteet. Mitte ainult keel, see niikuinii, vaid ka midagi ses keeles väljendatavat. Tummine substants, mis ei kao.



Säärased meenutused on näiteks Kivirähu "Ussisõnad" ja Hasso Krulli "Loomise mõnu ja kiri". Viimane mõjus südankosutavalt isegi minusugusele mitmenda põlve linlasele, kellele kodutu kosmopolitism on eluaeg lähedasem paistnud kui maavillased viisud, märsilohistamine ja laulupidu.

Baltisakstelt päranduseks saadud laulupidudele pole ma sattunud ja elus regilaul äratab mus pigem kohmetust ja ebalust. Ometi meenutab Ulrike Kochi film "Regilaul" mulle noid muinasjuuri just samal moel nagu Krulli raamat, aidates tohterdada muidu hatul ja tobedaist kampaaniaist räsitud rahvuslikku uhkust.



Ehkki režissöör Ulrike Koch ja muud põhitegijad on šveitslased ning film on tehtud valdavalt sealse raha eest, räägib see eesti asjast, koosneb toredate eesti inimeste mõnusast laulujorust ja huvitavast jutust. Kena vaadata, lust kuulata. Eks erinevatele vaatajaile tulevad erinevad osad sellest jutust erineval määral tuttavad ette, aga siiras ja arukas tekst ei tundu siiski hetkekski igav ega kulunud. Mulle vähemalt ei tundunud. Ja välismaa vaatajale on kahtlemata kogu inff värske ja põnev.



Meelde jäid näiteks Meelika Hainsoo mõtted mittelineaarsest ajast ja sellest, kuidas korduv muster korrastab meeli. Jaak Johansoni meenutus, kuidas ta leidis omal ajal tee regilauluni läbi kunstilistele töötlustele vastanduva pungiliku lähenemise, ja arvamus, et tänapäeval pakutavate pakettide külluses võib olla raske taas uut ja oma vaatenurka leida. Märt-Matis Lille lause, et elus võiks olla oluline osa millelgi, mida nimetatakse mittemidagitegemiseks. Ja nõnda edasi.



Mulle kui muusikakaugele inimesele tuli uus ette isegi Veljo Tormise selgitus regilaulu kaheksast silbist ja kaheksast helist. Seostub teistpidi tolesssamas Krulli raamatus pikalt vaadeldud kaheksakannaga.

Ja sellega filmi positiivne Eesti-kuvand ei piirdu. Siin on ka loodus: mets, meri, puud, metsloomad, merikotkad. Käsitöö. Puumajad. Saun. Niimoodi kirja panduna võib see lausa läilalt kõlada, aga filmina, näe, toimib. Kena kaameratöö, väljapeetud rahulik tempo ja läbi mõeldud montaaž, mis jätab laulu vahele piisavalt hingamisruumi.

Üits õite vahva ja vajalik film.

Hinne: 7/8



"Regilaul" kinos: Artis, Plaza. Hinnanguid: Immo Mihkelson, PM (targalt tehtud suurepärane film).

17. märts 2012

Ajalootund sajandi lõpust: eesti filmi uue laine ootus

EE Areen, 8. aprill 1999.

Üldiselt on kombeks, et ajakirjanikud suhtuvad hästi Eestis tehtud filmidesse. Ühest küljest võib see olla tingitud sellest, et filmitegijad tunnevad liiga hästi filmidest kirjutajaid, nii et aetakse justkui mingit ühist asja. Teisalt võib kriitikuid leebeks muuta usk uue laine peatsesse saabumisse.

Kui Kinomajas olid Eesti filmi päevad, lubasid kvantitatiivsed näitajad kõneleda kõrgseisust. Pealegi leidus kenasti vaatajaid ja kodumaise uue filmi levitamise jaoks näisid ka uued perspektiivid avanevat. Paraku on tõsiasi seegi, et enamikku neist pole võimalik madala kvaliteedi tõttu üldse teisiti tutvustada kui festivali korras. /.../



Miks siis jääb ikkagi enamik Eestis tehtud filmidest taotluslikult küündimatuks ja uut lainet pole ikka veel? Hispaanias sai rääkida kodumaise filmi tõusust alles siis, kui erakapital hakkas osalema finantseerimises. Tõepoolest, kuidas saabki lavastaja veenda vaatajat, kui ta rahastab oma filme vaid kultuurkapitalide ja sihtasutuste ametnikke tüüdates.

