8. märts 2012

Kümme filmisoovitust: Metsavana

Filmisoovituste sarja jätkab eesti blogimetsade grand old man METSAVANA. Küsimus endine:

Palun soovitage viit uuemat ja viit vanemat filmi, mis vääriksid enam tähelepanu - olgu sellepärast, et neid on teenimatult vähe tähele pandud, või hoopis sellepärast, et neist pole võimalik liiga palju rääkida ja neid tasub alati üle vaadata. Kust algab uus ja kus lõpeb vana, jäägu soovitaja otsustada, nagu seegi, mis žanris, mis tehnikas, mis pikkusega või kus tehtud filme valida.


Leia pildilt Metsavana.

5 uuemat

NOROI: THE CURSE (Jaapan 2005, rež Kôji Shiraishi) Film, mis suutis vaatamise ajal korduvalt kõhedust tekitada. Ja seda olukorras, kus istusin sõpradest ümbritsetuna mugaval tugitoolil. Vot see on saavutus, mida vähesed õudusfilmid suudavad ületada. Julgeks isegi öelda, et siit kumab ehedat lovecraftilikku põhjatu õuduse ideed.

PUMPPÜSSIGA PARM (Hobo With a Shotgun, Kanada 2011, rež Jason Eisener). Vanameister Rutger Hauer võitleb kodutu tasujana võimukate gängsterite ja üleloomulike olenditega. Piirideta fantaasialennuga must huumor. Nii tulebki head filmi teha.

THE WHISPERER IN THE DARKNESS (USA 2011, rež Sean Branney). "Call of Cthulhu" autorid on tagasi uue H.P. Lovecrafti ainetel tehtud filmiga. Lisaks vanameistri vaimule kannab film endas ka mõnusat viiekümnenendate ulmefilmide vaimu. Hea kaameratöö, hästi valitud peategelane ning mulle meeldis ka vint, mille filmi loojad olid algupärasele loole otsa keeranud.

INSIDE (À l'intérieur, Prantsusmaa 2007, rež Alexandre Bustillo, Julien Maury). Üheaegselt nii pingelist kassi-hiire mängu kui ka jäledust tekitavat goret sisaldav lugu. Uuemaist prantsuse õudukaist kahtlemata üks parimaid.

DEAD SNOW (Død snø, Norra 2009, rež Tommy Wirkola). Lumistes mägedes elutsevad zombinatsid pakuvad musta huumorit, vindiga õudusklišeid ja lustlikku goret. Üks viimase aja parimaid zombifilme.



5 vanemat

DAGON (Hispaania 2001, rež Stuart Gordon). Madalaeelarveline B-klassi õudukas, millest nii Lovecrafti fännid kui tõsisemad õudusfilmisõbrad end mingil põhjusel distantseerivad. Sellegipoolest suudab see õuduslugu oma müstilise muusikatausta, värvikate tegelaste, põneva tegevuskoha ning originaalse lõpplahendusega paljudest teistest õõvafilmidest peajagu kõrgemale tõusta.

DELLAMORTE DELLAMORE (Cemetery Man, Itaalia-Prantsusmaa-Saksamaa 1994, rež Michele Soavi). Mõnusalt mitmekihiline zombifilm, kus segiläbi gore, romantika, komöödia, filosoofia, draama ja müstika. Kindlasti üks film, mis vääriks rohkem tähelepanu kui ta seda senini saanud on.

PROFONDO ROSSO (Deep Red, Itaalia 1975, rež Dario Argento). Hea stiilipuhas giallo, üks Dario Argento parimaid töid. Räpased saladused, salapärased mõrvarid, hämarad vanad majad ning suurepärane kaameratöö ja väga mõnusas koguses õudust vürtsiks.

EBOLA SYNDROME (Yi boh lai beng duk, Hong Kong 1996, rež Herman Yau). Mõnus brutaalne vana kooli must huumor ja gore koos asiaatidele iseloomulike perverssustega, täis vägistamist, kannibalismi, veristamist ja ropendamist. Halva filmi sõpradele kohustuslik vaatamine.

NIGHT OF THE DEMON (Inglismaa 1957, rež Jacques Tourneur). M. R. Jamesi tondilugude üks parimaid ekraniseeringuid, kus silmailu pakub süngelt kaunis mustvalge pilt ning peremehetseb kõhe atmosfäär.



Lisapala

RIKI-OH: THE STORY OF RICKY (Li Wang, Hong Kong 1991, rež Lam Nai-choi). Äärmuslikult kämp ning kitš gore. Meenutab "Braindeadi", kuid mängib samas üle võlli keeratud manga-anime superkangelaste klišeedele. Ettevaatust, ainult friikidele!



Eelmine soovitaja: Jaan Ruus.

Kommentaare ei ole :