2. märts 2012

Kultusfilm ja friigifilm. Liquid Sky

Sõna 'kultusfilm' on intensiivsest promokasutusest kulunud nagu lõbumaja uks ja tühi nagu torupill. 'Kultusfilmi' ja tema noorema kohaliku vennaga 'friigifilm' armastavad pii-err-poeedid ja teised eelkõige ärihuve esindavad sulesepad seksikamaks tuunida kõikvõimalikku kino. Nende eeskuju on epideemiline.

'Kultusfilmiks' nimetatakse suvalisi uusi ja vanu filme; mistahes eesti filme; üldse kõike, mis valminud väljaspool hollivuudi suurstuudioid; hollivuudi toodangut, mida keegi veel aasta hiljem mäletab; mistahes ulmekaid; tunnustatud klassikat; värskeid obskuursusiautorikinoB-filmepeavoolukino. List ulatub lõpmatusse.



Kõige selle taustalt kumab meie kõige põhjalikuma sõnastiku, Keele Instituudi eesti keele seletava sõnaraamatu (EKSS) seletus, mille järgi kultusfilm on "üldtuntud ja sageli tsiteeritav film". Tasub tähele panna, et kuigi 'kultusfilm' on eesti keeles kahtlemata tõlketermin, pole EKSSi seletusel midagi pistmist selle sõna ingliskeelse vastega 'cult film', mida näiteks vikipeedia defineerib nii: "a film that has acquired a highly devoted but specific group of fans". Seega kitsa grupi poolt klassikana kummardatav 'cult film' on pigem üldsusele tundmatu kui üldtuntud.

Sääraselt määratletud 'cult film' paistab meie keeles olevat suguluses sõnaga 'friigifilm', mis on omakorda tuletatud ingliskeelsest mõistest 'film freak'. Friigiks nimetatakse pühendunud, kirglikku, kui mitte fanaatilist huvilist, kes tunneb valdkonda põhjalikult. 'Friigifilm' oleks seega film, mis pakub huvi eelkõige säärastele tegelastele ehk filmifriikidele.



Sõnad 'filmifriik' ja 'friigifilm' tõi eesti keelde üheksakümnendail ETVs kinosaadet "Ffriik" teinud filmilooja Ilmar Raag (kelle vast tuntuim teos on "kultusfilm" "Klass"). Kuivõrd ma ametlikku 'friigifilmi' definitsiooni ei leidnud, küsisin sõnale seletust Ilmar Raagilt endalt. Režissöör kinnitas, et friigifilm tähendab lühidalt öeldes imelikku filmi, mis meeldib teatud kindlale väikesele grupile. Et friigifilmi puhul on filmi spetsiifikast olulisem friigi olemasolu.

Küllalt klaar seletus ja piisavalt piiritletud mõiste, mis suuresti kattub ülal selgitatud mõistega 'cult film' (vaata ka, mida Raag on kirjutanud kultusfilmidest seoses "Matrixiga"). Tavakasutuses on aga 'friigifilm' pea sama laialivalguv mõiste kui 'kultusfilm'. 'Friigifilmi' peaaegu tähendusetuks hägustamise eest on hoolitsenud teiste seas nii kino Artis kui ETV ise.



Kokku paistavad sõnad 'kultusfilm' ja 'friigifilm' hõlmavat enam-vähem kogu kinokõiksuse, seejuures suuresti kattudes. Pole siis imestada, kui Tristan Priimägi nendib Kinolehes: "Friigifilm? Kultusfilm? Mõttetud sõnad. Tähenduse kaotanud trafaretid."

Tühisõnalisuse tatraveskeid peatada pole lootust, kuid selleks, et neile omalt poolt mitte hoogu juurde anda, võtan siinsed keeleminutid kokku paari konstruktiivse ettepanekuga:
  • kasutada sõnu 'kultusfilm' ja 'friigifilm' äärmise ettevaatusega ning ainult hädavajadusel
  • kasutada neid sünonüümsetena (nagu eelnenust näha, olulist vahet tähenduses pole) või piiritleda 'friigifilm' eraldi selgelt ära
  • unustada EKSSi ebaõnnestunud 'kultusfilmi' definitsioon, võttes pigem aluseks kasvõi Ronald Bergani määratluse: "Termin "kultusfilm" käib sellise filmi kohta, millele mingil põhjusel on osaks saanud fännide lausa meeleheitele lähenev pühendumus." (Silmaringi teatmik. Film.).
Kommentaarid ja arvamused on oodatud.

Nüüd konkreetne näide.



"LIQUID SKY". USA 1982. Rež. Slava Tsukerman. 112 min.

"Vedela taeva" ("Liquid Sky") puhul tunduvad mõlemad tiitlid, nii 'kultusfilm' kui 'friigifilm' asjakohased, kuigi vikipeedia kultusfilmide nimekirjast me Tsukermani taiest ei leia. "Liquid Sky" on tulvil subkultuurilisi märke alates ulmest ja elektrost, postpungist ja uuest lainest ning lõpetades narko- ja gei-skenega. Ning vähemalt electroclash-subkultuuri piires pole "Liquid Sky" kultusstaatuses kahtlust.

Mis puutub friiklusse, siis see on esiteks "Liquid Sky" sisuks ja teiseks on film selgelt suunatud just trenditeadlikule friik-publikule. "Liquid Sky" põhiline iseloomustaja ja forte ongi veidrus. Napi loo peategelasteks on ultra-kuulid blaseerunud friigid, kelle puhul halvast näitlemisest justkui ei saagi rääkida - täielik võõrandunud kohatus ja ebausutavus on nende veidruse orgaaniline osa. "Liquid Sky" kaheksakümnendate alguse New Yorgi hipsterid, kelle dekadents ulatub nekrofiiliani, on vaat et fantastilisemad kui filmis samuti esinevad tulnukad, keda paeluvad heroiin ja orgasmid.



"Liquid Sky" kangelanna kuul äraolek pole mitte vähem kämp ja teadlikult üle pingutatud kitš kui tema kostüümid. Dialoogi täidab tihe ropendamine ja äraoleva näoga lausutud fraasid nagu: "Baby, let's go to Berlin. I'll buy you cocaine." Kui üldse miski võis 80ndate algul olla kuulim kui NY, siis küllap just Berliin, kus tegutsesid Einstürzende Neubauten ning Nick Cave ja Birthday Party.

Kogu mikroeelarvega film on üles võetud võluvalt amatöörlikus lo-fi kvaliteedis. Viis aastat enne esimest "Predatori" filmi kujutab Tsukerman tulnukate maailmanägemist sarnase infrapunaefektiga. Lõviosa tegevusest saadab häiriv-naivistlik sünteetiline pinin, justkui lastesüstesaatori demo või vanade videomängude taustamuusika.



Kõik kokku annab märkimisväärselt originaalse tulemuse. Vaat et ainus linateos, millega ma Tsukermani "Liquid Sky" gei-trendiulmet kõrvutada oskan, on Gregg Araki "Kaboom". Gaspar Noé "Enter the Voidi" narko-neoonesteetika tundukse ka olevat siit inspiratsiooni saanud.

"Liquid Sky" ei vasta ilmselt igaühe arusaamale hästi veedetud ajast, kuid omanäolist ja kummalist nägemust hindavale vaatajale söandaks näidata küll.




"Liquid Sky" Sõpruse ameerika kultusfilmide festivalil "Freedom Fries" (L 3.03 ja P 4.03.2012). Hinnnaguid: IMDB (5.8/10), Rotten Tomatoes (94% fresh).

Kommentaare ei ole :