Sellest saan ma aru, et (riigi) raha tuleb anda kinomeestele, aga enamasti oleks õigem seda anda tingimusel, et nad filme ei teeks. Euroopa Liidus makstakse ju ka põllumeestele selle eest, et nad maad ei hariks. Siis peaks seda muidugi tegema sotsiaalministeerium, kuna küsimus on ainult ühe sotsiaalse grupi elustiili säilitamises.

P. Riba. Eesti film: uue laine ootuses. Eesti Ekspress: Areen, 8. aprill 1999.



Lisalugemist: Tarmo Teder: Laine paisumise ootel (2000), Raul Viitung: Täna öösel me ei maga (2009), Onu Kalver: Kass kukub käppadele (2010), Kriux: Eesti film (2011), Onu Kalver: Eesti film ja Punane Elavhõbe (2011), Margit Adorf: Külluse aasta (2011), Tõnu Karjatse: Täispikk eesti film 2011: vitaalsed vanainimesed, viin ja veel üks Lotte.

16. märts 2012

21 Jump Street

"21 Jump Street", USA 2012. Rež. Phil Lord, Chris Miller. 109 min.

Komöödia igasuguste eeldusteta olla naljakas või isegi talutav. Tehtud mingi krimiseebi järgi, millega Johnny Depp kunagi popiks sai. Treiler lubab äpardunud katset reanimeerida "Politseiakadeemia". Kaks tohmanit - taibukas jobu ja juhm ambaal - saadetakse tekialusele narko-operatsioonile keskkooli. No ei meelita.

Ka Jonah Hilli nimi ei vea just magneedina kinno, Channing Tatumist rääkimata. "The Vow", ööök. Lavastajad Phil Lord ja Chris Miller - kesse, misse?



Aga kriitika on kiitev. Mädatomatid 86% värske. Metakriitik 70/100, ei ühtegi negatiivset arvustust. Roger Ebert 6/8. Peter Bradshaw 4/5. Mida nad selles leiavad?

Läksin kinno, et selgust saada. Vaatasin ära ja väga ei saanud. Ma ei oska midagi asjalikku öelda. Võin ainult muljetada.



"21 Jump Street" jõudis vaevu alata, kui suunurgad hakkasid kõrvade poole kiskuma ja jäidki seda tegema. Itsitamine vaheldus homeerilise hirnumisega.

Äsja rääkisime siin väärtfilmidest. Bitte schön - "21 Jump Street" on film, millel on minu jaoks selge väärtus. Nii palju olen kinos haruharva naerda saanud. "Borat". "Pumppüssiga parm". "Karate-Robo Zaborgar". Pika elu peale ehk paar korda veel.



Nagu nalja puhul ikka, on mul üsna võimatu seletada, miks "21 Jump Street" mind naerma ajab. Siinsed naljad on iseenesest täiesti nõdrameelsed ja idiootlikud, uuseesti keeli - retarded.

Kui "Kormoranides" oli üks arbuusikepp, siis "21 Jump Street" koosneb enam-vähem tervikuna sedasorti kvaliteethuumorist. "They're teenagers, they're really stupid," sõnastatakse siin lause, mis kehtib ka surmigava "Project X-i" puhul. Vahe on selles, et "21 Jump Streeti" lauslollus töötab. Tihedus, tempo, värskus, leidlikkus - midagi siin on. Kas just igaühe jaoks, aga...

Aroma of Christ Church. Not So Slim Shady. Korean Jesus. Uimaivõi.




"21 Jump Street" kinodes: Solaris, Plaza, Cinamon. Hinnanguid: Tarvi (4/5), Eveli (6/10), Diana (D).

