15. märts 2012

Kümme filmisoovitust: Donald Tomberg

Eelmise aasta tunnustatuim filmikriitik DONALD TOMBERG jagab vaatamisnõuandeid, vastates küsimusele, millega mul on kombeks kiusata kirjutajaid, filmiinimesi ja teisi kinosõpru:

Palun soovitage viit uuemat ja viit vanemat filmi, mis vääriksid enam tähelepanu - olgu sellepärast, et neid on teenimatult vähe tähele pandud, või hoopis sellepärast, et neist pole võimalik liiga palju rääkida ja neid tasub alati üle vaadata. Kust algab uus ja kus lõpeb vana, jäägu soovitaja otsustada, nagu seegi, mis žanris, mis tehnikas, mis pikkusega või kus tehtud filme valida.



Viis uuemat

TORINO HOBUNE (A torinói ló / The Turin Horse, Ungari-Prantsusmaa-Saksamaa-Śveits 2011, reź Béla Tarr). Tarr on teinud filmi (kõige?) lõppemisest ja lubanud, et see jääb ühtlasi tema viimaseks filmiks. Kuidas tahes, aga siit on tõepoolest raske edasi minna. Minimalistlik, sügav, aeglane ja lummav. Erinevalt Trierist saab Tarr hakkama misantroopiata. Kahtlusteta üks möödunud aasta parimaid filme.

LE HAVRE (Soome-Prantsusmaa-Saksamaa 2011, rež Aki Kaurismäki). Kaurismäki on oma filmi nimetanud muinasjutuks. Tõepoolest, kui keegi ütleb, et headus teeb imet, siis tundub ju, et ta räägib mingit muinasjuttu. Kaurismäe helge muinasjutu sees on aga ka mõistukõnet, teatraalsust ja paras annus leebet nukrust. Ilus film.

SOTSIALISM (Film Socialisme / Socialism, Prantsusmaa-Šveits 2010, rež Jean–Luc Godard). Godard suhtub siin keelde juba nagu alkeemik ja otsib läbi assotsiatsioonide tulva tsivilisatsiooni ehituskive. Põnev.

LAUL TŠINGIS-KHAANI KAHEST HOBUSEST (Das Lied von den zwei Pferden, Saksamaa 2009, rež. Byambasuren Davaa). Et täita vanaemale surivoodil antud lubadus, tuleb Mongoolia rahvamuusikul Urnal üles leida unustatud legendaarne laul Tšingis-Khaani kahest hobusest. Film rekonstrueerib Urna otsingud ja teekonna, seega asub linatöö dokumentaali ja mängufilmi piirimail. Ent selle filmi puhul on vormiliste määratluste asemel olulisem hoopis muu. Kunagiste võimsate mongolite eneseteadvus hääbub, mälu poole pöördudes avaneb aga rahvuslik suurus. Legend astub olevikku, laul leitakse üles.

ELU ILMA GABRIELA FERRITA (Eesti 2008, rež Olga ja Priit Pärn). Veel üks meistritöö Priit Pärnalt, sedapuhku koostöös abikaasa Olgaga. Pärn on äravahetamatu ja ikka äratuntav, ent selles filmis on ka hoopis uut hingamist. On valu ja on lootus.



Viis vanemat

KODANIK KANE (Citizen Kane, USA1941, rež Orson Welles). Film nagu gigant, suur sõnumilt ja vormilt. Ka seitsekümmend aastat hiljem hämmastab oma suursugususega. Üks hinnatumaid - tsiteeritumaid filme läbi aegade.

SEITSE SAMURAID (Shichinin no Samurai / Seven Samurai, Jaapan 1954, rež Akira Kurosawa). Aegumatu eepika. Seiklusfilmide (meetri)etalon, mis linastumise järel sugugi kriitikute lemmik polnud. Action, eetika ja filosoofia käsikäes võimsate näitlejatöödega.

SEIKLUS (L'Avventura, 1960), ÖÖ (La Notte, 1961), VARJUTUS (L'Eclisse, 1962) (kõik Itaalia, rež Michelangelo Antonioni). Antonioni "võõrandumise triloogiast" võiks valida ka ühe teose, ent need filmid täiendavad üksteist sedavõrd, et ei raatsi valikut tehagi. Antonioni pildikeel arendab füüsilise ruumi metafüüsiliseks väljaks, tema töid vaadates tundub, et filmikunstis on (ikka)veel kõik võimalik.

CLÉO VIIEST SEITSMENI (Cléo de 5 à 7, Prantsusmaa 1962, rež Agnes Varda). Viimaks õnnestus mul seda filmi näha ka suurelt ekraanilt. Hingeminev. Prantsuse uus laine sensuaalses, leebemas, naiselikus vormis. Põnev on jälgida, kuidas siin vormis apelleeritakse elu juhuslikkusele, tervik viimistletakse aga ikka kindla käega, läbi erinevate ajatähenduste. (Aeg on mehaaniline (viiest seitsmeni), eksistentsiaalne (elamise aeg) ja fataalne (aeg kannab saatust)).

UKUARU (Eesti 1973, rež Leida Laius). Jõuline, selge, väga head näitlejatööd. Laius on leidnud oma teema, ja paneb ühtlasi ka Eesti filmis uue maamärgi maha. Üks tugevamaid Eesti filme.



Eelmine soovitaja: Metsavana.

Kommentaare ei ole :