10. märts 2012

Häbi / Shame

"Shame", Inglismaa 2011. Rež. Steve McQueen. 101 min.


"Shame" on ilus film, esteetiline elamus juba esimesest hetkest: külm koloriit, kaunilt komponeeritud kaadrid, maitsekas keelpillimuusika, kõlemodernistlik linnakeskkond, klaas ja kroom, siredad kehad, võhivõõraste paljulubav pilguvahetus metroos. Lausa perfektne.

Aga kõige selle taga suur tühjus, urbanistlik eimiski, masinlikkus, võõrandumine. Onegini spliin ja Dorian Gray ennui. Camus, Antonioni, Mati Unt, Peeter Sauter, Õunpuu "Sügisball"- vähe, kui üldse on meie kultuuris traditsioonilisemaid teemasid kui see viljatu ja sihitu elutüdimus. Mitte suur, mitte traagiline, mitte koomiline, vadi tühine: ei huvita, ei taha, ei viitsi.

Jääb seks: prostituudid, juhukepp, porno, onanism. Kaks minutit ja viiskümmend kaks sekundit unustust üha uuesti ja uuesti. Vabastav eneseleidmine, nagu seda nägid kakssada aastat tagasi Donatien de Sade või möödunud sajandi algul D. H. Lawrence ja Arthur Miller. Tänase üldise seksuaalse vabaduse, et mitte öelda promiskuiteedi tingimustes seksile küll enamasti nõnda ei vaadata ega usuta, et seks (või ka hedonism üldse) oleks vastus, oleks väljapääs. See siiski ei vii kuhugi, ei liida, ei aita jäädavalt enese eest põgeneda - sellesse punkti jõuavad välja nii Polanski "Bitter Moon", Verhoeveni "Basic Instinct" kui Kureishi-Chéreau "Intimacy".

Mõlemat pidi tundub seks - kummalisel kombel ja kogu oma, khm, seksapiilist hoolimata - olevat filmides isegi veel ammendatum, tühjendatum teema kui elutüdimus. Sellestki on saanud pelk silmategemine, millega müüa tühiseid keel-põses romkomme nagu "Hysteria" (meie kinodes "Minu suur O"). "Shame" pole nüüd küll mingi komöödia, kuid tragöödia ka mitte. Filmi sisuks on kahe eelkirjeldatud nulli - elutühisuse ja tühise kopulatsiooni - korrutis. Ikka null. Seesama tühjus, mida hiljuti näitas Sofia Coppola "Somewhere" ja mõne aja eest Julia Leigh' "Uinuv kaunitar" - õõnes, metalselt läikiv, kliiniliselt ebaerootiline seks-eksperiment.

Niipaljukest kui "Häbis" elu puudutust on, tuleb see näitlejaist, mitte lavastaja McQueeni ja Abi Morgani koostöös valminud stsenast. Nii Michael Fassbender kui iginaiselik Carey Mulligan teevad toredad rollid, kuid loo tühjus ja milleks-küsimus jäävad. Pole siin ei pealkirjas lubatud häbi ega isegi mitte eelreklaamis hoolega haibitud erootikat - pole õieti midagi peale hiilgava disaini ja meisterliku vormistuse. Asi seegi, vähemalt silmal kena vaadata.

"Shame'i" valimine Areeni möödunud aasta kümne parima filmi sekka veidi siiski üllatas - mõeldes kasvõi sellele, et "Häbi" eest Veneetsias parimaks näitlejaks pärjatud Fassbender mängis mullu ka teises, märksa tugevamas ja sisukamas seksuaalsuse-uuringus: Cronenbergi "Ohtlikus meetodis", mis tollesse tabelisse üldse ei jõudnud, nagu ei jõudnud ka Zvjagintsevi "Jelena", mis (küll hoopis muude teemadega tegeledes) ei jää "Häbile" alla ei esteetilise väljapeetuse ega jaheda koloriidi poolest, ent saavutab seejuures tublisti suurema üldistusastme ja sügavuse.