2012 märtsi algus kinodes

Märtsi esimese poole silmapaistvaima filmisündmusena näitas Sõpruse kino festivalil Freedom Fries klassikalisi friigi- ja kultusfilme, millel meie kinodesse muidu naljalt asja pole, nagu John Watersi šoki-rämpskomöödia "PINK FLAMINGOS", Slava Tsukermani elektro-ulmekas "LIQUID SKY" ja Sam Raimi splätter-õudukas "EVIL DEAD". Neist ning kultus- ja friigifilmi mõisteist kirjutasin pikemalt siin.



Artises toimus samal ajal Hispaania kino festival. Selle kavast olin varem näinud suht keskmist psühholoogilist õudukat "Julia silmad" ning ning suurepärast muusikalist joonisfilmi "CHICO JA RITA". Viimane jäi kinno ka pärast festivali, kirjutasin sellest paar sõna siin.

Ainus hispaania film, mida kinno vaatama jõudsin, oli Daniel Sánchez Arévalo mullune "NÕOD" ("Primos"). Arévalo kaks eelmist filmi - "TumeSininePeaaeguMust" ("AzulOscuroCasiNegro") ja "Paksud" ("Gordos") - olid meelde jäänud hästi sümpaatsete, euroopalike ja inimlikena. Uus osutus kahjuks kesiseks rahvalikuks komöödiaks, mida poolt tundigi vaadata ei jaksanud. Selle aja jooksul ei suutnud ma tuvastada ei märkimisväärset lugu, karaktereid ega dramaturgiat, ja naerda ei saanud kordagi. Meelde jäid eelkõige vene subtiitrid, mis täitsid veerandi ekraanist. Suurele osale publikust paistis helde hispaaniakeelne ropendamine siiski lusti pakkuvat. Coño! Gracias, pero no, gracias.



Antisündmusena muutis märtsi alguse kurvaks Eesti Filmi Päevade mittetoimumine. Eesti filmide kättesaadavus on tõsine probleem ja ma usun, et veel mõnelegi huvilisele peale minu oli see festival ainus võimalus aasta filmitoodangust põhjalikku ülevaadet saada. See, et Kinoliit tähistas kodumaise kino sajandat juubelit filmipäevade ärajätmisega, on nukker, ja mõeldes filmirahva alalisele murele selle pärast, et eesti filme vaadatakse liiga vähe, suisa absurdne. Palun ärge järgmisel aastal nii tehke.



Parim kinoelamus oli Artises ühekordse seansina näidatud kanadalase Jean-Marc Vallée müstilise hõnguga suhtedraama CAFÉ DE FLORE. Ehk jõuan sellest veel pikemalt kirjutada. Ei ütle praegu muud kui et minu jaoks kuulub see möödunud aasta parimate mängufilmide hulka. Filmil olid eesti subtiitrid ja puha, nii et jääb loota, et ehk saab seda siinmail veel kunagi näha.



Muud uuslinastused reastusid mu jaoks "Chico ja Rita" järel nii:

HÄBI (Shame, Inglismaa 2011). Väga nett ja kaunis, kuigi mitte just liiga paljuütlev draama, mis meelitab publikut seksisõltuvuse kelmika sildiga. Pikemalt siin. 6/8

JOHN CARTER (USA 2012). Tähesõjad kohtuvad barbar Conaniga. Üpris vaadatav ulmemuinaslugu. Sellest kirjutasin siin. 6/8



KOLETIS PARIISIS (Monster in Paris, Prantsusmaa 2011). Kus on, sinna antakse juurde. Veel üks Pariisi-teemaline multikas kinodes kõrvuti samas linnas elutseva kassiga): kergelt prantslasliku mekiga, kuid üldiselt üsna tüüpiline arvutianimatsioon lastele. Pikem jutt siin. 5/8

