13. märts 2012

Jasper Sharp: Jaapanile lähemale

Augustis 2011 toimus Tallinnas Jaapani sõltumatu kino festival East via Asia (EVA) ning loodetavasti toimub see ka aastal 2012. Festivali kuraator, inglise filmikriitik JASPER SHARP vastab küsimustele oma hommikumaa-huvi tagamaade ja Jaapani kino kohta.



Olete kirjutanud põhjaliku Jaapani erootilise kino (pinku eiga) ajaloo "Roosa kardina taga" ("Behind the Pink Curtain"). Mis on selle žanri olulisemad maamärgid?

Näiteks kuuekümnendaist Kōji Wakamatsu vasakpoolsed, pungilikud, valitsusvastased, Ameerika-vastased filmid, mida tahaks tulevikus siingi näidata.

Väga huvitav on ka seitsmekümnendate suure-eelarveline "Roman porno" toodang Nikkatsu stuudiolt. Mu isiklik lemmik on Noboru Tanaka "Piiluja pööningul" ("Watcher in the Attic").

Aga ehkki "Roosa kardina taga" on mu tuntuim teos, pole mu uurimisteemaks ainult pink film, vaid Jaapani kino kogu selle mitmekesisuses.



Olete kirjutanud, et film on nagu reis kaugesse, eksootilisse paika, uue maailma avastamine. Miks teid huvitab just Jaapan? Miks reisida just sinna?

Mulle on eluaeg meeldinud reisida. Noorest peast töötasin Soomes talus. Edasi sai must programmeerija, elasin Kanadas ja Hollandis. Vihkasin oma tööd. Mis mõtet on reisida, kui sa ei tee sihtkohas muud kui istud tüütute inimestega kontoris?

Otsisin võimalust igavast elukutsest pääseda, aga nii, et suudaksin siiski õppelaenu tagasi maksta. Ideaalne lahendus tundus hakata Jaapanis õpetajaks. Ma polnud siis veel kunagi Kaug-Idas käinud.

Filmihuviline olen ka alati olnud. Hakkasin vaatama Jaapani filme, et maad enne kohalesõitu tundma õppida. Sajandivahetuse paiku kohtasin Rotterdami filmifestivali Jaapani retrospektiivil Tom Mesi, keda köitis samuti Jaapani kino. Tollal oli ikka veel kombeks rääkida ainult Yasujirō Ozust ja Akira Kurosawast, keegi ei kirjutanud kaasaegsest Jaapani filmist. Saime aru, et see on täitmata nišš ja asutasime veebikülje Midnight Eye.



Mind köidab Jaapani film juba sellega, et seda on nii palju. Jaapani kino sündis 1897, ainult kaks aastat hiljem kui Prantsusmaal. Sealne filmitööstus on maailma vanimaid ning toodab aastas sadu filme.

Žanriline mitmekesisus on tohutu: sõjafilmid, märulid, komöödiad... kõikvõimalikud žanrid. Ma usun, et kuskil mujal ei tehta nii palju ja nii mitmesugust kino. Ühest teemast tüdides on alati võimalik leida midagi uut.

Pealegi on filmiajalugu üldiselt kirjutatud angloameerika ja euroopa vaatevinklist, jagades kogu kino kolmeks: Hollywood, Euroopa kunstfilmid ja kõik ülejäänu.

Jaapan on aga keeruline juhtum. Sealne majandus on tõusnud nullist ühest maailma suurimaks. Jaapani moderniseerumise ajalugu kattub suuresti kinoajalooga, kinol oli moderniseerumises suur roll. Jaapan avanes Läänele 1868, napilt 30 aastat hiljem tuli juba kino.

Mu tegevuse teine külg on pakkuda Jaapani filmiloojaile ligipääsu välisturgudele, mis sõltumatuil kineastidel muidu puudub. Inglismaal pole ühegi Jaapani stuudio esindust. Hollywoodi suurstuudiod on esindatud kõigis maades üle maailma ja nii nad domineerivadki.

Minu jaoks on puhas rõõm filmitegijaid laia ilma aidata.



Milliseid filme te ise Jaapaniga tutvumist filmidest alustanuna soovitaksite algajaile, kellele Jaapan võib ehk tunduda kauge ja kummaline paik?

Ma ise alustasin vastavalt oma maitsele üsna veidrate filmidega, otsides võimalikult uuenduslikku ja teedrajavat kino. Minu silmis pole Jaapan sugugi kummaline - esiteks olen seal elanud, aga ma leian ka, et Jaapanil on Inglismaaga mõndagi ühist. Mõlemad on saareriigid, mõlemad on pealtnäha äärmiselt viisakad, kuid pealispinna all mitte. Mõlemas on monarhia, klassisüsteem on sarnane.

Üks esimesi Jaapani filme, mida nägin, oli Masayuki Suo komöödia "Tantsime?" ("Shall We Dance?"), mis oli omal ajal edukaim Aasia film Ameerikas ja millest on tehtud ka magedavõitu Hollywoodi uusversioon Jennifer Lopezi ja Richard Gere'iga.

Jaapani originaal on imeline, igaühele mõistetav lugu palgatöölisest, kes sõidab iga päev tunde metrooga tööle ja tagasi, peaaegu ei kohtu oma perega ja pole eluga rahul, kuni näeb rongiaknast tantsukursusi ja ühineb nendega – salaja, sest Jaapani kultuur on äärmiselt maskuliinne.

Töötasin ise tollal arvutifirmas ja mulle imponeeris mõte piinlikust salaelust väljaspool töörutiini, argipäevast pääsemisest. Pealegi oli see väga naljakas film. Nii et sellest sai üks ajend Jaapani kinole pühendumiseks.



Teiseks soovitaks Yasujirō Ozu viiekümnendate filme, mida peetakse üldiselt väga traditsiooniliselt jaapanlikeks. See võib mõjuda pelutavalt, aga minu arust pole nad sugugi kitsalt traditsioonis kinni. Igaühel meist on perekond, igaüks teab, kuidas pereelu käib. Näiteks "Tere hommikust" ("Ohayō") pole ehk Ozu tippteos, aga on väga hõlpsasti ligipääsetav.

Veel üks mu lemmik kuuekümnendaist on Shōhei Imamura , kel on väga omapärane ja vaimukas vaade Jaapani kultuurile.



Viimasel ajal jõuab Läände, eriti festivalidele kahjuks valdavalt ultravägivaldne kraam ja õudukad (J-horror), mis loovad Jaapani kultuurist sootuks vale pildi.

Mulle ei meeldi üldse teadlikult kultusfilmiks pürgivad filmid nagu "Mutanttüdrukute taparühm" ("Mutant Girl Squad"). Mulle ei meeldi Takashi Miike, mulle ei meeldi vägivald ega ülimaskuliinsed žanrid. Eelistan avangardi ja melodraamasid.

Uuemaist asjust tasub eksperimentaalsema poole pealt vaadata Sion Sonot, draamadest soovitaks näiteks Ryuichi Hiroki filme "Tühi jutt" ("It's only talk") ja "Vibraator", mis mõlemad räägivad naiseks olemise problemaatikast tänapäeva Jaapanis.

Püüame EVA festivaliga edaspidigi anda mitmekülgsemat pilti Jaapani kinokultuurist.



See intervjuu Jasper Sharpiga ilmus esmalt ajakirjas Teater. Muusika. Kino.

Kommentaare ei ole :