17. märts 2012

Ajalootund sajandi lõpust: eesti filmi uue laine ootus

EE Areen, 8. aprill 1999.

Üldiselt on kombeks, et ajakirjanikud suhtuvad hästi Eestis tehtud filmidesse. Ühest küljest võib see olla tingitud sellest, et filmitegijad tunnevad liiga hästi filmidest kirjutajaid, nii et aetakse justkui mingit ühist asja. Teisalt võib kriitikuid leebeks muuta usk uue laine peatsesse saabumisse.

Kui Kinomajas olid Eesti filmi päevad, lubasid kvantitatiivsed näitajad kõneleda kõrgseisust. Pealegi leidus kenasti vaatajaid ja kodumaise uue filmi levitamise jaoks näisid ka uued perspektiivid avanevat. Paraku on tõsiasi seegi, et enamikku neist pole võimalik madala kvaliteedi tõttu üldse teisiti tutvustada kui festivali korras. /.../



Miks siis jääb ikkagi enamik Eestis tehtud filmidest taotluslikult küündimatuks ja uut lainet pole ikka veel? Hispaanias sai rääkida kodumaise filmi tõusust alles siis, kui erakapital hakkas osalema finantseerimises. Tõepoolest, kuidas saabki lavastaja veenda vaatajat, kui ta rahastab oma filme vaid kultuurkapitalide ja sihtasutuste ametnikke tüüdates.

Sellest saan ma aru, et (riigi) raha tuleb anda kinomeestele, aga enamasti oleks õigem seda anda tingimusel, et nad filme ei teeks. Euroopa Liidus makstakse ju ka põllumeestele selle eest, et nad maad ei hariks. Siis peaks seda muidugi tegema sotsiaalministeerium, kuna küsimus on ainult ühe sotsiaalse grupi elustiili säilitamises.

P. Riba. Eesti film: uue laine ootuses. Eesti Ekspress: Areen, 8. aprill 1999.



Lisalugemist: Tarmo Teder: Laine paisumise ootel (2000), Raul Viitung: Täna öösel me ei maga (2009), Onu Kalver: Kass kukub käppadele (2010), Kriux: Eesti film (2011), Onu Kalver: Eesti film ja Punane Elavhõbe (2011), Margit Adorf: Külluse aasta (2011), Tõnu Karjatse: Täispikk eesti film 2011: vitaalsed vanainimesed, viin ja veel üks Lotte.

Kommentaare ei ole :