LUMEVANGID (The Grey, USA 2012). Jacklondonlik jäine ellujäämisseiklus toob meelde Jerzy Skolimowski vaimustava "Essential Killingu", kuid võrdlus ei tule "Greyle" kasuks. "A-Teami" lavastaja Joe Carnahan libiseb "Greys" Skolimowskiga võrreldes venitamise ja pateetika patuteele, kust loogikaaugud hästi silma paistavad. Ja kas mängufilmis, liiati märulis, ikka peab sõnastama moraali? Eestikeelne pealkirjatõlge on taas ekstra mõttetu - tegu on esiteks rõudmuuviga, teiseks viitab originaalpealkiri hundile. Praegu kinos. 5/8



ME OSTSIME LOOMAAIA (We Bought A Zoo, USA 2011). Cameron Crowe' ("Vanilla Sky") lavastatud perefilm. Kenasti tehtud ja üldiselt sümpaatne, kuid minu jaoks veidi liiga magus ja lilleline. Ka mu kunagine palav Sigur Rósi-armastus kipub kahanema tänu selle bändi muutumisele üheks levinumaks meinstriim-filmimuusikaks. Crowe' filmi tasub vaadata eelkõige neil, kes otsivad kinost turvatunnet ja kinnitust, et elu on ilus ja inimesed head. 5/8

HELLA W (Soome-Eesti 2011). Eesti juurtega soome kirjanik, luuraja, poliitik jne Hella Wuolijoki on nii huvitav tegelane kui olla saab, aastatagune film temast on aga, paraku, vaid järjekordne keskpärane ja väheütlev ajalooline melodraama. Pikemalt siin. 3/8

PROJEKT X (Project X, USA 2012). "Hangover" lastele, madalalaubalisuse manifest. Kui pead suvaliste teismeliste juhmi läbu pealtvaatamist väärt ajaviiteks, siis palju õnne, anna tuld. Ise mõtlesin omaette, et staarost on mõnes mõttes ikka raadost. 2/8

15. märts 2012

Sinine Kõrb

"Sinine Kõrb", Eesti 2012. Rež. Ruti Murusalu. 58 min.

Huvitav eluloodokk, mis tekitab veidi vastuolulisi tundeid. Teostust vaadates võiks ju norida mõningase punasest puidust teatraalsuse kallal, mis mõjub peaaegu kämbilikult. See avaldub pisut pildis ja montaažis, aga eelkõige emotsioonide literatuurses rõhutamises melodramaatilise muusika abil, mis tõenäoliselt taodeldud mõju asemel kahandab usutavust, vähemalt minu jaoks.

Väljamõeldud näide, mitte siit filmist: kui filmi jutustaja või tegelane räägib surmast, siis on ehk liialdus näidata sinna juurde kalmistut ja mängida taustal Chopini. Liialdus muidugi ainult juhul kui eesmärgiks on traagiline, mitte koomiline efekt.

Võiks norida ka valdavalt tuhmi ja värvitu videokoloriidi kallal, millele värvikas pealkiri mõnevõrra liigset tähelepanu juhib. Ma ei räägi siin muidugi mitte arhiivikaadreist, vaid tänapäevastest, millele me oleme harjunud suuremaid nõudmisi esitama.



Aga filmiterviku mõttes on need samasugused pisipuudused nagu subtiitreis esinev Don Quijot.

Sest tervikuna on "Sinine Kõrb" ikkagi äärmiselt huvitav ja teretulnud portree ühest meie säravaimast loojaisiksusest. Balletimaailma ja kollase ajakirjandusega mitte kursis olijale nagu mina avab see tantsijannat lausa ootamatuist külgedest. Küllalt napisõnalise Kaie Kõrbi inimlik siirus ja avatus ka kõige isiklikumaist teemadest kõneldes jätab vaat et veel ebamaisema mulje kui tema tants.

Kaie Kõrb kui inimene on lavavälise eluga tunnise filmi fookuses lausa sel määral, et seansi lõppedes jäin unistama veel ühest sama pikast filmist, mis keskenduks balletile ning seda mulle kui võhikule päris müstilist kunsti veidi seletaks ja lähemale tooks. Palun järge.