Aga noh, kellele Gucci, kellele Gogol. I guess.




"Häbi" kinodes: Sõprus, Solaris, Plaza. Hinnanguid: IMDB (7.9/10), Rotten Tomatoes (80%), Roger Ebert (8/8), Peter Bradshaw, Guardian (4/5), Karoliina Vasli, ÕL (9/10), Trash (6/10), Anne (6/10), Kadri Karro, EE (möödunud aasta mällusööbivaim linateos), vaskuss (tugev psühholoogiline draama), klm (tiptop), Mallukas (ei saanud midagi aru).

6 kommentaari :

Anonüümne ütles ...

Väga deep tekst. Aplaus!

Anonüümne ütles ...

Üks üsna pealiskaudne kommentaar, aga ei saa mitte vaiki olla: minu jaoks oli üllatus, et hr Fassbender on kõigest 34 (hüva, kohe 35). Mulle tundus "Jane Eyre'is", et ilmselt see va vanus tüürib tublisti üle neljakümne kanti, aga andmete väljaotsimiseni jõudsin alles üleeile.
Jah, kõik ei peagi olema Hollywoody standardi kombel lakutud-klanitud-kolmkümmend-korda-lõigutud, aga siiski.

joonas ütles ...

Tõesti, tõesti, kõigest kolm aastat noorem Ryan Gosling tundub tema kõrval kui poisike. Fassbender on ikka rohkem vana kooli mees, nagu, ma ei tea, Jeremy Irons.

Anonüümne ütles ...

Minu jaoks maalib see film ("Häbi")portree ja analüüsi seksuaalpsühholoogilise kõrvalekaldega inimhingest. Mis juhtub mehes, kui mingil põhjusel minevikusündmuste ja kujunemisaastate tõttu avastab ta,
et armastab ja ihaleb oma õde. On häbi selle pärast, teadvuse tõrjub, kui asendus- ja unustusvahend (juhuseks)ei anna enam suureks pettumuseks rahuldust ja on kasvanud painavaks seksisõltuvuseks ... Moraalne, eetiline võitlus alateadvuse ja ihade vastu, mida ei suudeta enam summutada.

joonas ütles ...

Eelloona usutav seletus, ehkki filmi enda piires see Fassbenderi tegelase käitumist palju selgemaks ei tee, vaid pigem kahandab üldistusjõudu.

Anonüümne ütles ...

Otsin ikka peas põhjuseid, miks peategelase jaoks olid lood nii nagu olid.. Kas tema suutmatus/tahtmatus lähisuhteid luua ja samas kannatamine nende puudumise pärast, on ühiskonna ehk newyorkliku pealiskaudse eduühiskonna ja selle mallide järgi elamise süü või tuleneb rohkem siiski peategelase eriomasest psühholoogilisest probleemist.

Spekulatiivse õeihaluse teemale viivad mõtted:

- Brandoni ülereageerimine õe suhtes
- tema laused "Miks sa mind jälitad? Sa surud mu nurka!"

Alateadvuses mõtteid kummitav õe kuju võib peletada muud võimalused romantiliste lähisuhete loomiseks. Tõrke vältimiseks eraldab Brandon emotsioonid oma füüsilistest vajadustest ja panustab teadlikult füüsilisele seksile. Ei saa väita, et Brandon ei püüa lähisuhet luua, kuid katse kolleegiga liini ajada kukub igatahes läbi.Võib-olla valib Brandon mulatitarist kolleegi välja kontrasti printsiibil, et painajast vabaneda ..
Brandon annab ülemusele südamliku põsemusi taksosse saatmisel, kuid õe lähedust ei talu. Ei emotsionaalset ega füüsilist. Ebeme pühkimist mantlilt ja eriti mitte voodis kaissu pugemist. Brandoni röögatus on oletatava salaiha ja eetilise vastuseisu valguses loogiline..
Ja veelkord, see kõik on spekulatsioon