22. märts 2012

Kümme filmisoovitust - Jaak Kilmi

Tavapärasele palvele soovitada viit uuemat ja viit vanemat filmi vastab filmilooja JAAK KILMI - "Disko ja tuumasõja" ning "Tallinna kilude" lavastaja ja "Uue Maailma" produtsent.



Usun, et ka teil, nagu mulgi, on elu jooksul tekkinud nimekiri filmidest, mida millegipärast pole sattunud nägema. Need on tavaliselt filmid, mida kõik teised (sõbrad, kriitikud, laiad hulgad) on näinud. Mis kuuluvad iga normaalse inimese kohustusliku filmihariduse hulka. Viisakas seltskonnas nende mittenägemise mainimisega boonuseid ei korja.

Kõige olulisem on, et tegemist pole sugugi rariteetidega, mida pole olnud võimalik kuskil vaadata. Vastupidi, elu on pakkunud, aga ka ära võtnud hulga võimalusi nende filmide peale sattuda.

Levinumad mittevaatamise põhjused on järgmised: "sel õhtul, kui telekast näidati, pidin õppima saksa keele kontrolltööks" või "lükkasin vaatamist edasi, kuni lõpuks ununes" või "olin haige sel päeval, kui kinomajas näidati" või et "subtiitrid olid prantsuse keeles". Ja nõnda edasi.

Avaldan siinkohal oma seni salajas peetud nimekirja ja palun mõistmist. Need soovitused on mõeldud tegelikult mulle endale.



Viis uuemat

MAAILMAMEISTER (Eesti 2009). No ei ole sattunud nägema, kuigi seda näidati isegi Riias Arsenalsil, kus ma kohal olin. Vist mõtlesin, et küll kunagi ikka näeb ja läksin mingit välismaa filmi vaatama. Ja võta näpust - magasin maha oma ainukordse võimaluse. Siiani pole näinud ka Moonika Siimetsa järgmist filmi "Moekoer". Mõlemaid on ETVs "Eesti lugude" sarjas näidatud, aga kuna ma olen aastatega minetanud telekavaatamese harjumuse, siis magan enamiku "Eesti lugusid" maha. Ilmaaegu.

EYES WIDE SHUT (USA 1999). Mul on kodus isegi VHS eestikeelsete subtiitritega. Ja VHS makk on veel olemas. Ja Kubrick meeldib tingimusteta! Seda arusaamatum on, et ma pole Kubricku viimast filmi kunagi vaadanud.

ÄRATUS (ENSV 1989) - Jüri Sillart laseb peltsebuli hordid lahti 1949. aasta Eestimaale. Tõeline püha müristus. Täis nii võimsaid sümboleid ja metafooridest tiinet kinopoeetikat, et murdis lapsepõlves mu alles tärganud kinohuvi. Mäletan kummaliste mütsidega inimesi, kes olid astunud maha otse Madalmaade maalidelt. See süvendas umbusku. Kui Jaan Ruus filmikoolis "Äratust" näitas, siis puudusin, sest mul oli parajasti mingi haigus. Angiin vist. Ei mäleta täpselt.

MA POLE TURIST, MA ELAN SIIN (ENSV 1988). Omas ajas sotsiaalkriitilise sõnumiga mängufilm, mis kuulu järgi oli üles ehitatud erinevate tegelaste lugudele ja mõjus tollal vormiuuenduslikuna. Mäletan filmi plakatit. "Jupiteris" Ahto Vesmes tutvustas ka. Tundus päris huvitav, aga mingil põhjusel, ei siis ega hiljem, pole mu teed selle filmiga ristunud. Kahju.

PUUD OLID... (ENSV 1985) Tegevus toimub vanal ajal kuskil Liivimaa talus, seda ma tean. Maria Avdjuško esimene filmiroll. Rein Pakk on rääkinud, kuidas nad Avdjuškoga võtetel tuttavaks said. Aga millest film räägib, ei tea. Varane Simm oli väga põnev looja, aga kuidagi mäletan, et seda filmi ei peetud õnnestumiseks. Mis põhjusel film nägemata, ka ei tea. Koolis vist ka Jaan Ruus ei näidanud. Arumaisaa.



Viis vanemat

PETRA VON KANTI KIBEDAD PISARAD (Die Bitteren Tränen der Petra von Kant, 1972). No mismoodi mul Fassbinderi kõige kuulsam film vahele on jäänud? See on puhas anomaalia! Eriti arvestades seda, kui oluline just "Petra von Kant" mõne mu hea sõbra ja kolleegi jaoks on olnud ja siiani on.

INIMESED SÕDURISINELIS (ENSV 1968) Mäletan lapsepõlvest, et tüdimus üheplaanilistest vene sõjafilmidest oli nii suur, et kui telekast tuli "Inimesed sõdurisinelis", siis ei tekkinud mus mingit erutust. Läksin sõpradega õue jalkat mängima. Teised poisid olid seda juba niikuinii näinud. Praegu muidugi kahetsen. Oleks võinud ikkagi ära vaadata.

LA DOLCE VITA (Itaalia 1960). Kooliajast mäletan, et kinomajas Fellini filminädala ajal "Magusat elu" millegipärast ei näidatud. Arusaamatu! "8½" olen näinud vähemalt kolm korda, aga nagu kiuste on "Magus elu" must mööda tõtanud. Loomulikult tean kaadrit, kus Anita Ekberg kümbleb Trevi purskkaevus. Kõik teavad! Popkultuuri klassika ikkagi.

SINGING IN THE RAIN (USA 1952) Muusikalid on lahedad ja "Singing in the Rain" on absoluutne klassika. Sestap on imelik, et ta on mul nägemata jäänud.

RASHOMON (Jaapan 1950). Üks mõrvalugu, jutustatud neljast erinevast vaatepunktist. Iga stsenaariumiõpiku kohustuslik näide komplitseeritud, kuid dramaturgiliselt läbi komponeeritud stooritellingust. Kooliajal oli Kurosawa üks mu lemmikuist, aga millegipärast pole "Rashomon" siiani minuni jõudnud.



Niisiis, hea filmihuviline, kui peaksid ühte neist filmidest vaatama hakkama ja mõtled, et võiks veel külalisi kutsuda, siis anna mulle teada. Ma tuleks hea meelega, kui midagi ümberlükkamatut parasjagu ees ei ole. Suupisted minu poolt.

2 kommentaari :

Anonüümne ütles ...

Nii. Vaatamata filmide nimekirjast võib nüüd Rashomoni maha tõmmata. Vaatasin seda üleeile Qatar Airwaisi lennuki pardakinos. Singing In The Rain jäi pooleli. Seda vaatan tagasilennul.
Nii et jäänud on kaheksa filmi veel. Peaks jõudma...

Jaak

joonas ütles ...

Ära "Singing in the Rainiga" kiirusta, ma just plaanisin su seda vaatama kutsuda.