Igal juhul tundus "Sinine Kõrb" mulle balletifilmina sisukam kui Darren Aronofsky "Must Luik" ja tantsudokina köitvam kui Wim Wendersi "Pina".




"Sinine Kõrb" kinos (15.-17.03.2012). Hinnanguid: Mukk (6/10), Margit Adorf, Sirp (kõik, mis ekraanil näha, on kena ju küll, aga siiski vaid pinnavirvendus).

Kümme filmisoovitust: Donald Tomberg

Eelmise aasta tunnustatuim filmikriitik DONALD TOMBERG jagab vaatamisnõuandeid, vastates küsimusele, millega mul on kombeks kiusata kirjutajaid, filmiinimesi ja teisi kinosõpru:

Palun soovitage viit uuemat ja viit vanemat filmi, mis vääriksid enam tähelepanu - olgu sellepärast, et neid on teenimatult vähe tähele pandud, või hoopis sellepärast, et neist pole võimalik liiga palju rääkida ja neid tasub alati üle vaadata. Kust algab uus ja kus lõpeb vana, jäägu soovitaja otsustada, nagu seegi, mis žanris, mis tehnikas, mis pikkusega või kus tehtud filme valida.



Viis uuemat

TORINO HOBUNE (A torinói ló / The Turin Horse, Ungari-Prantsusmaa-Saksamaa-Śveits 2011, reź Béla Tarr). Tarr on teinud filmi (kõige?) lõppemisest ja lubanud, et see jääb ühtlasi tema viimaseks filmiks. Kuidas tahes, aga siit on tõepoolest raske edasi minna. Minimalistlik, sügav, aeglane ja lummav. Erinevalt Trierist saab Tarr hakkama misantroopiata. Kahtlusteta üks möödunud aasta parimaid filme.

LE HAVRE (Soome-Prantsusmaa-Saksamaa 2011, rež Aki Kaurismäki). Kaurismäki on oma filmi nimetanud muinasjutuks. Tõepoolest, kui keegi ütleb, et headus teeb imet, siis tundub ju, et ta räägib mingit muinasjuttu. Kaurismäe helge muinasjutu sees on aga ka mõistukõnet, teatraalsust ja paras annus leebet nukrust. Ilus film.

SOTSIALISM (Film Socialisme / Socialism, Prantsusmaa-Šveits 2010, rež Jean–Luc Godard). Godard suhtub siin keelde juba nagu alkeemik ja otsib läbi assotsiatsioonide tulva tsivilisatsiooni ehituskive. Põnev.

LAUL TŠINGIS-KHAANI KAHEST HOBUSEST (Das Lied von den zwei Pferden, Saksamaa 2009, rež. Byambasuren Davaa). Et täita vanaemale surivoodil antud lubadus, tuleb Mongoolia rahvamuusikul Urnal üles leida unustatud legendaarne laul Tšingis-Khaani kahest hobusest. Film rekonstrueerib Urna otsingud ja teekonna, seega asub linatöö dokumentaali ja mängufilmi piirimail. Ent selle filmi puhul on vormiliste määratluste asemel olulisem hoopis muu. Kunagiste võimsate mongolite eneseteadvus hääbub, mälu poole pöördudes avaneb aga rahvuslik suurus. Legend astub olevikku, laul leitakse üles.

ELU ILMA GABRIELA FERRITA (Eesti 2008, rež Olga ja Priit Pärn). Veel üks meistritöö Priit Pärnalt, sedapuhku koostöös abikaasa Olgaga. Pärn on äravahetamatu ja ikka äratuntav, ent selles filmis on ka hoopis uut hingamist. On valu ja on lootus.



Viis vanemat

KODANIK KANE (Citizen Kane, USA1941, rež Orson Welles). Film nagu gigant, suur sõnumilt ja vormilt. Ka seitsekümmend aastat hiljem hämmastab oma suursugususega. Üks hinnatumaid - tsiteeritumaid filme läbi aegade.

SEITSE SAMURAID (Shichinin no Samurai / Seven Samurai, Jaapan 1954, rež Akira Kurosawa). Aegumatu eepika. Seiklusfilmide (meetri)etalon, mis linastumise järel sugugi kriitikute lemmik polnud. Action, eetika ja filosoofia käsikäes võimsate näitlejatöödega.

SEIKLUS (L'Avventura, 1960), ÖÖ (La Notte, 1961), VARJUTUS (L'Eclisse, 1962) (kõik Itaalia, rež Michelangelo Antonioni). Antonioni "võõrandumise triloogiast" võiks valida ka ühe teose, ent need filmid täiendavad üksteist sedavõrd, et ei raatsi valikut tehagi. Antonioni pildikeel arendab füüsilise ruumi metafüüsiliseks väljaks, tema töid vaadates tundub, et filmikunstis on (ikka)veel kõik võimalik.

CLÉO VIIEST SEITSMENI (Cléo de 5 à 7, Prantsusmaa 1962, rež Agnes Varda). Viimaks õnnestus mul seda filmi näha ka suurelt ekraanilt. Hingeminev. Prantsuse uus laine sensuaalses, leebemas, naiselikus vormis. Põnev on jälgida, kuidas siin vormis apelleeritakse elu juhuslikkusele, tervik viimistletakse aga ikka kindla käega, läbi erinevate ajatähenduste. (Aeg on mehaaniline (viiest seitsmeni), eksistentsiaalne (elamise aeg) ja fataalne (aeg kannab saatust)).

UKUARU (Eesti 1973, rež Leida Laius). Jõuline, selge, väga head näitlejatööd. Laius on leidnud oma teema, ja paneb ühtlasi ka Eesti filmis uue maamärgi maha. Üks tugevamaid Eesti filme.



Eelmine soovitaja: Metsavana.

14. märts 2012

Mis on väärtfilm?

Eesti keele seletav sõnaraamat ütleb, et väärtfilm on kunstiväärtuslik film, õigekeelsussõnastik, et lihtsalt väärtuslik film.

Mis on aga väärtus? Seletava sõnaraamatu järgi on see millegi positiivne või negatiivne tähendus inimese jaoks või miski, mis on tähtis. Nii et põhimõtteliselt võib väärtus olla mis iganes kelle jaoks iganes. Järelikult võib siis ka iga film olla väärtfilm.



Mida arvavad asjatundjad? Põgus guugeldamine annab tulemuseks vaid kaks artiklit aastast 2004, mis kumbki mõistet otseselt ei defineeri. Mõlemad kasutavad 'väärtfilmi' justkui selgepiirilise ja enesestmõistetava, seletamist mitte vajava sõnana ning arutlevad rohkem selle kasutamise ümber.



Filmikriitik Andres Laasiku loost võib välja lugeda, et väärtfilmide hulka kuuluvad "filmid, mille üle oleks uhke mis tahes hea filmifestival" ja "nõudlikumale publikule mõeldud teosed". Näiteks: Atom Egoyani genotsiididraama "Ararat", Danis Tanovići sõjadraama "Eikellegimaa", Jim Sheridani peredraama "Ameerikas", Wolfgang Beckeri lähiajalooline komöödia "Good Bye, Lenin!".

Paistab, et väärtfilmilikkuse üle otsustavad esiteks festivalide programmijuhid; teiseks kas filmitegija-poolne intentsioon, tema sihtgrupivalik (kellele film on mõeldud) või see sihtgrupp ise (publiku nõudlikum osa, kelle hulka küllap kuuluvad ka kriitikud).

Laasik toob välja vastanduse väärtfilm-rämpsfilm, rõhutades, et filmiilm ei piirdu nende kategooriatega: "Tegelikult on filmitoodangu skaalas täiesti erineva kunstisisuga teoseid."

Näib niisiis, et väärtfilmi mõõdupuuks on kunstisisu ja kunstiküpsus ning nende parameetrite hindajaks omakorda (ilmselt igal üksikjuhul eraldi) kitsas nõudlike spetsialistide ring, kes teab, kuidas asjad tegelikult on. Määratlus väärtfilm kehastab seega selle konkreetse elitaarse grupi väärtusi ja enesehinnangut. Väärtkino väärtvaatajale.



Semiootik Priit Põhjala vaatleb 'väärtfilmi' laiemalt. Ta kirjutab, et "need, kes seda sõna kõige aktiivsemalt pruugivad, unustavad sageli täpsustada, mida sellega tegelikult tähistatakse, mis teeb väärtfilmist väärt filmi ning millised peavad olema need teised filmid, millele vastandades väärtfilmi defineerida".

Samas jätab Põhjala ka ise selle sõna defineerimata ning täpsustamata, mida sellega siis tegelikult tähistatakse. Näiteid sellest, mis on väärtfilm, mis mitte, Põhjala ei too. Küll aga märgib ta ära sõnas sisalduva hinnangulise aspekti, leides, et seeläbi on sõna tähenduse lähtepunktiks individuaalne hindaja. Kunstiväärtusele viitamine "ei lihtsusta olukorda, vaid tekitab omakorda küsimuse, miks mõni kriteerium on kunstiväärtuslikum kui teine".

Nii et ikkagi nimetab igaüks väärtfilmiks, mida ise tahab.



Mille kohta seda sõna üldiselt kasutatakse? Esimesed guuglist leitavad väärtfilmi näited on: Mark Soosaare ajalooline draama "Jõulud Vigalas", Jurek Bogajewiczi ajalooline draama "Edges of the Lord", PÖFF tervikuna (mitusada täispikka filmi kõikvõimalikest žanrest), romantiline ajaloodraama "Babette'i pidusöök", Aleksei Popogrebski draama "Kuidas ma veetsin selle suve", François Ozoni muusikaline komöödia "Potiche".

Peamine ühendav omadus paistab olevat esiteks draamažanr (rea eranditega) ja teiseks see, et väärtfilmideks ristivad linateoseid eeskätt otsese majandushuviga agendid - kinod, festivalid ja telekanalid. 'Väärtfilm' on reklaamsilt, mida pruugitakse üsna valimatult.



Sageli väärtfilmifestivaliks nimetatava PÖFFi kava on maailma filmiaasta läbilõige, mida on sama hästi kui võimatu mingi sisulise ühisnimetaja alla viia. Avalik-õiguslik ETV on väärtfilmi pähe pakkunud igasugu filme. Väärtfilmikino lipu all tegutseb meil vähemalt kolm kino (Artis, Sõprus ja Athena), kelle kogu küllalt mitmekesine kava kuulutatakse justkui automaatselt väärtfilmideks.

Nii kasutataksegi sõna 'väärtfilm' sugugi mitte ainult tõsiste draamade kohta. Väärtfilmiks sobib kõik, mis pole päris peavoolu hollivuud (kui tegu pole just sõjadraamaga). Inglise mockumentary. Prantsuse lastemultikas. Soome komöödia. Hispaania erootiline draama. Sel viisil kasutatud 'väärtfilm' on vaat et sama laialivalguv ja tähendusetu kui 'kultusfilm' ja 'friigifilm'.



Küllap tänu sellele püütaksegi mittekommertslikus kõnes sellest sõnast hoiduda. Tihti mõistetakse seda lausa hoiatusmärgina. Lauset "ma põhimõtteliselt väärtfilme ei vaata" söandab valjusti välja öelda mõni üksik ja kirja panna vist mitte keegi, kuid kaudsemate märkide põhjal tundub see mõte üsna levinud olevat.

Näiteks blogosfääris kohtab sõna 'väärtfilm' suhteliselt harva ja pigem eitavas (see või teine film pole väärtfilm) või iroonilises võtmes. "Väärtfilm - hähh, see tähendab seda, et keegi surma ei saa, raha eriefektide jaoks pole, ühesõnaga mingi igav võõrkeelne uinamuina."



Ka kasutuspraktikast lähtudes võib niisiis öelda, et 'väärtfilm' pole mõiste, millel oleks kindlat tähendust. Tähendus sõltub kõneleja isikust. Müügimeeste ja programmijuhtide püüe väärtustada oma kaupa kostab kõige valjemini, kuid laiemaltki on kombeks nimetada 'väärtfilmideks' kõikvõimalikke linateoseid, millele tahetakse mingit väärtust omistada. 'Väärtfilm' on justkui institutsionaliseeritud ülivõrre väljendist 'hea film'.

Ülalpool tõime ära kriitik Andres Laasiku näited väärtfilmidest.

Kobrulehes Elu24 soovitab tänane staar-süüdimõistetu Anna-Maria Galojan nautida PÖFFil väärtfilme mõistliku kaaslase seltsis, mainides näiteks dokumentaali "Auk nr 8".

Blogija Plasma-Jacki jaoks on väärtfilm aga hoopis Rasmus Merivoo komöödia "Tulnukas ehk Valdise pääsemine 11 osas". (Lisaksin, et see on ühtlasi üks väheseid eesti filme, mida võiks põhjendatult nimetada kultusfilmiks).



Püüame siit siiski edasi minna ja 'väärtfilmi' kuidagi piiritleda. Jätame esmalt kõrvale jutuks olnud subjektiivsed eelistused ja kommertskaalutlused kui liialt kõikehõlmavad.

Üksikisiku jaoks, nagu nägime, võib väärtfilmiks olla iga film. Sõnapaar 'PÖFFi film' katab valikut hollivuudi kassahitist "Videvik" ulmemärulini "Attack the Block" ja filosoofilise draamani "Elupuu". Ning väärtfilmikinode spekter on sama lai - mockumentaryst B-horrori paroodiate ja romkommideni.



Mis üle jääb, kui püüda neid juhuslikke aberratsioone mitte arvestada? Kas kogu selles kirevuses leidub mingeid sisulisi ühisnimetajaid?

Korduvate tunnustena paistavad sõelale jäävat draama, tõsidus ja ajalugu. Tootjamaa eelistatavalt Euroopast või vähemalt mitte USA. Tundub, et seesama "igav võõrkeelne (ehk mitte-ingliskeelne) uinamuina" kirjeldab neid filme oma vaatenurgast üsna adekvaatselt. Meenutades eesti filmile traditsiooniliselt omistatavaid epiteete "sügav, aeglane, masendav" saab ühtlasi selgeks, miks eesti filme sageli väärtfilmide kategooriasse liigitatakse.

Levinumad väärtdraama teemad on kannatused, sõda, haigused, surm, mälu, vägivald ja genotsiid. Eeskujulik väärtfilm räägib piinava põhjalikkusega sõjaohvreist, kes ei suuda kogetud õudusi unustada. Näiteks Denis Villeneuve'i "Põletus" ("Incendies" /"Scorched") või Elem Klimovi "Mine ja vaata" ("Иди и смотри" / "Come and See").

Ühesõnaga, väärtfilm pakub sedasorti katarktilisi elamusi, mida keskmine vaataja reeglina nii väga ei igatse.



Tundub lausa kummaline, et nii kõheda tähendusväljaga sõna järjekindlalt püütakse reklaamiks kasutada.

Väärtfilmidest rääkida armastavad programmide koostajad seostavad seda enda jaoks positiivsete mõistetega 'kunstfilm' (art house) ja 'autorikino' (auteur cinema), kuid publiku enamuse jaoks kõlavad ka need sama ahvatlevalt kui 'purkisittumine'.

Kunstkinole spetsialiseerunud nišivaataja jaoks on aga sõna 'väärtfilm' ülekasutuse läbi ammu väärtusetuks devalveeritud.

Jääb küsida, kas liitsõnu nagu 'väärtfilm' või 'väärtkirjandus' on üldse vaja. Artefakt pole ju kala, kivi ega muu loodusvara, et tema haruldus, kvaliteet või tarbimisväärtus ebamäärase leibeli alusel selgemaks saaks. Ons sihukesel hinnagulisel lahtril kultuuri puhul mingit väärtust?